Pole paha, kas sa ei leia? Aga... Meil oli seda vaja. Pakkisime täna oma asju. Hakkame ju kolima. Ja meil tõesti oli vaja juua kaks suurt pudelit limpsi ära. Vahepeal oli natuke... Okei. Tegelikult oli koguaeg väga hea.
Ma olen väsinud, aga hakkan tegelema tähtsate asjadega. Tahan uude koju minna. Aga ei tegele praegu sellega. Küll ma selleks ka aja leian. (:
...stiilis mu korterikaaslane on mu onunaine. - Me Mairoga ei suuda
selle nalja avastamisest saadik hoiduda seda nalja tegemast. Kätule see väga ei
meeldi, aga meil... Meil on naljakas. Ja peaasi on ju et endal naljakas oleks.
Ei?
Kodutööd viimistledes - "Ma jätan joomise maha."
Tegelt hakkan nüüd blogima. Eelnev oli lihtsalt... Uitmõtted.
Nädalavahetus oli mul tore. Reede õhtul naersin end pooleks. Lugesin FBst
kuidas keegi jagas meeldib.ee linki.
Ma lugesin seda kui Mairo & Steven parajasti piipu tegid ja siis mul
esimese lause peale hakkas nii naljakas, et nad arvasid, et ma olen eriti
retard vist. Ja kui ma rääkida üritasin - teate vist, kuidas ma midagi seletan,
mis mulle eriti naljakas on. Ma ei suuda. Mitte ükski sõna ei tule välja, miski
ei ole normaalne. Ma ütlen läbi vaeva kiiresti pool lauset, naeran ja ütlen
teise poole lausest läbi naeru. Nad naersid ka, aga kas nad ka midagi aru
said... Mine tea.
Pühapäeval tulime koju, tegime Mairoga riisimakrasalati valmis, Mairo tõi
Kätu bussijaamast koju ja siis me käisime ringi nagu haiged lambad ja tahtsime
Kätult leiba. Saime leiva, olime rõõmsameelsed ja sõime. Pärast vaatasime pool
ööd Family Guyd ja hommikul teesklesin, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tea,
miks ma üldsegi nii tegin.
Täna helistasime Kätuga korterionule. Küsisime, et kas me saame korteri
sajaviiekümne euri eest kuus ja ta oli nõus. Ja siis meil oli pidu. Ja nüüd me
ootame, et saaks kolima hakata. Me oleme ekstaasis. Meile meeldib, et me saame
nüüd kolima hakata. Te ei kujuta ette vist seda pidugi korralikult.
Ma ei oska midagi öelda. Olen tsipa joobes ja väsinud. Tahan vaadata filmi
ja minna magama. Või siis läheks kohe magama... Ma vaatan natsa filmi...
Ma eelmise posti lõpus teatasin, et tahan sõõrikut. Täna raamatukogu ees teatasin Kätule, et tahan dipikastet. Ta tõi dipikastet koju. Siuke armas tütarlaps. Lausa lust on temaga koos elada!
Eile liitus Rebeka meiega. Meiega as in vanuritega. Rebeka on ka nüüd üheksateist. Mõni meist hakkab küll varsti juubelit tähistama, aga natukene aega oleme siis kõik ühevanused rõõmsalt. Ta oli mul juba teisipäeva öösel meeles, kui taipasin, et kell on üle südaöö, aga... Me Mairoga voltisime paberist lennukeid, ma ei tahtnud siis helistada. Hommikul kell seitse teatas mu zentelefin Kaspar, et Rebekal & Lembitul on sünnipäev. Ma nautisin voodit, ma ei tahtnud ka siis helistada. Ma teadsin, millal ma helistama pean ja mida ma ütlema pean. Peale kaheksat helistasin, kui Rebeka oli juba üheksateist olnud for a while.
Ja siis helistasin Lempsile, kes väitis, et ma olen kogu ta alko ära joonud ja kõik kommid ära söönud. Oleks see ainult päriselt nii... :D
Laud peale seda, kui me otsustasime, et on aeg magama minna & aitab ükskord origamist.
Ma nägin täna hommikupooleöösel imelikku unenägu. Ma elasin Tartus aga kuskil suures majas metsa sees. Aga see oli Toomemäe juures metsa sees. Ma kutsusin omale külalisi ja esimeseks külaliseks oli Ellu. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma teda/sind unes nägin, a ta tuli/sa tulid mu poole peole. Ainult et pidu ei jõudnud hakatagi, ma juba pidin ärkama. Aga tore oli. Tule teinekordki. :D
Kolmapäeval ei olnud mul kooli. Üldse. Nagu... Ma ei pidanud mitte ühtegi loengusse minema. Siuke pidu! Magasin poole lõunani ja siis õhtupoole triikisin pesu. Nii hea oli kaua magada. Nagu.. Kaua. Ja nagu... Hea! Ja pesu triikida! Ma ei tea... Te arvatavasti ei mõista. Aga minu jaoks oli see äge. Üks first jälle. Kätu ei saanud päris täpselt aru, miks mulle see nii väga meeldis ja siis ma ei osanud seda seletada ka. Triikisin ära kõik Kätu riided, enda riided, Mairo riided, kaks tekikotti ja kolm lina. Päris mõnus. Mõtlesin vahepeal, et ei triigiks äkki voodiriideid mõlemalt poolt, et lasen lebo vaata. Aga siiski. Triikisin. Ja nii tore oli! Mulle küll meeldis. Pärast olid põlved pikast seismisest poolsurnud ega tahtnud väga hästi liikuda enam. Roomasin Kätuga rääkima.
Eile öösel plaanisin enne Kätut magama minna. Ütlesin talle isegi head ööd ja siis läksin oma tuppa. Voltisin kilekotte ja kudusin, magama läksin ikkagi hiljem.
Tänane oli miskipärast väsitav. Aga samas nagu.. Tore. Aga samas ikkagi väga väsitav. Ma ei tea isegi miks. No tegelt... Jooksime Näituselt Vanemuise juurde ja käisime korterit vaatamas. Päris kena oli. Mulle meeldis. Kätule ka. Nüüd me peame nädalavahetusel tsipa kaaluma veel ja siis saame otsustada. See aeg on iseenesest juba käes, aga... Jah. Natuke kaalume ja siis saame helistada onule ja öelda, mida me teha tahame. Suure tõenäosusega olete varsti kutsutud soolaleivapeole. (:
Ma armastan dipikastet. Mõtlesin, et tahate teada.
Ja me naerame kui me lendame üle lainete isaga draakonil.
Ma olen hakanud vaatama How I Met Your Mother'it. Olen alles esimese hooaja juures. Ühes osas leidis Ted, peategelane, endale tüdruksõbra - Victoria. Ted'i korterikaaslased - Marshall & Lily - pidid olema nädalavahetuseks linnast ära ja Ted & Victoria olid koos korteris. Ainult et Marshall ja Lily ei läinud linnast ära, nad olid korteris. Nad olid vetsus kinni, sest ei julgenud teisi segada. Vetsus vaatasid nad kuidas Ted & Victoria tegid kõike esimest korda. Mõistad? Nagu... Esimene suudlus, esimene õõ koos, esimene date, mis iganes. Ja siis ma mõtlesin... Meil Kätuga on kõik väga esimene praegu. Me elame koos. Kätu on minu esimene korterikaaslane. Me teeme praegu nii palju asju, mis on meile täiesti esimesed. Meie esimene kontrolltöö ülikoolis, esimene varjupaigakülastus, esimene pesupesemine, esimene pidu, esimene sleepover... Esimene, esimene, esimene...
Sellest tulenevalt tegin FBsse pildialbumi pealkirjaga "First!" ja kavatsen sinna lisada kõik esimese, mis minu & Kätu elus on. Meie ühises elus. Ja minu elus. Kätu elu uued asjad... On tema avaldada. Aga esimene... Mõte kadus.
Reede õhtul tulid meile külalised. Paidest. Kersti & Kaila käisid siin. Oli peaaegu pidu. Ja siis tulid mulle külalised - Carol & Janek. Päris tore oli. (: Mulle igaljuhul meeldis. Öösel Kaila kõrval magada, hommikul Kaila kõrval ärgata... Milline õnn!
Laupäeval käisin Kätule, oma korterikaaslasele [nii tore on seda öelda], nii kaua pinda, kuni me lõpuks riidesse panime ja varjupaika läksime. Jõudsime sinna veerand tundi hiljem, sest läksime jala ja tee oli pikk. Ja pool ajast me ei teadnud, kus me oleme. Aga jõudsime kohale ja varsti anti meile töö kätte. Jalutasime koertega. Minu esimene koer oli hullult rahulik. Ise valis, millal tagasi minna. Lihtsalt... Lihtsalt kõndis oma kuudi juurde, jäi sinna juurde seisma ja otsustas, et nüüd on kõik. Et nüüd tema jääb sinna.
Teine koer, kellega ma jalutasin... Tal oli nii palju energiat. Kui energiat saaks kokku võtta ühe numbriga, oleks tema number miljon. Tal lihtsalt... Tore koer oli. Kohe kui kuulis, et kett kukkus maha, pani jooksu.
Kolmas koer, kellega ma jalutasin, oli tegelikult koer, kelle Kätu võttis. Ta ei jaksanud väga, siis läksin talle appi. Ja siis jalutasin temaga lõpuni.
Ja siis läksime pitsat sööma. Peale sööki toppisime natukene sodi prügikottidesse, aga siis said need otsa. Siis me lihtsalt tegelesime natuke loomadega. Käisime nendega juttu rääkimas ja neid patsutamas. Ja siis me leidsime Lucase. Üks koer, kes oli nii suur, nii rahulik, nii tähelepanu vajav... Kätu kiindus väga ära. Mina ei vaadanud peaaegu ühelegi koerale silma, sest ei tahtnud kiinduda. Ma lihtsalt paitasin neid ja ajasin kaks sõna juttu.
Muidu, kas teate, ei ole varjupaik üldse kole koht. See vähemalt ei olnud. Tingimused olid täitsa inimlikud ja masendavat olukorda ma ei näinud. Muidugi on kurb, et loomad varjupaigas on, aga... Ma tahan lihtsalt öelda, et kindlasti on ka hullemaid kohti kus olla. Pealegi selle päeva jooksul, mis me seal olime, võeti sealt üks kass. Nii tore oli see.
Kätu maas istumas & Lucas teretamas.
Peale varjupaigas käiku käisime Kätuga poes ja ostsime pesupulbrit. Esimest korda elus. See on üks meie esimene. Miskipärast olime me pesu pesemise üle nii äksis, et see oli... Peaaegu väga imelik. Aga mulle meeldis. Me leiutasime süsteemi, kogusime kokku väga heleda pesu ja panime masinasse. Panime pesupulbrit, juhe stepslisse ja masin käima. See ei teind midagi. Istusime, ootasime, vaatasime. Lõpuks lükkasin ukse kinni. Ootasime veel. Masin hakkas end liigutama ja meil oli pidu. Panime koos ägedalt oma pesu kuivama ka oma eriti seksika homemade pesuresti peale. Olime liiga ekstaasis. Pesime veel pesu. Aga seekord tumedat pesu ja ma panin masina keset ööd käima. Poole pesemise pealt avastasin, et olen ideaalne naaber. Ei ole just palju neid, kes tahaks keset ööd pesu pesta. Aga siiski. Ma pesin pesu. Äge oli. Ma olin jälle rõõmsameelne.
Meie esimene pesupulber.
Homemade pesurest.
Ootamas. Vaatamas..
Laupäeva õhtul käisime Paula juures õppimas majandusteooriat. No kes kui palju õppis eksole. Aga siiski. Koju kõndides saatsin Rainerile smsi kui kade ma ikkagist olen, et ma ei ole Tallinnas koos temaga peol. Ja siis kui koju jõudsin, olin natukene kurb, aga samas teadsin, et varsti tuleb ka minu aeg. Ja siis... Rainer helistas mulle! Me ei rääkinud alguses palju. Sest et kõne ei olnud tehtud mõttega, et räägime juttu. Metsatöll oli laval ja Rainer lasi mulle, kuidas nad rokkisid. See oli... Teate küll, kuidas kõvad helid läbi telefoni kostavad. Teate küll, kuidas sellisel kontserdil on vahel raske sõnugi kuulda. Ja siis läbi telefoni see 200 km kaugusele saata... Laul, mida kuulsin otsast lõpuni, oli Äio. Ja kujutate ette. Ma istusin köögis ja nutsin silmi peast, sest vot nii õnnelik olin ma! Ma lihtsalt nautisin. Ma ei nutnut kurvastusest. Vähemalt mitte täielikult. Ma olin ülimalt tänulik sellise sugulase eest nagu seda on Rainer. Samas olin ma meeletult kurb, et ma ei olnud ise seal. Siuke... Emotsionaalne naine olin eile keset ööd. Ja see oli nii tore! Emotsionaalsed naised olid meil korteris.
Pühapäeva varahommikul kella seitsme ajal tuli Mairo siia ja siis ma olin jälle natukene emotsionaalne. Aga mitte hullult. Mul lihtsalt tuli meelde, et Rainer oli nii armas ja et Mairo on nii armas ja et mul on nii vedanud! Ma olen lihtsalt... Lihtsalt... Ma ei oska seda seletada... Ma lihtsalt täiega naudin oma elu nende inimeste pärast, kes on minu elus. Ole kasvõi täiesti suvaline vastutulija või inimene, kes mulle väga ei meeldi. Ma olen ikkagi tänulik, et sa olemas oled. Ma ei tea miks. Aga jah. Olin rõõmsameelne kell seitse hommikul.
Kell kaksteist läksin raamatukokku. Sain Gerda käest superkonspekti majandusteooria tööks. Käisin poest läbi ja ostsin meile pesunööri. Nüüd on mu toas selline pesukuivati, et ise ka ei usu. Pesunöör jookseb üle voodi ja homemade pesurest on praktiliselt padja kõrval. Või oleks, kui ma magaks sealpool voodit. Ja siis tulin koju ja jäin magama. Kella viia ajal ärkasime üles. Aga nii tore oli magada. Eriti, kuna ma alles kell neli magama läksin. Muidugi oli see halb mõte, sest kell on kaks ja mul ei ole und... Aga siiski oli tore tududa.
Seksikas pesunöör üle mu magamispinna.
Nüüd istun köögis ja tegelen... Saja muu asjaga, millega ma tegelema ei peaks. Aga ma olen ikkagi rahul. Loodan siiralt, et teen homme majandusteooria töö ära, sest ma tõesti ei taha ainet läbi kukkuda. Ma tõesti ei taha, et majandusteooria mu ülikooliaja ära rikuks.
Ma tahan sõõrikut. Ma tahan karamelliglasuuriga sõõrikut.
Veel enne kui kolima pean, tahan rääkida oma praegusest kodust. Ma elan Tartus. Elan kortermajas millel on ma pakun et kaheksa trepikoda. Elan neljandas. Majal on viis korrust. Elan kolmandal. Mis on masendav mingil määral, kuid harjun sellega. Jah, olen viimased 19 aastat esimesel elanud ja pean nüüd vähemalt korra päevas kolmandale kõndima... On raske, on. Aga ma saan hakkama. Olen tugev ja puha
Trepikojas on automaatsed koridorituled. Liikumisanduriga. Hakkavad tööle, kui tuled, põlevad natukene aega ja siis kustuvad. Välja arvatud kolmanda korruse tuli. See plõksib. Iga natukese aja tagant teeb ta selle vaikse plõksatuse, justkui tuli läheks põlema ja põleb siis edasi. Konstantselt. Päeval ei põle. Päeval ei põle ükski tuli. Aga õhtuti... See plõksib. Kell on pool kolm öösel ja see plõksib praegugi. Seda ei ole kuulda, ei. Mul muusika mängib ja ma olen köögis, aga ma käisin kuulamas. See plõksis.
Mul on M.Inti netipulk. Mõtlesin, et tahate teada. Kätul on ka. Me saame netis käia küll. Levi on isegi et päris normaalne. Kui käia köögis. Mu magamistoas on ka päris normaalne levi iseenesest... Sest need toad on mõlemad ühel pool maja. Aga elutoas... Mitte mingit levi. Kord tahtsin näidata Mairole üht videot, laadisin selle köögis ära ja viisin siis Sebastiani elutuppa, et videot vaadata. Vajutasin siis uue video peale ja nett jooksis kokku. Eile panin Sebastiani aknalauale ja seal oli väheke levi. Aga vähe. Tükk aega ootasin kuni videot sain mängida. Ma istun köögis ja blogin siit, sest nii on mugav. Nii ma suudan. Nii ma saan hakkama. Mõtlesin kord, et peaks ehk minema Elisa esindusse ja küsima, et mis värk on... Aga ei ole seda teinud. Arvatavasti ei tee ka. Pean niikuinii siit varsti lahkuma ja elutoas ehk Kätu magamistoas veedan vähe aega. Ma saan hakkama.
Terve Tartu on heebrea keelt jumaldavaid inimesi täis. Mulle tundub, et iga kortermaja on valesti nummerdatud. Ma ei suuda sellest lahti lasta, kuigi kõik kellele sellest rääkinud olen, ei suuda aru saada, miks see minu jaoks selline probleem on. Ja ma ei suuda teile isegi mitte seletada päris täpselt, miks see mulle selline probleem on. See on lihtsalt... Vale. Meie majal on hakatud trepikodasid nummerdama paremalt vasakule. Mõtlesin, et võib-olla sellepärast, et sissesõidutee on sealt poolt, siis on kuidagi loogiline, et numbrid nii lähevad. Aga kõrvalmajal on sissesõidutee teiselt poolt ja... Numbrid on ikkagi valesti. Käisin Paulal külas... Tema majal on numbrid samamoodi valesti. Lihtsalt.. Trepikojad on valesti nummerdatud. See ajab mind närvi. Kõik on valesti. Ma ei suuda nii elada! Ma ei ole rõõmsameelne...
Või olen siiski. Üritan alati olla. Pean olema. (: Ja olengi. Mitte sellepärast, et pean, aga sellepärast, et ma tahan. Ja sellepärast, et ma olen. (:
Kaili ja Kersti on meil. Carol ja Janek käisid ka läbi. Siuke pidu ma ütlen tead. Helena oli ka nädal aega Tartus komandeeringus. Käis meil söömas ja käisime koos väljas. Käisin tema hotellis kakaod ka joomas ükskord. Päris pidu. Tulin sealt koju, pool korterit oli psühhopaate täis. Nii tore. (:
Ma... Ma tahan koju, aga mul on siin ka palju teha. Ma olen siin. Tartus. Järgmine nv ka. Olen siin. Teen siin oma asju ja olen rahul iseenda eluga.
Jälle Tartus. Ja... Te ei kujuta ette, kui hea siin nüüd on olla! Ma ei kujuta ette, mis veel varsti olema hakkab, kui me Kätuga kolime. Selles mõttes, et... Me elame praegu siin kahekesi. Homme helistan korterimehele ja... Me... Jah. Ma ei rutta ette.
If I ever hurt you, your revenge will be so sweet.
Ma olen väsinud. Sest et oli Raina sünnipäev ja oli vara tõusmine ja oli Ingeri sünnipäev ja oli vaja palju joosta ja... Ma olen kergelt läbi, aga ikkagi on nii hea olla.
Meil on kärbes ja ta nimi on Tyler. Ta kolistab meie köögilambikupli küljes ja ehmatab mind aegajalt. Ta teeskles, et on lennuvõimetu ja lendas siis kiiresti minema... Ta.. Ta on minu ja Kätu kärbes ja ta nimi on Tyler.
Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Lubasin endale, et ei blogi bussist. Et ma saan ilma hakkama. Ma ausalt ei tea, keda ma veenda üritasin. Ma ei saa ju hakkama. Kui mul ei ole midagi olulist teha, siis ma blogin. Ja see on oluline.
Sõitsime bussiga just LOTE majast mööda. Naeratasin ja vaatasin, Ma pole ammu enam kooli vaadanud ja naeratanud... Seal majas toimuvad kõige paremad loengud. Seal on sotsiaalteadused, sotsioloogia ja arengupsühholoogia. Minu vaieldamatu lemmikloeng toimub muidugi ülikooli peamajas. Sealt tulengi. Suhtlemispsühholoogiast. Salli Põldvere on lihtsalt nii hea õppejõud, et ma ei tea. Ma kohe ootan seda loengut. Oma osa on kindlasti ka sellel, et peale seda loengut algab minu jaoks nädalavahetus.
Naljakas on neljapäeval koju sõita. See kuidagi... Ei tundu loogiline. Jätsin isegi kursaõhtule minemata, sest et tahan koju. Nii väga tahtsin koju, et pakkisin hommikul asjad ja lasin Mairol oma koti kesklinna tuua. Loengust läksin talle parklasse vastu, võtsin oma koti, poodi, bussile. Mõnuuus.
Nüüd olen juba kodus, oma voodis... Mm... Mõnusam. Hakkan väikest merineitsit vaatama ja üritan mitte väsimusse surra. Ehk õnnestub, mine sa tea...
Nii hea oli muide koju tulla. Mattis jooksis mulle vastu ja tuli sülle. Tegi kalli ja musi, hakkas mu salli kaelast ära kiskuma. Ma lasin sel juhtuda. Sest ta on nii armas. (:
Aitab Disney lauludest. Kuulame midagi normaalset ka vahelduseks.
Täna tegin silmad selle peale lahti, et Elleka ja Kätu tõstsid voodit. Lihtsalt.. Kergitasid seda ühest äärest, meanwhile mina alles voodis pikali ja täitsa magamas. Elleka tahtis kohvrit kätte saada.
Kell kümme avasin uuesti silmad. Käisin pesus. Võõrustasin pool minutit külalist, käisin pangas, poes ja koolis. Olin produktiivne.
Tegelikult istun mina hommikul Sebastianiga rõõmsalt köögis ja naudin hommikut. Ootan, et juuksed kuivaks ja mõtlen, et peaks ehk juba minema panka. Sellepärast ju vara ärkasingi. Ja siis all of a sudden - telefon helises. See uksetelefon, tajud küll. Kuigi ma täpset kellaaega ei teadnud, olin kindel, et Mairo see olla ei saa - ta alles magab sellisel kellaajal. Mõtlesin, et ehk Hanna tuleb varem koju. Ei tundunud loogiline, aga okei. Keerasin ukse lukust lahti ja varsti keegi koputas uksele. Kergitasin kergelt üht kulmu ja mõtlesin, et kes nii teeb. Avasin ukse - Sten. Kui ta teada sai, et kedagi peale minu kodus ei ole, siis läks ära. Tahtis meile külla tulla, aga... Mina olin tõesti ainukene looder kodus. Ja nii ta ära läkski. Ei jõudnud talle öeldagi, et Strenze väitis, et ta on homo...
Täna oli minu ülikooliaja kõige mõttetum koolipäev vist. Mul oli ainult üks loeng ja see oli ka inglise keeles. Ja videoloeng. Suhteliselt võimatu, aga olin viimase vapra 43 inimese seas. Ja sotsiolooge tundus jälle kõige rohkem olevat. (:
Ma olen nii väsinud ja ma ei tea millest see tuleb. Vähemalt on mul ilus desktop pic. (:
Kas sina ka vahel naeratades enda ette vaatad? Kas sina ka vahel naeratades tühja veinipudelit vaatad? Kas sina ka vahest peaaegu põhjuseta väga õnnelik oled? Ei? Ainult mina?
Vein, muide, maitses hästi. Lill, muide, on mu lemmik. (:
Ma olen alati pidanud end rahumeelseks ja aksepteerivaks inimeseks. Ometi on asju, mis mulle kohe üldse ei istu. On asju, mida ma kohe ei suuda kannatada rahus, kritiseerimata. Ma ei ole kuri, ei. Või kui, siis vahel harva. Aga on asju, mis mulle lihtsalt ei istu. Näiteks ei suuda ma taluda, kui kirjutatakse "ja ei" "ega" asemele. See ajab mind küll vahel juba natukene kurjaks.
Näiteks oli meie rebastevandes sees "ja ei". Noormees luges selle ette, me lugesime paberilt järgi, aga ma ütlesin "ega", sest Anne Kivimäe kasvatas mind nii. [Minu kirjanduse & eesti keele õpetaja] Mina, ja ka Kätlin nagu ta mulle ükskord ütles, ei suuda enam taluda, kui keegi kirjutab või ütleb "ja ei". See on "ega", noored, vanad, keskealised! Saage aru! Miks tõin Kätlini siia sisse? Sest üks meie õppejõud oli kirjutanud ühele slaidile valesti. Seal oli kirjas "ja ei" ning mina ja Kätu kirjutasime konspekti "ega". Muidugi ütlevad inimesed tihtipeale nii nagu ei peaks. Natukene ajab kurjaks juba.
Ma olen pidanud end aksepteerivaks inimeseks. Ma olen alati arvanud, et ma suudan vaadata väikese eelarvega filme, aga tänane filmikogemus tõestas vastupidist. Või noh.. Mitte päris. Ma suutsin seda vaadata. Aga ma arvasin, et ma suudan vaadata odavat filmi ja seda mitte kritiseerida. Aga ma ei suuda.
Filmi nimi on Little Miss Magic. See on nii low-budget et ma ei leidnud sellest Youtube'ist mitte ühtegi videot... Aga okei. Tegu oli väga... Ühest küljest huvitava filmiga, teisest küljest täieliku luupainajaga. Film rääkis mehest ja naisest või siis pigem ühest tüdrukust... Neist kolmest. Tüdruk oli nõid ja pidi enne täieõiguslikuks nõiaks saamist tegema ära viimase ülesande - korda seadma ühe abielu.
Mees armastas oma naist, naine armastas mehe võimu ja tema raha ja mehe parima sõbra omadust rohkem raha välja pressida. Tüdruk hakkas kohe mehega hästi läbi saama, naine mitte. Lõpuks muidugi otsustas tüdruk, et ta ei taha olla nõid ja tahab hoopis selle abielupaariga elada ja kõik olid õnnelikud.
Aga see film! See teostus! See oli... Ma ei tahaks öelda kohutav - see on natukene karm. Aga sellelähedane. Näiteks nägid enamus näitlejaid välja nagu Kristen Stewart - emotsioonitud. Või siis väga võltsi emotsiooniga. Ma ei tea, miks! See oli jube! Dialoog oli kohutav, näitlemine oli kolmanda klassi tasemel. Näiteks minestamine - keegi ei tee nii!
Aga ma olen aksepteeriv hetkel edasi. Leian endas selle jõu. Lihtsalt jätsingi oma mõtte pooleli, sest ei taha olla kuri. Aga ei taha blogiposti ära ka kustutada, selle jaoks olen liiga edev.
Meil oli rets. Jooksime mööda Tartu linna. Näiteks Toomemäe juurest kesklinna, avastasime, et oleme vales kohas, jooksime Toomemäele tagasi, siis Atlantise juurde, siis Tasku taha, siis Kalevipoja kuju juurde, siis suvaliselt jõe äärde, siis peahoone taha ja siis Hurda kuju juurde. Muidugi pidime me kõigepealt nelja peale jooma pudeli šhampust, siis mingi hetk kummikindast siidrit, siis pitsidest gini ja vahepeal mingit õlut. Liköörist ma pääsesin. Andsin oma salli Joonasele kaela, sest mul oli palav ja ta oli natukene haige. Kui me kummikindast siidrit jõime, siis läks mingi pool esimese kinda sisust maha ja see läks mu sallile. Sest viinasokid on ülehinnatud ja vanamoelised - tänapäeval tehakse siidrisalli.
Pärast läksime rokiklubisse ja panime pidu. Kuni kell kaks viimased ära läksid. Mina olin viimaste seas. Virve, Anneli, Kaisa, Kadri, Hannes, Asso ja Rauno olid ka. Läksime koos minema ja poolel teel Virve avastas, et tema ratas on Sandri ratta küljes. Virvel oli võti, aga kuhu panna Sandri ratas?! Sander ise oli juba tükk aega tagasi peolt lahkunud ja kellelgi polnud ta numbrit. Ma olin juba valmis rattaga koju sõitma ja selle vanni panema või midagi. Aga seda ei olnud vaja, tuli välja, sest kui me raekoja platsile jõudsime, et ratas võtta, tuli Sander põõsast välja:"Virve!" Me naersime, sest keegi meist pakkus mingi hetk, et raudselt ootab meid seal ratta juures. Ootaski, tule nii välja. Kuigi mitte koguaeg. Ta oli koju läinud ja siis tagasi tulnud, kui ratas meelde tuli ja siis ootas meid ainult kümme minutit. Siis vahetasime kõik numbreid ja läksime koju.
Virve ja Anneli olid nii armsad ja saatsid mind peaaegu koduukseni. Virve oli kindlasti armas edasi ja saatis Anneli koduni ja alles siis sõitis rattaga koju.
Kell kolm jõudsin koju, pool neli läksin magama, kümnest üles. Tore oli. Mulle meeldis.
Laupäeval oli Virve sünna - sellepärast ma linnagi jäin nädalavahelduseks. Kõigepealt otsustasin ma liiga hilja end voodist välja ajada, liiga hilja poodi minna ja siis - kui meie Mairoga otsustasime, et me lähme ja sööme rämpstoitu, siis helises mu telefon - üks noormees helistas ja teatas, et nad on mu maja ees ja ootavad mind natukene aega kuni ma koju jõuan. Panin telefoni ära, ütlesin Mairole, et ta võiks mu koju viia ja siis alles - kes see oli üldse?! Pärast Virve käest küsisin - oli ta venna poiss. Nad arvasid, et ma ei tundunud üldse üllatunud häälega. Ma üritasin neid veenda, et tegelikult ikka olin küll.
Hea pidu oli. Paulal olid head peod. Sest tema tuli hilisema bussiga, Virve unustas ta ära, Paula istus valesse autosse ja sõitis valele peole. What are the odds? Meil vähemalt oli naljakas. Isegi väga. Tükk aega kohe oli naljakas. Lihtsalt... Astus bussilt maha, küsis mingitelt tüdrukutelt, kas nad lähevad ka sünnipäevale, saanud jaatava vastuse istus autosse ja sõitis peole. Seal küsis:"Kus siis Virve on?" Ja siis talle tehti selgeks, et ta on valel peol, aga sellest ei ole hullu.
Talle mindi järgi. Meil oli ikka naljakas.
Mul oli muidugi kohutavalt naljakas siis, kui Madis, Virve õe poiss, ütles pluss. Te ei saa aru, miks, sest et... Te ei tea, kuidas ta seda ütles. Ja tema jaoks oli täiesti normaalne nii öelda. Ta oli Jõhvist vms. Raiko pidi siis mind kiusama ja käskis Madisel korduvalt öelda pluss. Mul oli nii valus! Ja nii naljakas! See oli kohutav. Ma imestan, et mu kõhulihased kivist ei ole täna.
Tegelikult oli mul väga tore, aga teist õhtut järjest oli imelik - olin ju üksi kodus ja pidin üksi magama minema... Lihtsalt... Imelik oli.
Täna magasin kella poole kaheni. Nii hea oli!
Nüüd olen rääkinud sajast asjast millest ma ei pidanud rääkima. Mitte üldse, aga veel. Pidin magama minema. Aga mida mina ka tean, eks?
Tuleb see laul. See laul. Ma... Sellest saab nüüd aasta mööda. Alles. Tundub nagu... Tundub kauem, aga samas tundub, nagu oleks see olnud nii alles. Ma ei tea. Ma tõesti ei oska midagi öelda. Lihtsalt. Praegu tajusin, et sellest saab aasta mööda. Esmaspäeval, kui täpsem olla. Esmaspäeva varahommikul. Ma mäletan seda aastatagust aega nii hästi. Ma olin pikalt-pikalt üleval. Pärast oli raske. Aga... Ma saan hakkama. Sa saad ka. Kõik saame. Postiivselt peab mõtlema.
Tahtsin kirjutada oma retsist, aga kell on üks, ma olen maganud kuus ja pool tundi öö jooksul. Ehk poole neljast kümneni. Olen väsinud. Lähen magama.
Räägin järgmises postis, kui mul siis rohkem aega on. Peab olema.. Tekitan endale aega!
Siuke noormees minu ristiema sünnipäeval siukese kassiga. Nii armas vend on mul. (:
