Armastus? Sõprus? Kommerts?

Ma olen sellest kindlasti ka varem kirjutanud (kui mitte iga aasta), et mulle ei meeldi väga sõbrapäev. Mitte, et mul oleks konkreetselt veebruari neljateistkümnenda päeva vastu midagi, aga... Mulle ei meeldi see idee, et pead oma sõpru meeles sellel päeval mingi kaardi ja šokolaadi või sõnumiga. Ja see ei tulene sellest, et mul ei ole enda kõrval peiksi. Oli ju kaks aastat, ega see mu veebruaris midagi ei muutnud. Endiselt oli tegemist suhteliselt tavalise päevaga...

Mäletan tegelikult, kuidas kooliajal see mingil määral oluline oli ja ikka teistele kaarte sai tehtud. Mingil hetkel olid meil paar päeva enne sõbrapäeva koolis isegi mingid kaardilaadad, mäletab keegi? Ja siis oli oluline, et sa kõigile kaardi teeksid ja mõnele šokolaadi ja... Mäletan isegi, et kunagi teises või kolmandas klassis tõi Kren mulle väikese ahvi. Kren oli üks poiss, kellega ma koos lasteaias käisin ja kellega siis samasse klassi sattusin, kuni ta Tallinnasse kolis vms. Ja ta tõi mulle väikese orangutangi. Mäletan isegi seda, et see oli mulle põnev ja ma siis mängisin sellega ja mu klassijuhataja sai täiega vihaseks mu peale. No issand jumal, ma olin mingi eelteismeline, kellele ilus poiss oli ahvi viinud, kurat. Lase mul olla, noh!

No ja siis nii ongi läinud, et ega mulle tegelikult sõbrapäev ei meeldi. Just vaatasin üle, et ühel aastal soovisin kõigile head sõbrapäeva ja ütlesin, et armastan teid (olin ise ka too päev veidi armunud, mäletan suht täpselt...), ühel aastal ei kirjutanud ja ülejäänud aeg olen rantinud, kuidas seda päeva vihkan. Ja teen seda üha uuesti ja uuesti. Ja ma ausalt ei vihka oma sõpru. Ma vihkan tegelikult seda sundimise tunnet, et ma kindlasti pean kellelegi midagi ütlema või kellelegi šokolaadi viima. Mul üldiselt on kombeks inimestele lihtsalt midagi armsat viia, kui nende peale mõtlen või midagi sellist. Eelmisel aastal viisin Maarjale kaelakee, mille ta halva juhuse tõttu alles sõbrapäeval kätte saigi, kuigi see oli mul varem olemas... Samas mõnda aega tagasi, kui Kätu alles Paides oli, ostis Carol meile väikesed südamekujulised padjad. Ja see oli nunnu. Siis viisin ma ükskord Kaisale ka kaelakee, sest üks meenutas mulle teda.

Ja mina sind!

Point on selles, et mul ei ole mingit probleemi oma sõprade meeles pidamisega! Aga mulle ei meeldi, et see päev on nagu topitud, et nüüd täna armasta oma sõpru.

Kolmeteistkümnendal ärkasin hommikul ja vaatasin, et olin sõnumi saanud. SmartPostilt. Tundus veider, sest ma ei ole midagi tellinud, ei ole kellelgi palunud endale midagi saata ja... No olin kergelt segaduses. Läksin siis uurima, et mis värk on. Krissu oli mulle paki saatnud. Šokolaadi ja kaardi. Ja nii ma siis seisin Kaubamaja ees ja ootasin bussi ja pisarad trügisid silma. Luuletus oli lihtsalt niivõrd armas.

Ja nüüd sa tead mu telefoninumbrit...

Ja vot nii armsa kaardi ma saingi! Kuigi pilt ei too üldse välja seda, kui imeline see tegelikult on.

Ja siis ma tulin neljateistkümnendal koju. Kätu oli meie armsa kommivaasi kommi täis ostnud ja siis selle mulle voodisse jätnud. Ja selle peal oli silt:"Without you, I'd be..." ja kommikausis kuskil sees 14 lipikut. Kiskusin need siis välja, lugesin - 13. Lugesin need kõik läbi, ikka oli 13. Kätu ei saanud siis aru, et mis värk on, otsis oma toast ja ilmus viimase sildiga mu juurde. Muidugi oli tal see nii plaanitud, et seda ühte seal ei oleks, aga... See oli nii armas! Ja siis ma natukene aega nutsin tal kaelas.

No katsu siis mitte pisaraid valada!

Ja siis ongi nii, et ma ei suuda otsustada, mida ma sõbrapäeva vastu tegelikult tunnen. Sest endiselt käib mulle närvidele see, et on mingi päev, kus teistele head teha aga samas on sõpradele niisamagi armas üllatusi teha. Näiteks meenus mulle Maarja, kes mulle ükskord kooli viinamarjamahla tõi, sest ta teadis, et mulle see täiega maitseb ja siis ta tahtis selle mulle tuua.

Tegelikult mulle mu inimesed meeldivad.

Okei, üritan kardinad nüüd lõpuks siia ette panna. Varsti saab korteris kaks aastat elatud, mul kardinaid ikka pole.

Mul on kardinad! Ja need on nii head! Juhuu!

Mis mul viga on?!

Mingi kuu-kaks-kolm tagasi tegin endale Chrome'i järjehoidjaribale kausta "Wishlist" kuhu siis panin erinevaid linke, et mida vaadata, et mida nagu tahaks ja kui keegi küsiks, et mida sa sünnipäevaks tahad vms, et siis oleks miskit nagu olemas. Seal oli asju, mida ma tahtsin teistele kinkida, asju mida ma tahtsin osta... Oli ikka kogunenud natukene.
Ühel õhtul sinna asju lisades kustutasin selle kausta täiesti kogemata. Valik "Kustuta" on kohe "Lisa leht..." kohal. Ja ma vajutasin kogemata valesti.
Otsisin mingid lehed üles, mida mäletasin, aga kõik ei tulnud ometi meelde. Mis seal ikka. Hakkasin uuesti siis asju koguma. Täna mõtlesin ühe noormehe peale, kellel varsti sünnipäev tuleb ja vaatasin netis ringi, et mida talle viia võiks. Sattusin asjade peale, mida ise tahaksin ja mida tahaksin talle ja teistele. Varasemaltki olin sinna lisanud erinevaid lehti, seekord kordades rohkem lehti, mida tahaks ja millega mul oleks midagi teha.

Ma kustutasin selle jälle ära.

MIKS?! MIKS MINA?!
Oleks siis, et seal oleks konkreetselt olnud ma-tahan-seda-või-ma-suren asjad. Seal olid ka teistele mõeldud asjad! Ja nüüd on need jälle läinud.. MIKS Chrome ei küsi enne kustutamist, et kas ma kindlasti tahan selle kustutada? MIKS, Chrome? Miks...

TMI 1/5.

Olen paar päeva blogist eemal olnud. Tundus kuidagi õige. Käisin kodus ega tahtnud seal aega arvutis veeta, vaid ikka oma inimestega olla. Ja nüüd tundus õige siia kirjutada... Mõtlesin siin mingi hetk, et kui natukene on raske kirjutada ja justkui millestki ei ole, aga nagu tahaks... Otsisin igaljuhul üles küsimused, mida olen näinud Youtubes, millele vastatakse. Mingid tag-videod. Ja kohandasin selle endale. Enda blogisse. Tuleb see umbes viies osas. Kümme küsimust korraga. Here goes!

1. What are you wearing?/Mis sul seljas on?
PJs! Kollased lühikesed püksid ja kollase-rohelise triibuline maika.
Püksid õmbles emme kunagi, kui Margretiga ratastega Rammale sõitsime, et oleks hea sõita. Väljas ma nendega rohkem käinud ei ole, kui maal/kodus välja arvata, aga aastaid juba truud tudupüksid. Olen nendega isegi ringi reisinud ja kui neile mingil hetkel tagumiku peale väike auk tuli, õmblesin sinna peale Miki Hiire, mis nüüdseks on maha tulnud, sest püksid on paar korda pesus käinud. Algul oli neis nöör ka sees, aga paar aastat tagasi, kui Villul Lagedil külas käisin, tahtsin kassiga mängida ja ainuke nöör oli mu pükstes. Nils sai selle endale.
Maika ostsin peaaegu kolm aastat tagasi ühest kaltsukast Võrust. Too aeg ma ainult maikasid praktiliselt kandsingi ja Caroliga ringi tuuseldades arvasin, et oleks hea see endale euri eest soetada. Kahjuks on materjal veits kehva ja see kaotab oma vormi päris kiirelt. Sellest tulenevalt väljaspool kodu ma seda pluuset ei kannagi.No Kätu ehk jääb ellu, kui mul tissid suvalisel hetkel paljad on, aga liputajatiitlit endale küll külge ei taha, seega välja just ei roni.

2. Ever been in love?/Oled kunagi armunud olnud?
Ma arvan, et jah. Praegu sellele tagasi vaadates ei suuda ma otsustada. Aga samas... Ma ei tea enam. Ausalt. Keeruline veits. Ja ma räägin üleüldse. Nüüd mõtlen, et mis see oli...

3. Ever had a terrible breakup?/On sul kunagi olnud halba lahkuminekut?
Haha. Lol. Jaa.

4. How tall are you?/Kui pikk sa oled?
Sadaseitsekümmendmidagi. 172 ehk? Midagi sellist. Ma täpsele ei tea, sest ma pole end vääääga pikka aega mõõtnud. Ja mul on numbrite koha pealt kohutav mälu!

5. How much do you weigh?/Kui palju sa kaalud?
Ma teadsin oma kaalunumbrit ka millalgi mitu aastat tagasi. Mul lihtsalt ei ole numbrimälu. Ja ega ma kaalule just jookse, kui mõni ette juhtub. Ma tean, et ma kaalun hetkel veel natukene liiga palju, et olla selle numbriga rahul. Samas. Kui ma ei tea palju ma kaalun, kust ma siis tean, et ma liiga palju kaalun? I'm smart like that.

6. Any tattoos?/Tätoveeringuid on?
Jaa! Mu armas väikene päikene mu vasakul randmel! Sain selle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks ja siiani olen endiselt meeletult rahul endaga. Ja ma tahan veel. Mul juba on plaanid, et mida ja kuhu ja kuidas ja milliseid ma kohe kindlasti mitte ei taha. Samas teiste puhul need tätoveeringud mind ei häiri ka.
Minu "reeglid"? Mitte kunagi mitte ühtegi nime. Mitte kunagi mitte ühtegi sõna. See ei tohiks olla millegi meeletult kindlaga seotud. Näiteks ei kavatse ma kunagi kellelegi mitte ühtegi oma tätoveeringut pühendada. Olen ehk isekas, aga minu keha. Minu ruum. Minu.

7. Any piercings?/Kehaaugustusi on?
Hetkel ainult kaks kõrvarõngaauku. Aga on plaanid! Tegelikult on plaanid juba mitu aastat, aga nüüd oleme Caroliga koos minemas ja peaaegu ajadki kinni pannud, seega jah. Varsti on veel.

8. OTP?/One true pairing?/Paar kes on see kõige-kõigem, kelle moodi tahaks olla.
Sellega on naljakas lugu. Mulle meeldivad veidrad paarid. Eva ja Johani. Charles & Alli. Toomas & Helena. Selline kõige rohkem fictional on Lily & Marshall. Muidu ma kedagi väga ei shipi...

9. Favorite show?/Lemmik sari?
Oi... Keeruline.. Ma ei saa ühte ometi valida! The Big Bang Theory, How I Met Your Mother. Breaking Bad. Malcolm in the Middle. Kõik nii erinevatel põhjustel. Ja miski ütleb mulle, et neid oleks veel, kui ma natukene mõtleks... Oo! Näiteks kunagi oli 7th Heaven täiega. See oli täiega minu saade.

10. Favorite bands?/Lemmikbändid?
Bände on tegelikult vist pea sama raske valida, kui sarju. Paar tükki ikka tuleb. Dagö ja Metsatöll näiteks. Aga üldiselt on mulle meele järele teatud esitajate teatud laulud, mitte kogu repertuaar. Aga siiski. Näiteks Smilers ja Ursula. (Kuigi nad laiali läksid. Siiski kullafond, noh.) Ja mulle meeldib näiteks Foo Fighters. Ja siis enamjaolt üksikud lauljad, mitte terved bändid. Näiteks Tätte, Mika, Adele, Orelipoiss....

Aga olgu. Selleks korraks siis sedasi. Tahan magada.

Näeme jälle!

Ma leidsin Alaska!

Aasta alguses alustasin DBTCga (Don't break the chain). See kujutas ette seda, et terve jaanuari pidin ma iga päev midagi postitama ja kindlasti iga päev tumblrisse pildi panema ja kindlasti iga päev vähemalt ühe peatüki raamatut lugema. Sellega läks nii, et blogiga sain hakkama ja mul tõesti oli jaanuaris siin 31 postitust, mis on peaaegu sama palju, kui terve eelmise aasta peale kokku. Tumblris läks ka hästi, magasin ainult kaks päeva maha, sest kahest päevast sai tänu minu ülimalt normaalsele unerütmile üks ja ühel päeval ei teinud Oliver & Sebastian koostööd. (Mu fotokas ja arvuti, kes ei teadnud.)
Asi mis piinlikkust valmistas oli raamat. Miks ma ei suutnud päevas ühte peatükki lugeda? Kas see oleks mul tüki küljest võtnud? Kas ma oleks olnud lollim, kui ma oleks päevas mõne lehe raamatut lugenud? Kas ma oleks olnud halvem inimene, kui ma oleks arvuti kinni pannud, interneti teisele poole tuba visanud ja natukene aega oma raamatuga istunud? Ei. Aga ometi ei teinud ma jaanuari peale ühtegi risti. Ei tundunud õige tunnustada end paari loetud rea eest. Okei, valetan. Ühe risti tegin. Sest pime oli ja ma arvasin, et selle lehe peal oli hoopis blogi. Tegelikult lugesin kuu lõpus ka, aga... Ei tundunud õige hakata ristitama, et olen olnud nii tubli ja kakskümmend minutit raamatule pühendanud ennast. Ja veebruaris hakkasin peale. Selleks ajaks oli mul suurem enamus oma raamatust läbi ja tänaseks sai täitsa kõik. Mis raamat?

Ustavalt blogger taga lahti. (:

See. Carol kinkis selle mulle jõuludeks ja ma oleks nutma hakanud, kui ma selle kätte sain, nii õnnelik olin ma! Ja nüüd kui ma selle läbi sain, olen ma... Ma ei teagi, mis ma olen. Aga mul on teised emotsioonid. Mul on nii hea meel, et mul see raamat on ja et ma selle läbi lugesin ja ma armastan seda raamatut ja John Greeni ja... Aga mingil hetkel ma vihkasin Jonhi. Ma vihkasin Alaskat. Mulle ei meeldinud Colonel, Pudge, Lara... Takumi vihastas mind veel viimaselgi hetkel, aga... Kokkuvõttes armastan ma seda kõike siiski!

Millest raamat rääkis? Pudge'ist. Ühtest poisist, kellel ei olnud sõpru ja kes oma isa jälgedes internaatkooli läks, seal oma esimese sõbra leidis, esimest tüdrukut armastama hakkas, esimese tüdrukuga suhtes oli (erinevad tüdrukud, though). Nii, nagu raamatu all kirjas on. Mis see "last words" tähendab siis, küsid sa. Vastan sulle. Pudge jättis meelde erinevate kuulsate inimeste viimaseid sõnu. Ja sellel oli läbi raamatu päris hea sidusus. (Ei tea, kas see on just see sõna, aga...)

Üks jagatumaid "tsitaate" (jutumärkides, sest tegemist on terve lõiguga, mitte tsitaadiga) sellest raamatust:

Nad vaatasid enne seda pornofilmi...

Ja see on nii armas. Ja see sobib sinna nii hästi. Sest selline nende suhe oligi. Kuniks John otsustas, et yolosveg, Alaska surnud ja kõik.

Ja see on hetkeks kõik. Lähen hoopis pesema ja peaksin pakkima ja... Homsest võtan uue raamatu ette - seekord Rowling. Sest selle raamatu pean ma tagastama. Ja see näeb ahvatlev välja hetkel... So there.

Veebruar ja Wall of Stuff.

On teine veebruar, ühe päeva olen blogimisega vahele jätnud ja ausalt öeldes tunnen juba, kuidas mul pole midagi öelda ja mõtlesin, et olen siis natukene aega vait. Ja siis mõtlesin, et millal ma siis üldse midagi ütleks. Varemgi olnud neid kuuseid pause, sest mul ei ole sel hetkel midagi öelda ja siis ei ütlegi. Ja kuu aega on mu blogi vait...

Otsustasin, et veebruaris räägin oma seinast. Ei oskagi seda muudmood seletada. Või siis öelda, miks ma sellest rääkida tahan. Aga tahan. So here it is. My wall of stuff.

Albert, ahv, Homer ja raamat hängivad niisama.

See on kogunenud suhteliselt pika aja jooksul. Ei teagi täpselt, mis see kõige esimene asi on, sest on väikesed kahtlused, aga veidi enne selle pildi tegemist panin üles viimased. Mitte viimased üleüldse aga hetkeseisuga... Ja seda ma nüüd hakkangi teile veebruari kuus lahti harutama. Iga paberi kohta on oma lugu ja kuigi iga paberi kohta eraldi blogiposti tegema ei hakka, siis mingit materjali siit ikka saab! (Eirame seda, et mu wallquote'il ei ole kirjavahemärke. Esimese hooga neid ei teinud ja nüüd on nii jäänud. One day!)

Also, this happened:

Aga sellest mingil hetkel lähemalt.