YOLO, but YGBN!

Umbees kuu aega tagasi olin tööl burksiputkas. Laupäeval sain palga, mis tähendas, et pühapäeval sai trippima minna.

Otsustasime mingi hetk Kätuga, et miks me niisama ainult vedeleme. Teeme parem midagi! Sellel ajal, kui mina tööd tegin ja vaeva nägin, ehk niisama istusin, lugesin ja ristsõna lahendasin, tegi Kätu kodus plaane. Koju jõudes rääkisime plaanid läbi.

Hommikul oli minu suurimaks mureks millised ujumisriided kaasa pakkida. Kui seitse erinevat paari on, siis on valik tsipa keeruline. Tegin combot - kuldne & must.

Pakkisime kiirelt asjad ja läksime!

Pilt on tehtud lahkumisel, aga siiski!

Ostsime piletid, istusime bussi. Kõige taha. Pool hommikut olin käinud Kätule jälle YOLOga närvidele. Ma ei saa, see lihtsalt tuleb... Istusime bussi, panin mingi hetk turvavöö peale:"Sest et YOLO." "See on ainuke mõistlik kord, kui sa seda täna öelnud oled," arvas Kätu selle peale. Sellele järgnes vestlus, et kui peaks tulema õnnetus ja turvavöö meid peataks, teeks see päris hullu kahju meie puusadele, emakale ja üldse siseorganitele. "You only live once, but you give birth never!" teatas Kätu ja me siis naersime. Ja natukene oli hirmus ka. Tagumised istmed olid kõrgemal, kui teised ja... Hirmus oli.
Bussis kuulati ikka Elmari raadiot, eksole. Mis seal siis ikka, kuulame siis. Üks esimesi laule:"Andeks, kas teil on veel ruumi?"

Ei, kõik on täis!

 Nagu tunniajase bussisõidu puhul ikka, istusime mingi aeg vaikides, mingi aeg rääkisime... Ühel hetkel teatas Kätu, et talle ei meeldiks olla lind. Olin segaduses. Ideaalne loogika selle lause taga oli nimelt selline, et kui me oleks linnud, siis me ei elaks arvatavasti koos. Ja siis Kätu ei teaks, et mul on teema ta onuga ja ta ei teaks, et tal üldse onu on.

Meanwhile my mind was full of fucks.
Vestlusteemasid oli teisigi, aga see oli see, mis meelde jäi.

Meil oli ka reisikaaslane, kes palju ei öelnud, aga keda oli siiski hea vaadata!

Just sat there. Judging us, probably.

First order of business - food. Bussist maha astusime, jäi kohe ette Konsum. Muidugi poodi! Aga mida poes oli? A big pile of nothing. Tegelt ka. Polnud norme saiakesi, polnud salateid... Me siis improsime. Mina muidugi pidin haaram kuskilt riiulilt kaks kuupäeva ületanud siidrit, sest miks mitte. Aga jõime need ära kunagi hiljem, kui Carol ka külla tuli.
Siis otsustasime, et võiks ehk süüa ja siis minna vedelema. Leidsime mingi pubi, mõtlesime, et miks mitte. Hinnad olid ka tegelikult suhteliselt normaalsed. Teenindus oli vilets. Mis on naljakas. Ma ei oleks seda teadnud, enne kui hakkasin Auras töötama. Nüüd tean.
Lugesime menüüd, mis oli kirjutatud tahvlile seinas. Mõtlesin, et tahaks täidetud kanafileed. Aga tahtsin teada, et mis seal sees siis on. Küsisin:"Mis seal täidetud kanafilee sees on?" Tema:"Ma lähen küsin." Jooksis minema. Tuli tagasi ja teatas, et seda üldse ei olegi. Selge. Võtsin mingi muu asja. Ikka kana vist, ei mäleta enam. Kätu ostis enne mind. Teenindaja küsis minult:"Istute te samas lauas?" ja andis mulle siis lauanumbri, kui ma lauda istusin. Saalis oli maksimum kümme lauda. Tahaksin öelda, et kaheksa-üheksa. Ainult ühes teises lauas istusid veel inimesed. Ja ta andis meile numbri! Kammoon, no tegelt ka. Sul ei olegi inimesi saalis, miks sa ei suuda meelde jätta kahte noort?!
Ja siis see söök! Jah, raha eest oli justkui kvantiteeti, aga kvaliteeti küll mitte! Toit oli mage, kartulid olid kuivanud... No ei olnud kvaliteeti.

Artsy photobomb.

Ja siis läksime lõpuks randa. Liiv oli rõvedalt kuum. Suht valus oli seal kõndida... Sad.

First look.

Aga mis seal ikka. Vahetasime riided ja viskasime end lebosse. Mingi hetk otsustasime, et läheks vette. Läksin vaatasin vett, astusin isegi vette ja läksin siis tagasi, et Kätule ette kanda. Vesi oli soe nagu supp ja ülimalt räpane! Ma ei suuda seda kirjeldadagi! Still gonna try. Seisin põlveni vees, ei näinud oma varbaid.

Deep shit at Peip Sea.

Otsustasime, et siiski - tulime ujuma, siis tulime ujuma. Gonna swim in Peip sea! Ronisime vette. Nõme oli, sest põhjas oli palju kive, mida ilmselgelt näha ei olnud, oma jalgu ei näinud, surnud kalad ujusid vastu, pikalt-pikalt oli madal... Oh well. Kõndisime edasi ja kui lõpuks jõudsime nii kaugele, et olime puusadeni vees, siis õnnestus kusjuures isegi oma varbaid näha. Ees oli lihtsalt väga sogaseks aetud see asi.

Kätu vette ronimas. Nii kole see vesi oligi...

Ujusime vedelesime, ujusime mingi hetk natukene veel. Tegime lollusi. Natukene lugesime, siis rääkisime.

Just chillin'.

Mingi hetk, kes teab millest, läksime "tülli". Kätu kinkis mulle siis kive, et me enam tülis ei oleks. Need kivid on hetkel mu riiulil, mu toas.

Let's-be-friends-rocks.

Mis me siis veel tegime...? Kooki sõime. Näiteks. Nii magus oli, ma ei suutnud. Pärast läksime veel poodi ja bussile, et koju minna.

CAKE!!!

Käisime vetsus, istusime poe ees, ootasime bussi. Rääkisime juttu, olime väsinud. Meie juurde astusid ebameeldivad mehed. Ma ei saa isegi mitte öelda, et noormehed. Purjus, vastikud... Rääkisid isegi vene keeles meiega alguses. Kui olin mingi kolm korda öelnud, et ma ei saa vene keelest aru, alles siis hakkas rääkima Eesti keeles.

Kvaliteetseltskond.

Tahtsid teada, kas võivad meie kõrvale istuda, saanud eitava vastuse, tahtsid lihtsalt meie pinki hõivata. Peaasjalikult rääkis üks mees. Mul on meeles need teemad, mida ta meile rääkis, aga ma ei hakka neid siia kirjutama, sest teinekord satuvad siia alaealised ja näiteks mu ema. (Tsau, emme!) Ei oleks kena neid vestlusi siia kirja panna.

Tagasiteel oleks bussis peaaegu magama jäänud. Saime bussilt maha, ronisime järgmisele, mis oleks meid koju viinud. Sealt maha saime, hakkas sadama. Koju jõudsime, tuli padukat. Nautisime. Pesime endid puhtaks sellest räpasest veest ja vedelesime. Felt good!
Hiljem leidsin enda kõhult lööbe, milles süüdistasin Peip Sea vett, aga kaebuskirja kellelegi ei kirjutanud, sest milleks, eksole?

Selline tripp siis... Nüüd sai see küll kirja, aga toimus ta tõesti pea kuu aega tagasi. Vahepeal olen tahtnud blogida teistest asjadest, aga ei ole selleni jõudnud, näe...