Labyrinth of suffering?

Mul on tunne, et ma olen nii palju olulist rääkimata jätnud, sest ma ei blogi iga päev. Ma tunnen, et siin blogis ei ole kirjas pooltki seda, mida ma tegelikult tahan, et siin kirjas oleks. Ja ühest küljest süüdistan ma selles jälle seda, et mu Sebastian otsustas mitte olla. Lihtsalt. Otsustas, et ta ei ole. Kuigi ta tegelikult justkui nagu on, aga no veidi on kehv blogida, kui mul selle jaoks eraldi klaviatuur olema peab. Vähemalt näeb see kohutavalt naljakas välja. Eriti siis, kui ma voodis üritan blogida/kirjutada. Sest siis pean ma enda sulle ära mahutama arvuti ja klaviatuuri. Ja lisaks sellele peab arvuti olema mulle piisavalt lähedal, et ma vana silmaeero lugeda ikka näeks...

Silmaeero. Heh. Kunagi oli see väga aktuaalne sõna. Ma mäletan, et kasutasime seda väljendit veel Margreti ja Kelliga koos mängides/hängides. Vanad head ajad...

Eelmise postituse esimene lause ütles kohe ära, kus ma töötan ja et mulle seal meeldib. Ja siiani meeldib. Mida ma aga ei maininud, et ma sinna sissekirjutuse ära pean tegema. Ma unustasin mainida, et esmaspäevaga sai kaheksa päeva mul järjest tööl käia. Mul oli pikk nädal ja lisaks sellele käisin ja kolmapäeval ja neljapäeval oma teisel põhitöötajal abiks, sest meie üks lisatöötaja oli haige. Ma isegi olin suremas. Selles mõttes suremas, et olin vist külma saanud ja köhisin ja nuuskasin nii kuis jaksasin. Tegelikult ega ei jaksanud küll, aga nuuskasin ja köhisin siiski. Ja sedasi käisin tööl. Tahtsin surra. Reedel avastasin, et mul ei ole lisatööjõudu kõrval. Olin endiselt suremas... Organiseerisin siis endale abi - tegelikult organiseeris M minu eest ja ma olen talle selle eest meeletult tänulik.
Oleks siis, et nädalavahetus oleks peale seda olnud mõnusalt ideaalne. Aga ei! Laupäeval kui ma kell üheksa tööle jõudsin, ei tulnud mul mitte ühestki kraanist vett. Mitte tilkagi. Ma tahtsin köögipõrandale vajuda ja nutta. Ma tahtsin lihtsalt nutta. Ma ei jaksanud ei füüsiliselt, ei vaimselt. Ma vihkasin seda, et ma ei saa oma asjadega ise hakkama. Ma vihkan seda, et kui mul miski ei tööta või miskit vaja on, siis ma esimese asjana helistan kohe M-ile või A-le. Miks?! Miks ma ei või ise oma asjadega hakkama saada? Miks kõik ei võiks korras olla?
M-ist on kena küsida, et kas ma olen elus, aga ta ei peaks seda tegema. Ta ei oleks ideaalis pidanud mind too päev nägemagi! Don't get me wrong, M on meeletult tore inimene ja mulle meeldib temaga koos fangirlida, aga ma ei taha, et ta omal vabal päeval peab küsima, kas ma olen elus. Ta peaks kodus olema.
Miks meil siis vett ei olnud? Kõrvalmajas otsustati, et nad hakkavad midagi ehitama või möllama ja said Tartu Veevärgilt loa, et võivad vee kella neljani välja lülitada. So we had that going for us, which was not nice at all!

Nüüd kirjutan ma asjadest, millest ma kirjutada ei taha. Ma tahaksin hoida positiivset nooti. Ma tahaksin öelda, et kõik on imeline, sest väga palju asju ongi imelised! Ma veendusin täna, et ma võin helistada oma Maarjale ja rääkida talle võililledest ja kõik on OK. Ma avastasin täna, nagu iga teine päev, et me Kätuga oleme imeliselt naljakad, kui meil hoog peale tuleb. Ma tean, et mul on tegelikult hea töökoht ja toredad töökaaslased. Ma leidsin issi arvutist hunniku vanu videosid, mis nii armsad olid ja sooja tunde sisse tekitasid. Ma tean, et tegelikult on kõik väga-väga hästi. Ja ma ikkagi vingun...

***

Kirjutasin seda postitust eile õhtul/öösel ja nüüd hommikul seda värske pilguga vaadates... Kõik tundubki kordades parem. Elu ongi ilus. Ärkasin Caroli kõne peale, tõusin ja naersin Kätuga. Lugesin blogisid, kirjutan ise, naudin päikesepaistet. Mõne tunni jooksul saan endale imelise raamatu ja lähen oma gängiga välja grillima. Imeline, ma ütlen! Mu elul ei ole viga midagi!

Kui ainult mu Sebastian veel elus püsiks, sest uut arvutit ma küll osta ei taha...

Kirjutaja

Töötan Tartus Sõbra Pizzakioskis. Olen kokk-klienditeenindaja. Mul on imelised töökaaslased ja mulle siiralt meeldib mu töö. Aga kes ma tegelikult olen? Viimased paar päeva olen tahtnud kirjutada. Tegelikult olen tahtnud kirjutada juba viimased paar aastat, kui mul blogi on olnud. Teinekord rohkem, teinekord vähem, aga tahan siiski. Ja nüüd kirjutangi. Olen kirjutaja?

Pean mainima, et aastate jooksul on minu poole mõni kompliment lennanud seoses mu kirjutamisega. Huvitaval kombel on ainult üks mu kirjanditest piisavalt hea olnud, et viis saada. See oli siin blogis isegi kunagi kuskil üleval... Noh.. Kui kunagi oli, siis on siiani. Olen nimelt otsustanud, et ma ei kustuta vanu blogiposte ära, sest kui kunagi nad kirja sai pandud, siis sel hetkel olid nad olulised ja mul on hea meel, et nad kirja said... Igaljuhul. Kirjandist veel nii palju, et see oli ka mu ainuke, mida õpetaja klassi ees täiega kiitis ja mingi möllu korraldas. Felt awkward...

Ükskord oli mul tööl kohutav päev. See oli üks neljapäev. Mu abiline käis mul päeval ja pidi seitsmest umbes ära minema. Kätu sattus samal ajal umbes mu juurde lobisema. Vingusin siis talle, et mu abiline läheb ära ja mul hakkab igav, jää siia ja räägime juttu. Jäigi. Varsti kutsusin ta teisele poole letti, sest kiire oli ja ma ei saanud temaga muidu lobiseda. Ja varsti andsin talle noa ja lõikelaua ja sundisin asju lõikuma, koorima... Noh. Igaljuhul oli õhtul väga palju tegemist. Otsustasin reede hommikul tööle minna, et teisele vahetusele natukene tainaid rullida. Kirjutasin neile desktopile kirja:"Loe mind!"

Järgmine kord, kui teiste töökaaslastega kokku sain, mainisid nad, et väga norm kiri oli. Üks neist ütles seda isegi kaks korda. Siinkohal mainin, et kuivõrd mul ei ole luba antud neist kirjutada, siis ma seda ei tee. Nimesid ei maini ja järgnevas kirjas panen ka ainult eesnimetähe. Nii igaks juhuks. Aga jah. Kuna M mulle ütles, et kiri oli norm, meenusid mulle ka teised korrad, kui kirjutamise eest komplimente saanud olen. Kui kirjutasin Maretile Andeka Lapse jutu. Ükskord kirjutasin talle isegi referaadi... Kirjutasin Mattisele ühe lasteaia kodutöö meie pere loomadest... Olen teinegi kord mingeid rändomkomplimente saanud. Mulle meeldivad need. (: Tekib hea tunne, kui keegi hindab seda, mis sulle teha ka meeldib. Ja kui sa sellepärast mu blogi lugema sattusid ja sellepärast lugema jäid, siis aitäh sulle! Sa oled imeline!

Nüüd olen hetkeks julmalt aus ja ütlen, et kuna ma nii edev inimene olen, panen selle töökaaslastele kirjutatud kirja siia ka... Sest et olen edev!

Tere hommikust!

Ei viitsinud vihikusse kirjutada, mu käekiri on niigi kohutav, kui veel kiiresti kirjutama hakkan, ei loe te sellest kirjast midagi välja. Miks kirjutan?

Astusid ehk kööki ja märkasid, et Merilyn, vana idioodilabidas, on kõik suured tainad välja jätnud. Ei jätnud kogemata, ära muretse. Ei ole nad siin öö otsa ka olnud. Kella kaheksast hommikul alles. Mõtled, et misasja?! Seletan!

Üleeile oli õhtul vääääga vääga vaikne ja mul sisuliselt ei olnud C'st kasu, teda oleks olnud päeval rohkem vaja läinud. Leppisime siis kokku, et proovime nii, et tuleb päeval. Ja me oleme nüüd mõlemad veendunud, et inimesed lihtsalt ei salli teda. :D Nii kui üleeile C kohale jõudis, jäi vaiksemaks ja kaks tundi oli meil aega, et ettevalmistusi teha. Ja eile samamoodi. Hommikul kui teda ei olnud, oli mul tegemist ja kui ta päeval tuli, jäi vaikseks. Veidi enne, kui ta kella seitsmest (või kuuest) ära läks, hakkas mul idiootselt kiire. Thank god, et mu oma roomie Kätu siia sattus ja ma ta ära suutsin rääkida, et ta mulle seltsi jääks. Lõpuks oli ta mu ahjuvaht (valvas, et lakke ei kerkiks), lõikus asju (jalopenod) tegi kastet, voltis karpe, koristas... Kasutasin teda täiega ära! :D

Igaljuhul jooksin ma siin lolliks ennast kõik see kaks tundi. Pidevalt oli mul midagi ees, tšekivaba aega ei olnudki! Kell üheksa võtsin veel viimase tellimuse isegi vastu... Ise mõtlesin, et oh deer god, miks! (https://pbs.twimg.com/profile_images/3053151047/734db80497fe3586bcb24d10aee274fe.jpeg)
Eksolen naljakas, ma tean.
Anygays! Mul said kõik suured põhjad otsa ja ma olin nii läbi! Niii niiiiii läbiväsinud, et hea meelega oleks köögipõrandale maha visanud ja siinsamas maganud. Tulin siis hommikul enne seitset, et natukene rullida. Väikeseid ei jõudnudki juurde teha, niiet... Neid õnneks natukene on ka. Suured olid 100% täiesti otsas ja need kerkivad ju kauem ka. Sellepärast need väljagi jätsin, et teil oleks midagigigigi kasutada, kui vaja on. Muidu oleks veits pekkis.

Näedsasiis - kohe näha, et Merilynil arvuti katki ja kirjutada ei saa. Kohe, kui kuskil võimalus avaneb hakkan nagu uut blogi pidama!

Tahtsin lihtsalt seletada, et mis siin toimub. Ja miks ei ole tšekid-arved ja sissekantud, on sama põhjus - ma ei suutnud lihtsalt midagi muud  teha ja hommikul olid ka tainad tähtsamad.

Olge tublid! Ma ise loksun vaikselt bussiga kodu poole, olen teist mingi 100 km eemal...

May the odds be ever in your favour! (They sure weren't in mine...)

-Merilyn.

Mitte mu parim töö, otsustasime Kätuga, aga siiski. Oma vastsetele töökaaslastele ei saa kõike kohe korraga ette ka visata. Las nad arvavad, et ma arenen, kuigi ma seda tegelikult ei tee! :D :D


Kirjutamisega seoses mõtlesin ka teiste peale, et mis on mu teiste inimeste nende asjad minu arvates. Selles mõttes, et ma ei tea, kuidas nemad end näevad, aga ma tean, kuidas mina neid näen. Ja ma elan päris andekas leibkonnas. Mina kirjutan, Kätu joonistab... (She's damn good at it. A bit jelly olen, aga see selleks.) Õde mul laulab... Ja mängib pilli ja on igatepidi musikaalselt andekas üleüldse. Ja see on nii mõnus! Ega ma rohkem kaugemale ei viitsinudki mõelda, aga nüüd tuleb neid teisi ka meelde... Ja mul on hea meel, et minu silmis on neil kõigil oma asi, mida nad ehk ise ei tea, aga ma arvan, et samas ka teavad...

Okei. Mu uus blogimissüsteem on meeletult fabulous ja kohutavalt lärmakas. Off to sleeps!

Guess who's back

Back again.
Merilyn's back.
Tell a friend!

Sõpradele rääkimisest rääkides... Sest seda me ju tegime, eksole? Siin eelmine kord, kui ma Kätu arvutist blogisin, tegin tegelikult teise postituse ka valmis, aga no ei pannud seda mingil põhjusel üles. Ei teagi, et miks... Ju siis tundus, et selle posti aeg ei olnud veel käes. Ei tunne praegugi kusjuures, et oleks selle konkreetse kirjutise aeg käes. Aga räägin sellest siiski, sest väikeste muutustega sobib ta hetketeemasse.

Avastasin siin ükspäev, et mul on rohkem lugejaid, kui kaks! Või vähemalt arvasin ma nii. Naljakas, et tegelikult ei oma see mingit tähtsust minu jaoks, palju siin inimesi käib. Ikkagi kirjutan ju nii, nagu ise tahan ja tegelikult ega ma meeletutes kogustes tagasisidet ei oota. Ma ei ole ju selles suhtes põnev blogija, et mul ei ole mingit kindlat teemat (näiteks beebiblogi või ilublogi või mida iganes), ma ju kirjutan endast ja justkui nagu endale. Mu blogil ei ole Facebooki, ma ei jaga oma postitusi oma isiklikus Facebookis. (Ühte olen jaganud. Mu eluaegne lemmikpostitus, mida tundsin, et pean kohe jagama kõigiga, kui selle jälle üles leidsin.) Mul ei ole isegi mitte Ask'i. Selles mõttes, et ta on olemas, sest tahtsin teisi inimesi jälgida ja teiekord ehk isegi sõna sekka öelda, aga ega keegi minult midagi küsi! (Kui sa nüüd tunned, et tahad küsida, siis palun väga, keelama ma ei hakka ja ära kavatsen vastata ka. Ausalt.)

Ja siis on miskipärast mul naljakas. Miks minu blogi ei ole midagi erilist, aga teiste omad on? Miks teised minule täiesti võõrad inimesed ei või lugeda minu blogi, aga mina nende oma loen? Miks on nii veider mõelda, et nemad jõudsid minuni, aga see, et mina nemad leidsin, on täiesti igapäevane?
Käisin ükspäev siis ühte blogi uudistamas. Vaatasin ka siis, et mis blogisid tema loeb. Kõige viimane oli "Totu totutab", ma sattusin ekstaasi! Ma haarasin arvuti ja jooksin Kätu tuppa, suutmata endale samal ajal selgeks teha, miks see mulle nii oluline oli! Aga no näed. Tundus vajalik. Mõtlesin isegi, et ehk ta nägi, et mina tema blogis käin ja mõtles, et viisakas oleks vastu jälgida ja ta tegelikult ei loegi ja ma olen lihtsalt lambist eriti õnnelik kodus. Siinkohal saadan tervitused kõigile lugejatele, keda ma isiklikult ei tea, kes te siin vahetevahel käite. Mul on hea meel, et käite! Võite kommentaaridesse jätta ka oma blogi, kui ma seda juba ei loe ja ma tulen lugema! Hea meelega loeksin, ma arvan. (:

Ja nüüd mingi nädalake hiljem on tunded samad. Endiselt tundub mulle veider, et keegi mu blogi lugemas käib... Aga mul on endiselt selle üle hea meel!

Nüüd kirjutan küll kohe paar postitust valmis ja panen väikese vahega nad ilmuma, sest öelda on palju ja mu blogimissüsteem on liiga imeline, et seda kasutamata jätta!

Ja me kohtume kohe-kohe jälle, ma luban!

Mõtlesin, et tulen teile külla.

Mõtlesin, et kui Kätu lõunauinakut teeb, siis võtan ta arvuti ja kirjutan. Sest et ma tahan kirjutada! Ma juba ammu tahan teile igasuguseid asju öelda, aga veel ei ole võimalust olnud.
Mäletate aasta algust, kus Merilyn jaanuarikuus iga päev blogis? Mäletate don't break the chain'i? Good old times, kui Sebastian surra ei tahtnud... Nüüd kus ta vaikselt-vaikselt ainult hingitseb mul veel, blogin vähem. Sest olgem ausad, veidi keeruline on kirjutada, kui klaviatuuri korralikult kasutada ei saa. Samas on teinekord ka veidi huumorinurka, kui ma ei viitsi t-d ctrl+v'da koguaeg, siis kirjutan Evale:"vaadan eilsed", mitte et vaatan eilset.

Nonii. Sain natukene mingit mõttetust enda süsteemist välja, kas asja kallale ka asume? Võiks ju...

Pidin rääkima õe külaskäigust. Sellest on nüüd kaua aega küll möödas, pea kuu vist... Aga siiski! Maretil oli koolivaheaeg, tuli mulle külla. Just käisin kodus oma väikevennaga kohtumas ja tulime koos Tartusse. Esimene õhtu me praktiliselt ei teinudki midagi. Lihtsalt vedelesime kodus ja olime Kätuga, nagu tavaline Teguri leibkonna õhtu.

Järgmisel päeval käisime mööda kaltsukaid. Või oli see ülejärgmine päev... Kes seda enam mäletab! Mingil päeval käisime igaljuhul Kätu ja Caroliga mööda kaltsukaid. I scored so hard! Ma sain endale viie euriga nahktagi. It looks damn good. Ja euro viiekümnega sain endale saapad. They also look good. Muidugi olen ma suutnud lukud ära lõhkuda ja need on nüüd asendatud kollaste kirjaklambritega, sest tegemist on siiski minuga, eksole.

Glorious!

Huvitaval kombel ostsin kokku kuus paari pükse, millest ühed olid Maretile ja ühed olid Alfredile ja ühed on kodupüksid. Siinkohal matemaatiline märkus, et ma ostsin omale neli paari pükse, millest kolmed on väljas kandmiseks. Mareti püksid ja kodupüksid ja Alfredipüksid olid kõik ühest kohast ja iga paar maksis kolmkümmend senti. Jah, palun! Ühed püksid sain ühest poest neljakümne sendiga ja teised kaks paari sain viiekümnesendiga. Ehk kõik ülimalt odavalt saadud. Olgu, et ühed tuleb ümber õmmelda natukene, aga noh. Vähemalt on püksid! Ja ehk peakski seda täna tegema...

Nii mugavaid pukse pole mul veel olnud!

Maret oli meil mingi neli-viis päeva, ei mäletagi täpselt... Aga oli siin ja magasime siis ühes toas kenasti ja ma avastasin selle väikese aja jooksul, et mulle meeldib Maretiga koos elada küll. Ma ei tea, kas ma enam samas toas tahaksin elada, oma ruumiga nii ära harjunud, ei oska seda kellegagi enam jagada... Aga temaga koos meeldiks mulle elada küll. Nii vahva oli, kui õde siin oli!
Tule jälle, õde! Suvel pikemalt isegi!

Kui rääkisin õest, tunnen, et pean rääkima ka väikevennast. Hetkel siin kirjutan ja mõtlen, et kas on mõtekas kõik ühte posti panna... Aga ei viitsi ma ka mingit schedule'it teha selle jaoks, et see post pikale ei veniks! Bear with me! Ja kui sa lugeda ei taha, siis ma ei sunni, ausalt! Täna ma blogin küll endale, täna ma tunnen, et tahan öelda ainult endale asju ja kui sina ka lugeda tahad, siis palun! Loe! See oleks sinust ainult kena. (: Ja kui sa tunned, et sa midagi öelda tahaks, siis ütle! Ma olen valmis sinuga dialoogi pidama ja sinu arvamust kuulda võtma!

Aga olgu. Vend. See väiksem. See Miko. Minu väikene Miko. Kuu ajane teine juba. Ja ma pole teda eriti näinudki. Kuulen teinekord telefonis, et võtab ka sõna, aga... Varsti! Varsti saan koju, siis saan teda ka vaadata! Kunagi, kui ta suuremaks kasvab, siis ma kavatsen talle rääkida loo sellest, kuidas ta juba nädalasena õdesid häbistas, olles ise meist sada kilomeetrit eemal, ehk lugu sellest, kuidas me Maretiga Lõunakeskuse tühjaks varastasime.
Emme otsustas, et tal on vaja beebimonitori. Sellist, mis ikka leviks ka, et saaks lapse tuppa magama jätta ja ise rahus loomi toimetada, et ei peaks iga liigutuse järel tuppa jooksma, et last kontrollida. Lõppude lõpuks otsustasime raadiosaatja kasuks. Levib mõned kilomeetrid (12 vist, kui takistusi ees pole...) ja beebimonitori funktsiooniga kenasti. Hind oli tal küll küllaltki krõbe, aga põhjendasime selle ka kenasti ära - midagi muud uut me Mikole niikuinii ei osta ja see üks asi on vajalik ja see tasub end igate pidi ära. Käisime siis meie Maretiga Lõunakeskuse Oomipoes seda ostmas ja siis läksime edasi mööda poode jalutama. Astusime Koduekstrasse, vidin piiksus. Astusime välja, turvavärv jälle piiksub. Aga kuna seal Koduekstral olid ukse taga ka mingi osa kaupa, siis mõtlesin, et ehk on lihtsalt eriti tundlik süsteem. Läksime Maksimarketisse - kui sealt välja astusime, piiksus uuesti. Turvamees astus ligi ja näitasin talle, et mis on, mis piiksub, andsin tšeki... Seadsime sammud Oomipoodi tagasi. Rääkisime jutu ära ja müüja võttis paki lahti ja teise müüja seletamise peale leidis ühest saatjast turvaelemendi seest. Läksime siis edasi, sest seda enam ei olnud. Astusime Reservedisse ja piiksus. Kohe oli õnneks keegi teenindaja seal juures ja rääkisin talle ka, et just käisin poes seda asja välja võtmas ja... Sellel ajal, kui Maret poes ringi vaatas kiskusin ise seda pakendit ja erinevaid asju lahti, et äkki on kuskil veel mingi turvaelement. Lõpuks kui poest välja astusin, mõtlesin, et ehk on pakendi enda küljes kuskil ja kiskusin kilepakendi lõhki, leidsin seest papi ja kiskusin selle ka lahti - seal oligi mingi turvakleeps. Viskasin selle prügikasti ja poodlemine jätkus.
Samal ajal mõtlesin, et ai, kui Miko teaks! Ai, kui väikevend teaks, kui piinlik oli tema õdedel, kui ta omale raadiosaatja sai... Kunagi räägime talle, et ta siis teaks...

Ja kui ühest ja teisest, kuidas siis mitte kolmandast!
Mu Mattis! Viisin talle ju kruvikeeraja, sest ta tahtis koguaeg issi omasid võtta ja issi ei tahtnud anda ja otsustasin, et vennal on endale ka tööriistu vaja. Kodus olles meenus üks DIY, mida kuskil kunagi nägin, kuidas lapsele tehti tööriistalaud. Ma teadsin, et mina midagi sellist teha ei saa, sest mul pole siiski niipalju tööriistu ja sellist lauda alustusekski mitte ja... Aga otsustasin siiski, et proovin. Võtsin venna kampa ja läksin kuuri alla tuuseldama. Leidsin sealt ühe logu riiuli ja isegi ühe sae! Saagisime siis Mattisega selle riiuli natukene lühemaks ja naelutasime laua peale. Välja nägi see endiselt logudik, aga sellel oli kaks sahtlit ja vähemalt oli väikevend rahul! Tal oli nüüd oma tööriistalaud! Ja kuna see saag seal kuuriall teiste asjade vahel kuskil oli, jätsin sae ka vennale. Haamri pean talle veel muretsema, siis oleks tal juba paras kollektsioon oma tööriistu.

Laud

Naljakas... Nüüd nagu sai jutt otsa...
Aga jätangi praegu nii. Loodetavasti varsti jälle!

Keegi mulle uut arvutit ei taha osta?

Sest Sebastian annab kohe-kohe otsad. Suitsiidimotted juba peas...

Ma ei ole valmis temast lahkuma. Ma ei ole valmis Charles'i ja Alli lahkuminekuks. Ma ei ole mitte millekski valmis ja koik, mis otseselt minu isiklikku väikest maailmaruumi ei mojuta, häirib mind eriti...

Ma tahan nutta. Aga ma ei tee seda.

Nutan siis, kui muud voimalust enam ei ole...

Reedel lähen koju, Mareti arvutist proovin rohkem blogida, ehk onnestub... Voib-olla votan siiski moni ohtu Kätu arvuti. Who knows...