Honey, I'm in Finland!

Arvuti ekraan on jälle väike ja pooled täpitähed oleks justkui puudu... Like!

Takin trollin' to a whole 'nother level.

Ma pean kajastama kõike, mida olen vahepealsel ajal läbi elanud, isegi kui see sind ei huvita. Asi on lihtsalt selles, et... Mina ise tahan aastapärast mäletada. Või kuu aja pärast. Või viie aasta pärast. Kunagi tahan mäletada, selles on asi. (:

Viimati vigisesin SAIS'i üle. Enne seda lõpetasin. Ja enne seda... Enne seda blogisin vist sellest, et lähen peole. Kas polnud nii? Jah. Justtäpseltnii oligi. Ma tean, et ma ei suuda kunagi korralikult sõnadesse panna, kui kõva oli see pidu, aga ma tahaksin rääkida mõnest seigast.
Näiteks... Kätu ja Mairo tulid ka Rabarockile! Sellest ma sain päev varem teada, kui ma linnavahel käisin. Päris kõva. Aga siiski pakkisin end maja ees oma sajakümne asjaga Raineri autosse, sõitsime ARK'i, sõitsime Järvakanti, tegime Toomase & Villuga võidu. Me võitsime. Mõtlesin, et tahate teada... Parkisime auto, pakkisime end lahti, pakkisime end asjade alla looka, pillasin maha oma mingid poolpirukad, mis ma küpsetasin. Korjasime need üles, liikusime edasi. Kott soonis, korv oli raske, magamiskotipael lõikus täiega õlga, sääsk sõi, mu sõrmused peaaegu amputeerisid mu sõrmi... Nii kuradi hea oli kõndida telklasse! Panime mingi putka ees oma kodinad maha, ostsime telklaagri käepaelad, võtsime oma sada asja ja liikusime mäest üles. Raske oli. Pikk maa oli. Niinii kuradi hea oli kõndida! Ma tahtsin oma asjad suvalt keset platsi jätta ja erutusest paar ringi ümber Järvakandi joosta. Nii õnnelik olin ma!
Panime telgid püsti, helistasin Kätule, läksime värava juurde, lunastasime endale festivali käepaelad, liitusime peoga. Olime muide juba telki kuulnud esimest esinejat. Aides. Aga me ei jõudnud vaatama. Ei olnud meeletult kurvad, sest jõudsime DND'le. Ja siis läks peoks. Sest siis oli peaaegu nagu päris. Mingil hetkel tuli Kätu... Ma olin siis veinitelgis ja kuulasin Aapo Ilvest. Kätu ja Mairo olid just platsile jõudnud. Ma hakkasin temaga hängima. Me kohtusime Mairo sõpradega. Kahest üks kallistas Kätut ja katsus siis ta tagi:"Oo, nahk!" Siis kallistas mind, katsus mu paljast käsivart:"Oo, nahk!" Naersime.
Käisime Kätuga Võlurite bändi ajal vetsus. Okei, järjekorda jõudsime enne seda bändi, vetsust ära saime, siis oli see bänd juba paar lugu mänginud. Aga vetsuskäik... Siuke pidu. Terve festari esimene vetsuskäik ja siuke elamus, ma ütlen. Me ootasime. Meie ees oli inimesi. Üks naine oli otse meie ees ja tema mees seletas talle, et ta peab ruttu tegema, et võlurid hakkavad kohe laulma. "Sul on neli minutit aega, sa ei jõua!" "Jõuan küll! Ma teen kähku!" Okei. Tee jah kähku, ma pole päev otsa vetsus käind! Siis tuli meie taha üks tüdruk:"Te teete ruttu, onju?" "Mhmh." me seisime jalad ristis. Ja siis arutasime natukene, kui tore oleks natukene aega olla mees ja lasta suvalt platsi äärele kuskile. Või et peaks igasuguse vedeliku tarbimise järele jätma, siis ei pea vetsu järjekorras passima. Võlurite naine tuli vetsust välja, üks naine hakkas vetsu minema, ma astusin ette. Sest ta ei olnud järjekorras. Kuulen väljast:"Vabandage, siin on järjekord, te ei olnud järjekorras." "Olin küll." "Kuulge, me kõik tahame vetsu, minge palun järjekorda." Tegin kähku. Lõin ukse lahti. Lõin selle Kätule pihta. See trügija naine seisis ukse ees. Ma lükkasin ta eemale ja kõndisin kohe paar sammu teda nügides. Kätu läks vetsu. Möll jätkus. Keegi meie reast hakkas rääkima, et üks siin tahab lõuksi saada. Ja kõrvalt reast tuli naine ja teatas, et ei ole viisakas trügida, et kõik ju tahavad vetsu. Kätu tegi aeglaselt ukse lahti, tüdruk meie selja tagant oli enne vetsus, kui Kätu välja sai. Kiire vahetus toimus. Peale seda tüdrukut sai see trügija ka sisse, aga mina naeran siiamaani.
Pidu oli kõva. Kõik esinejad olid täiega head. Sunrise Avenue ei olnud lamp popbänd laval ja Mustasch oli vaatamata oma lahjale kutsevideole ülikõva! Kõige kõvem, mu arust. No muidugi ei arvesta ma siinkohal Metsatölli, kes on ülekõige.
Kui Pendulum lavale tuli, olime me juba täiesti ligumärjad ja meil oli ikka hea olla. Okei, teised kasutasid vihmakeepi, aga ma mitte. Ma olin liiga hardcore. Pendulum tuli lavale, mina, Kätu, Rainer ja Kristiina käisime koos. Ja tantsisime platsi tagumises otsas nagu strippar Markol oleks epilepsiaaa! Krissu tegi meist pilti ja ma tahaks neid pilte kunagi endale saada. Ka.
Läksime magama, ärkasin hommikul selle peale, et mul oli meeletult palav, ma avasin telgi ukse niipalju, et sääsevõrk jäi ette. Kätu helistas. Sõime, läksime platsile.
Me Kätuga usaldasime oma pensioni LHV hoolde. Tundus õige tegu... Küllap oligi. Sel ajal, kui mina lubasin oma pensionipoisile, et toon oma kaardi hiljem, jooksis Kätu oma isikut tõendavale dokumendile peaaegu telki järgi... Või päris telki... Ja mina rääkisin samal ajal juttu selle noormehega, kes müüs Kätule pensionisamba. Soovitas mul minna Filtrit kuulama. Läksin. Hea oli. Ütles, et on teinud kaks korda benji hüpet ja et see on nii vägev, et seda ei anna sõnadesse panna. Mina siiski ei läinud 40 euri eest hüppama. Mitte veel. Mitte nüüd, kus ma pean hakkama vaeseks üliõpilaseks. Ja siis me jooksime Orelipoisile.
Orelipoiss... Orelipoiss tõmbas rahva täiega käima! Ikka nagu täiega. Ta... Ta laulis oma ühe lause ja terve Jäägeri [Club Rockmeister, ma tean.] telk elas talle täiega kaasa. Siuke kõva pidu oli!
Peale Orelipoissi ja enne Rock Hotelli üritasin telki joosta. Ivo lavaletulekut ei näinud, aga jõudsin tagasi. Ma läksin oma jalanõusid ära viima, sest need tegid mulle haiget. Ja siis ma tatsasin paljajalu. Telklaagri värava lähedal tuli mulle vastu terve kamp nooremapoolseid inimesi, kes minust olid vanemad. Enamus neist olid mehed ja üks neist ütles:"Oo, üksik naine" või midagi sellist. Üksik ja naine või tüdruk. Aga üksik. Mõtlesin, et davai, tule. Räägi minuga. Tule. Aga tee kähku, mul on kiire. Kaks inimest suurest kambast eraldusid. Ma läksin mööda. Nad ei öelnud mulle ju midagi. Siis kuulen, kuidas üks ütles seljatagant teisele:"Siukese lähenemiskatse teedki vä?"
Läksin peole tagasi ja panime ikka korralikult pidu. Metsatölli kuulates lendas üle minu pea sääsk. Teine, keda ma sel nädalavahetusel näinud olin. Päris hea. Ma ei üritagi kirjeldada seda pidu, mis Metsatöll korraldas, sest seda ei saa kirjeldada. Aga pidu oli kõva ja Rainer püüdis Atso trummipulga kinni. Ei. Ta püüdis lihtsalt Atso trummipulga kinni. Wow, ma ütlen tead! Pidu oli.
Käisime veel midagi kuulamas ja Rainer ja Krissu ja Villu läksid telkide poole ära, me Kätuga jäime veel pidutsema. Läksime Singer Vingerit kuulama ja mingi mees andis meile suvalt Jäägeri kaelapaelad. Kätu tutvus mingi Timoga, kes oli liiga liibar ja me hängisime kahe mehega, kellest üks oligi see, kes meile kaelapaelad andis. Üks neist kahest teatas mulle, et ma sobin Rabarockile. Ma tänasin teda viisakalt. Üks neist kahest rääkis, et ta oli käinud igal Rabarockil algusest saadik, aga ei saanud kahjuks reedel kohal olla. Aga pidu oli ikka. Läksime Kätuga magama, olime väsinud.
Telklaagri värava ees tuli meile vastu mingi noormees, kes ütles:"Saki tulli!" Mina:"Mida?" Tema:"Saki tulli!" "Mm... Okei, ma teesklen, et ma tean, mida see tähendab..." "Sa ei teagi, sest ma just mõtlesin selle välja. Kui mul tööjuures igav on, siis ma mõtlen sõimusõnu välja, aga see ei ole solvang." Ja siis me kõndisime kolmekesi kuni ta teatas:"Mongoolia põdraudar." Siis me seisime hetke ja naersime südamest. Sest tõesti oli naljakas.
Jätsime hüvasti, läksime telkidesse. Helistan oma telgist Kätule, et tema raha jäi minu taskuse. Saime uuesti uksejuures kokku. Sakitulli poiss oli ka seal, läks mingite suvaliste tüüpide käest suitsule tuld küsima. Me käisime vetsus, ütlesime head ööd, ma tulin tagasi. Me Kätuga noh. See noormees jäi meist maha. Kui ma tagasi läksin, siis oli tal kass süles. Me tegime grupikalli, kass jooksis minema, noormees järgi. Ma läksin magama. Kirjutasin üles Mongoolia põdraudara ja hommikul meenus Saki tulli. Täiesti lamp.
Hommikul pakkisime Mairo ja Kätu kokku ja kolisime vihma eest varju minu telki. Minu inimesed virgusid ja me hängisime natukene aega koos. Ja siis läksime kõik koos autode juurde. Igaüks istus oma masinasse ja me läksime koju. Teel autode juurde laulsime kapis neli jäätist laulu. Orelipoiss siiski.
Tahtsin sulle öelda, et You rained on my parade. Ja ma ei räägi Duffyst. Kuigi see lause mu peas käib tema hääle ja viisiga... Aga siiski. See on mõeldud ühele inimesele ja vihmale. Ja teile mõlemale - I still had a hell of a good time!

Küpsetasime pirukaid. Tainas kiskus vägisi südame kujuliseks, ükskõik kui palju emme seda rullis. (:

Pakkisin end ukse juurde valmis, et kodust ära minna. Raske oli! Aga hakkama sain. (:

Telklaagri käepael. Nii, et on näha telklaager. Minul ja Kätul olid paelad ümber vasaku käe, teistel ümber parema. Ma arvan, et Mairol oli ka ümber parema, minu inimestel olid ümber parema.

Telklaagri käepael nii, et Rabarock oleks näha. (:

Siuke kätu oli Kätul. (: Mul oli peaaegu samasugune, sest meil siiski on erinevad käed. Vasakud jah, aga minu käsi on minu küljes, Kätu oma tema küljes.Enne filtrit. Umbes - mina niisama enne bändi lavaletulekut feissbuukis.

Rabarockilt tulin elusalt koju ja siis kukkusin lõpetama. Tundus hea mõte. Käisin juuksuris ja pildistamas ja... Viisin trollimise täiesti uuele tasandile. Olen esimene oma emapoolsest suguvõsast, kes on käinud 12 aastat järjest samas koolis ja oma teada ka esimene, kes on lõpetanud tavalise keskkooli. On teisi, kes on läinud kutsekasse, aga...
Käisin läbul, tegin sadu pilte... Päris arvestatav pidu oli, kuigi me lend on paremini korraldanud.

Oli jaanipäev, mis mu jaoks oli kahes osas. Kuigi teisel päeval olid kõik minu inimesed olemas ja isegi lõke oli... Ei tundunud see aasta nagu jaanipäev. Aga ma sain teatrivõitlusest targemaks tänu Rainerile. Ja sain kurjaks puupliidi peale, mille ahi korralikult ei küpseta! Otsustasin, et vanaema ahjus mina enam ei küpseta, liiga kurjaks sain. Aga okei, see selleks...

Käisin muide ka Krista juures lõpupilte tegemas enne lõpetamist. Lisan neid pilte ja muid. Vaadake terviseks. SAIS süsteem hakkas mu heaks jälle tööle ja ma olen kenasti nimekirjades nüüd. Nendes, kes tahavad sisse saada ikka. Aga jah. Enam ei ole kuri, kallis SAIS, enam ei ole kuri.

Mu telefoni uus taustapilt, sellepärast kolm pilti koos.

Rainer & Krissu tulid lilledega jaanipäeval mu juure ja soovisid õnne, sest lõpetasin. (:

Also sain personalized purgi, millest praegu näitan ainult kaant. Ükskord näitan ülejäänud purki ka, milles enam komme sees ei ole...

Lähen nüüd Soome. Reedel tulen tagasi. Heina vaja teha. Ehk blogin Soomest ka, vaatame seda asja...

Bwahahahaahahaaa! :D
olen mässaja
istutan lillkapsa su
kiviktaimlasse

Day 10 — Someone you don’t talk to as much as you’d like to
Kallis Carol.
Ilmselgelt räägime me liiga vähe minu pärast. Mina olen see, kes meie vestlusi miinimumi peal hoiab ja ma ei tea, miks ma nii teen. Aga ükskord me räägime rohkem. Ükskord ma elan eraldi ja sa tuled minu juurde ja siis me räägime. Ja siis me räägime nii palju ja peale seda me räägime tihti. Meil on ju alati teineteisele midagi öelda, aga mina ei oska kuidagi öelda midagi. Alguses.
Mõtlesin hetkel, et me saame nii hästi läbi, aga mõelda, et me tegelikult ei pruugiks üksteist teadagi. Naljakas, ma leian. Ma oleks nii kallist inimesest oma elus ilma, kui sind ei oleks.
Ükskord lähiajal me lõpetame kooli ja võib-olla satume ühte linna elama. Siis me räägime rohkem. Räägime rohkem ka siis, kui me ei satu ühte linna. Ma loodan.
Armastusega,
Merilyn.

Ah, mine perse...

...SAIS infosüsteem.

Pimpfish.

Ma ei ole nädal aega bloginud. Miks? Kiire on olnud. Mitte, et see oleks mingi meeletu vabandus, aga siiski. Blogin siis paari sõnaga enne maale minekut. Jaanipäev on ju, ma lähen maale vanaema juurde nagu peaaegu igal aastal enne seda.

Vahepeal oli Rabarock ja kui sa seal ei olnud, siis.... Siis sa lihtsalt ei suudagi seda kunagi ette kujutada. See oli lihtsalt ülim astmes kolmsadakuuskümmend. Miks ainult nii? Et järgmine aasta saaks ka juba pidu. (: Räägin Rabarocki eredamadest hetkedest järgmises postis, kui maalt tagasi tulen ja veel Soome pole läinud.

Ükspäev lõpetasin ka. Teisipäev oli see. Päris tore oli lõpetada. (:
Ühe pildi tegi Kätu on Mairo, kellega me Rabarockil pidu panime koos, teise tegi Rebeka õde. (:

Eile käisin Kätuga joomas, olime koomas. :D Okei, ei. Püüdsin herilase purki. Sellest tahan kohe rääkida, et oleks naljakas. ;D Olime Kätu juures, kuuleme keegi kuskil krabiseb millegi vastas. Mõne aja pärast leidsime herilase lambijuurest. Kätu hüppas diivanile, mina olin akna juures paigal. Vaatasime tükk aega niisama ja siis Kätu:"Purki on vä?" Naersime natuke. Siis mina:"Ma ei tea, sina elad siin!" Ja siis naersime veel.

On aeg minna!

Siuke pettumus olengi.

Mul oli väga hea plaan kõigest blogida. Aga mul on alati head plaanid. Tegelikkus on pahatihti teistsugune. Näiteks... Kell on kolmveerand üks, ma ärkan kell seitse, ma pole midagi kirja pannud veel! No peaaegu.

Homme saab pidu. Kolmapäeval sain kleidi ja langesin masendusse.

Kirjand - 67
Geo - 69
Ühiskond - 76
Inka - 87
Eesti kirjanike blogid - Väga hea.

Siuke pettumus siis. Aga vist saan hakkama. Ehk ikka saan kuskile ülikooli. Ehk ikka jään ellu. Ma ei tea...

Ma tahaks nii palju kirjutada, aga ma tahaks veel rohkem magada.
Lisan pildi sellest, kuidas mu emme on armas ja Rabarocki leiba küpsetas ja siis lähen magama. Näeme siis, kui tulen ja blogin ehk vb pühapäeva õhtul, vb esmaspäeva õhtul... Mine tea. Lähen Rabarockile. Panen pidu. Ei mõtle kirjandist, mis oli... Halb.

How I wish that I...

Kell on 23:55. Aega on selle homse kaitsepresentatsiooniga, eks? Ei.

Täna päeval käisin esimest korda sellel tänaval peale eelmist oktoobrit? Võib-olla käisin seal isegi knagi veel varem. Lembit sõitis sealtkaudu. Ma vaatasin mujale.

Day 9 — Someone you wish you could meet
Kallis Jaan Tätte.
Ma mõistan, et teiega kohtumine on tegelikult võrdlemisi reaalne. Aga tahan mõista ka seda, et ma ei oskaks midagi teile öelda. Nägin teid kord unes. Mul oli siis kiire ja teil oli kiire. Ma kiljatasin, kallistasin teid imelikult ja jooksin edasi. Ma oleks nii tahtnud teha ka esimesel korral, kui teid nägin. Aga ma ei teinud, kuigi mulle pakuti võimalust. Ma ei tea, miks ma ei tulnud autost välja... Mul oli ehk külm... Mine tea.
Ma arvan, et kui mul oleks võimalus teiega pikemalt kohtuda, ma ainult naerataks ja vaataks teid imetleva pilguga. Sest et... Mind lummab, kuidas keegi saab olla nii... Nii... Nii lihtne ja nii sõltuvusttekitav. Vale sõnadevalik arvatavasti, aga ma ei oska hetkel paremini. Ma ei oskaks ka siis.
Armastusega,
Merilyn

Vb ainult natukene halb...

Kas sul on ka nii, et kui saad uue telefoni, siis ei ole kindel kas seda tahad? Kas sa ka mõtled, et su eelmine telefon on sellepärast kurb või et tegelikult on vana parem? Ei? Ainult mina? Oh god. Not good.

Sain inka kätte - 87 punkti. Pole paha. Kolm punkti kirjalikust osast ja viis punkti suulisest. Oleks tahtnud, et suuline oleks paremini läinud, aga... Aga jah. Juhtus nii, et ei saanud. Elan ikkagi ilusat elu. (:

Day 8 — Your favorite internet friend
Kallis T.
Kuigi ma tean su pärisnime, ei hakka ma seda siia kirjutama. Kui sa seda loeksid, tunneksid sa enda ära. Aga ma kahtlen, et sa loed. Lihtsalt. Me oleme niivõrd erinevad inimesed, kuigi nii sarnased. Ma mäletan siiani meie esimest kohtumist. Netis muidugi. Aga ma mäletan, kuidas me kohe alguses üksteist ei sallinud. Aga sinnapaika see jäigi. Ja siis me kohtusime uuesti. Teises kohas. Ja me ikka väga ei sallinud üksteist, aga see ei olnud enam ka eriline probleem. Saime hakkama. Kuni me täiesti uues kohas uuesti kohtusime ja sa poolt mind avalikult vihkama hakkasid. Ma panin sind armastama teist poolt endast. Sa ei olnud ikkagi mu lemmikinimene maailmas, aga kui me ükskord peale hakkasime, siis... Tegelikult me saime hästi läbi. Ja siit tulebki mõtisklus - ma ei tea, kas ma saan sind nimetada oma sõbraks, aga kuigi me arvatavasti enam ei kohtu, loodan siiski, et sa elad ilusat elu. Ma vahel mõtlen su peale ja naeran, sest tegelikult saime me lõpuks omavahel hakkama.
Armastusega,
Merilyn.

Ma saan hakkama. Ükskord.

Istusin koolis. Keeltekeskuses. Tegin uurimistööd. Telefon helises. Tavaline värk. Võõras number. Mitte nii tavaline. Vastan. Tädi vene aktsendiga ütleb, et on kuskilt firmast ja tahab minule mingit raamatut müüa. Naeratan. Küsib, kas meie peres kasvab väikeseid lapsi. Ütlen, et jaa. Küsib, kui vana. Ütlen, et sügisel saab kaheseks. Ja siis ta hakkab mulle seda raamatut seletama. Ma kuulan ainult pooleldi. Enamjaolt mõtlen ühele blogipostile. Viisakalt kuulan tädi lõpuni ja ütlen siis viisakalt, et mul vist ei lähe seda raamatut ikka vaja. Küsib miks. Ütlen, et ma ei ole ema, olen suur õde. Tädi naerab ja küsib, ega ema läheduses ei ole. Ütlen, et ei ole. Teatan talle, et olen koolis. Tädi naerab veel natukene ja ütleme viisakalt head aega ja ma jätkan oma uurimistöö tegemist.
Hiljem sõitsin rattaga koju ja mõtlesin ikka sellele blogipostile. Mõtlesin, et oleksin pidanud küsima, äkki tal on midagi muud pakkuda. Mõtlesin, et oleks teda viisakalt kuuland ja raisanud tema müügiaega selle peale, et ta räägib mulle mingist asjast, mida ma ei osta, sest ma ei kuula. Aga ma ei teinud seda. Oleks pidanud.

Käisin täna issiga poes. Astusin tuppa, nägin koridori laual kirja, mis oli adresseeritud tõenäoliselt minu vanematele. Sest, et emme oli jäänud ühe söögirahamaksega hilja peale ja siis saadetei kiri. Kusjuures päev peale seda saime kätte, kui emme selle ära maksis. Aga igaljuhul on sellest juba mõni aeg möödas, kui me selle kirja saime. Aga nägin seda alles täna. Või noh.. Täna tahtsin näha seda. Võtsin kätte ja vaatasin. Järgmisel hetkel kiskusin jalanõusid jalast ja läksin kõva häälega rääkides diivani poole, et emmega vestelda teemal "Mu koolis töötavad idioodid.". Miks? Ma ütlen kohe. Aasta oli 1992 ning oli aprillikuu viimane päev, kui ma sündisin. Jah, see lugu minu söögiraha maksmisest läheb ajas tagasi 19 aastat. Emme pani mulle nime. Mu esimene nimi oli Merilyn Järv. Emme oli Järv, selle järgi ka see. Põnev, kas te ei leia? Teate must nii palju nüüd.
Läksin kooli, pidin mingi aeg seletama, kuidas mu nime kirjutatakse, aga enamjaolt said inimesed hakkama. Ühel ajahetkel, ma ei mäleta, millal, vahetati mu perekonnanimi. Martjak sai minust siis. Jah, seda oli raskem hääldada, kui "Järv", sest miskipärast ei olnud tegemist hääldusega [mart:jak] vaid [martjak:] As in venitati k'd, mitte t'd, nagu peaks. Okei, saan hakkama.
Kümme ja pool aastat olin käinud Paide Ühisgümnaasiumis, kui mini inglise keele õpetaja, kellest te ehk juba lugenud olete, hakkas iga päevaga üha enam haledalt läbikukkuma minu eesnime hääldamises. Selles ei ole ju midagi rasket, ma leian. No muidugi olen mina selle nimega harjunud tänaseks 19 aastat ja 40 päeva. Aga siiski. Ja siis kirjutas ta mu nime valesti. Minu eesnimi algab kaashäälikuga ja lõpeb kolme kaashäälikuga. Terve nimi on kaashäälik-täishäälik-kaashäälik-täishäälik-3x kaashäälik. Merilyn. Aga olgu, Virve. Andestan sulle. Nagu andestasin Lillepeale, kes oli oma päevikusse mingi hetk mu nimeks kirjutanud Merili. Ütlesin talle, kuidas on õige ja me lahkusime sõpradena.
Käisime koolis õpikuid ära andmas alles ükspäev. Lehele pidime märkima, millised õpikud meil ära antud on. Ehk olete teinud seda. Vaatasin oma nime. Taaskord pidin muutma ära tähtede järjekorra, sest kuigi veetnud selles koolis suurema osa oma teadlikust elust ning 12 aastat oma elust üleüldiselt, ei suudeta teha kindlaks tähtede järjekorda inimese nimes. Andsin andeks. Ikka juhtub.
Käisin issiga poes. Tulin koju, leidsin laua pealt kirja. Merylini vanematele. Läksin emme juurde, näitasin. Ta ütles, et on sellega juba tegelenud, et maksis ju arve ära ja et me rääkisime sellest. Ütlesin, et jah, mäletan, aga käskisin tal siiski uurida lähemalt ümbrikku, mida tema nina alla surusin. Vaatas. Tema näoilmes vist muutus midagi. Ütlesin, et midagi on vist valesti, sest üheksateist aastat tagasi tema minule sellist nime ei pannud. Läksin peaaegu vihaselt koridori ja näitasin issile ka seda ümbriku, seletasin samal ajal kõva häälega üle oma korteri, et kuigi kaksteist aastat käinud ühes koolis, ei suudeta kirjutada ühte nime nii, nagu peaks. Solvusin.
Kallis Paide Ühisgümnaasium. Et vältida tulevikus selliseid blogiposte või koguni isiklikke pöördumisi, sooviksin teile edu lõputunnistuste kirjutamisega. Kui ma saan tunnistuse, mille peale on kirjutatud Merylin, lähen ma närvi. Ma ütlen esimesel võimalusel seda oma klassijuhatajale, siis õppealajuhatajale ja siis direktorile. Mul on väga ükskõik, kui keegi mind seal koolis peale seda enam näha ei taha. Ma lihtsalt soovitan, et kui te mind 21. juunil kella nelja paiku mind mu tunnistusele järgi kutsute, ütleksite te mu perekonnanime õige rõhuga [mart:jak] ning et tunnistusel oles ilusas fondis kirjas Merilyn. Tänan tähelepanu eest.
Kallis lugeja. Me oleme juba seda teemat arutanud, aga... Arvatavasti on ka sinu nime mingil ajahetkel valesti kirjutatud või hääldatud. Ma tunnen sulle selle eest kaasa, sest terve mu elu on minu nime valesti kirjutatud ja hiljem ka hääldatud. Aga ma saan hakkama. Sa saad ka. Anna mulle teada, kui sa tahad rääkida teemal "Teiste võimetus hääldada minu nime". Olen olemas su jaoks siis. (:

* Day 7 — Your Ex-boyfriend.
Kallis Sina.
Sa saad kõige lühema kirja - anna andeks, et ma selline olen. Ma ei saa sinna midagi parata.
Armastusega,
Merilyn.

I'm addicted.

And I just can't get enough.

Reede õhtul läksin maale. Öösel, kui aus olla. Päris öö oli... Laupäeval võtsime Helenaga päikest, hakkasin õues nõusid pesema. Pesin kõik nõud ära. Neid oli palju. Nagu alati. Seisin lauspäikese käes, seljaga päikese poole. Mu jalad vist ei saanud päikest, aga õlad on veel tänagi valusad. Olen 19 aastat elanud, käin kahekümnendat. Ja suvi on mul ka kahekümnes. Kahekümnenda suve esimesel kuul, esimese nädalavahetuse esimesel päeval suutsin ma tekitada endale elu esimese päikesepõletuse. Ma ei tea, kas ma peaksin olema kurb, või rõõmus. Aga ma olen parem rõõmus. Kordki ära kogenud nüüd selle. Kreemitan end hoolikalt ja saan hakkama. (: Kuigi öösel magada ei saanud. Selili ma magada ei saanud - õlad valutasid. Külje peal magada ei saanud - õlg valutas. Kõhuli on keeruline magada - mul on ortopeediline padi, ma ei oska seda sättida. Also ei osanud ma käsi kuskile panna, sest ainult sirgena keha kõrval on nad valutud. Üles tõstan, siis teevad õlad haiget. Ei, ma ei kurda. Ma lihtsalt annan sulle teada, et ma põletasin enda õlad ära. Mõtlesin, et tahad teada. Ma ei tea, miks sa peaksid seda teadma või üldse tahtma seda informatsiooni... Ehk olen jälle nartsissistlik ja räägin seda infot, mida minul vaja on. See on minu blogi. (:

Pühapäeval käisime Helenaga saunas tema õe juures. Istusime leiliruumi, tundsime, kuidas õlad surema hakkasid. Mõlemad põletasime oma õlgu kui me maal päevitasime. Ja ega me siis ei veetnudki meeletult aega seal saunas. Mängisime veega, jõime ennast täis ja läksime tuppa lällama. Enam-vähem.

Täna avastasin, et kogu see koolidraama on mind väga ära tüüdanud. Ma enam ei suuda, kuiväga ma tahan eemale siit! Ma tahan et oleks 21. juuni ja et ma olen aktuselt just koju tulnud. Ma tunnen, kuidas ma ei pea nägema kõiki, kui ma ei taha. Ma tean, et Sigridit pean nägema esimesel augustil doonoritelgi juures, aga teisi... On inimesi, keda ma tahan näha. Ausalt. Aga ma ei pea mitte kedagi teist nägema. See imelik vabadusetunne... Ahh, ma armastan oma elu!

Tegelt loen päevi, et oleks juba 16. Miks? Siis ma saan terve öö otsa närvitseda selle üle, kui äge saab olema minu nädalavahetus! Sa ei kujuta ettegi, kui pohhui on mul neil kahel päeval kõigest muust ja kui palju ma naudin oma ilusat elu. Nii palju naudin.

Käisime täna Marge & Maretiga Tallinnas. Marge töötab Magdaleena haiglas. Magdaleena haiglast natukene eemal on Kitseküla rongijaam. Me Maretiga leidsime selle naljaka olevat. Emme leidis ka. Miks? Maret võttis endale ükskord kitse, ehk mäletad, ja pani talle nimeks Magda. Nüüd on ta Möki ja "su kits" ja lihtsalt kits, aga tegelt on ta Magda. Aga ta ei ela Kitsekülas. Viimati elas Järvamaal sootuks.

Proovisin täna kleite ka selga. Selline piin oli see küll. Miks? Eks võta ise pluuse ära, pane kleit asemele, sikuta seda veidi, vaata, võta kleit ära, pane pluuse selga. Mitmes poes. Ahjaa. Õlad on justkui grillkanakoivad.

Smiling in my sleep.

Ma olen õnnelik. Ja väsinud. Ja enesekeskne. Aga ma olen õnnelik. Ja üle pika aja füüsiliselt väsinud. Ja see, et ma väsinud olen... Annab mulle energiat juurde! Ei ole loogiline? Ma ei taotlegi seda. Ma ei ole seda kunagi tahtnudki, et keegi arvaks, et ma olen loogiline...
Käisime Maretiga jooksmas. Sillaotsa poole jooksime. Kui tagasi läksime, siis ühekorra spurtisin, sest tuju oli selline. Maret jäi tahapoole. Jõudsime koju, siis Rainer helistas. Ütles, et ei ole viisakas oma väikese õe eest ära joosta. Nõustusin, kuid selgitasin olukorda.

Day 6 — A stranger
Kallis võõras.
Ma ei tea, kes sa oled. Ilmselgelt. Sa oled võõras. Sa oled praegusel hetkel minu jaoks keegi, kes lihtsalt loeb mu blogi ja kelle olemasolust ma ei tea. Ma soovin sulle palju edu sinu edasises elus. Sa saad hakkama. Mina saan, saad sina ka. Sa ei pea jääma võõraks, kui sa ei taha. Ütle mulle midagi, tee midagi selle nimel, et sa ei oleks mulle võõras ja ma ei ole enam sulle võõras. Aga kui sa tahad jääda võõraks... Ma loodan, et sa elad ilusat elu. Ma loodan, et sa suudad nautida liiva oma sandaalides ja visata välja kivid. Ma tahan, et sa naudiksid iga hetke oma elust, sest mina üritan nautida.
Armastusega,
Merilyn.

Kallis võõras.
Ma ei tea, milline sa välja näed. Ma ei mäleta. Sa tulid mulle ükskord pargis vastu, mäletad? Me olime üksteisest väga kaugel, aga kõndisime ühel pool teed. Kumbki minu poolt vaadates vasakul vist. Ja siis ma vaatasin, et liigun sujuvalt teisele poole teed, et siis me ei kõnni liiga lähedalt üksteisest mööda. Sa tegid sama. Ja me kõndisime ühekorra veel niimoodi. Kuni üks meist seisma jäi ja teine teisele poole läks. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt oli. Aga ma mäletan, et mul oli naljakas ja sa naeratasid mulle, kui must möödusid. Ma naeratasin ka. See oli ju naljakas. Minul oli.
Kallis võõras, ma loodan, et sa elad ilusat elu ja naeratad, kui keegi tänaval vigast paneb, aga ei mõista neid hukka. Me kõik teeme vigu. Vahel korraga, siis on naljakas. Ehk kohtume veel kunagi ja siis ei ole enam võõrad.
Armastusega,
Merilyn.

Viisin täna kõik õpikud ära. Mul ei ole neid enam mitteühtegiii! Nii tore on. Täna panen arvuti nüüd kinni, telefonist vaikselt muusikat.. Ja sorteerin mõttetuid HO'sid janipäevaks tulehakatiseks. (:

Nevermind...

Täna hommikul Mattis karjus terve hommiku. Ma ei saanud magada. Aga siis ühel hetkel läksid nad emmega kodust ära. Sain magada. Keerasin end näoga toa poole ja vaatasin, et vend on mulle üllatuse jätnud:
Jah, sa näed õigesti. Mattis oli mulle teki alla enda auto toppinud. Millal? Ma ei tea, ma magasin vist liiga sügavalt. Aga millalgi enne oma äraminekut. Ilmselgelt.

Käisin Indral & Ingeril järgi lasteaias. Piret oli kurb, et ta ise minna ei saanud. Aga ma saan aru, miks ta ei saanud. Vaeseke oli kodus ja magas oma kohutavat peavalu. Ma tean küll, kui jube tal see hoog on. Ükskord oli maal ka. Siis ma ärkasin öösel ja kuulsin, kuidas ta oma maomahlasid väljutas. Ei olnud meeletult meeldiv. Aga rohkem oli mul tast kahju. Aga tal hakkas lõpuks parem. Õnneks. Ma tahaks, et mitte keegi ei peakski sellist asja kogema. Eriti mu lähedased.

Istusime Kristaga lasteaias mingi õuemajakese trepil ja vaatasime ringi, ajasime juttu. Ütlesin, et kunagi lähen tema juurde pildistama. Minu pulmapildid teeb ka Krista. Ja minu lõpupildid. (:

Kell on peaaegu kolm. Mu uurimistöö ei ole veel valmis. Mul on piinlik, aga ma saan selle valmis vist teiseks juuniks. Esimene oli ideaaltähtaeg, aga päev hiljem ei ole vist eriti meeletu? Ehk saan ka homme valmis...