SMS.

Aura:
Tsau. Täna oled siis tööl kell 17:00

Naeratasin, tundsin piinlikkust. Täna ma hiljaks ei jää!

Home is when I'm...

Ma olen läbi.

Tõusin kell kaheksa, kell kümme tegin eksami, kell kaks tegin eksami, kell neli teen kontrolltöö, kella kaheksast umbes jõuan koju. Ma olen läbi.

Neljapäevast pühapäevani olen tööl ja ma ei suuda pühapäeva ära oodata. Ma tahan koju. Nii väga.
Pühapäeval läksin töölt kodu poole, helistasin emmele, Mattis tahtis rääkida. Küsis, mis ma teen. Ütlesin, et lähen koju. Küsis, et kas juba tulen koju. Ja siis sain aru, et tema ei saa aru, et mul on Tartus ka kodu, mitte ainult Purdis. Siis seletasin, et lähen alles bussile ja koju tulen nädalapärast.
Lõpetasime Mattisega kõne, rääkisin sama jutu emmele edasi ja emme teatas, et Mattis küsib tihtipeale, et kas õde Melin juba tuleb ja millal õde Melin tuleb. Kahju hakkas, sest ma pole tõesti ammu kodus käinud ja ma tunnen kodust nii puudust. Ma tahan Mattist ja Maretit ja emmet ja issit ja loomi ja linde ja... Kodu. Ma tahan oma inimesi. Tahan... Tahan koju.

Eile ostsin Mairole kingi, pakkisin selle ära ja jätsin lihtsalt teiste kinkide juurde. Õrrituseks. Mulle meeldib, kui ta ei tea, mis seal sees on ja ma ei luba tal seda näppida.
Mareti ja Mattise kingitused on ka seal rõõmsalt hunnikus. Mulle tundub, et kõik pereliikmed mul justkui saaks kaks asja, aga ainult Mattis saab kaks eraldi pakitud asja. Tundus vahva. Ja lumelabidat ja raamatut on raske ühte ja samasse pakendisse pakkida nii, et ta norm jääks. Seekord siis nii.

Okei, kordan vene keelt. Poole tunni pärast lähen juba mäest alla, et vene ära vastata. Aga enne ikka peaks natukene kordama.

Ma loodan, et Sinu päev on ilusam, kui minu oma.

Sõim!

Viimasel ajal saan ma palju sõimata. Ja ma mõtlesin, et räägin sellest siis, kuna vahelduseks mul midagi muud justkui öelda ei ole.

Näiteks, ma ei tea, kes teist on kuulnud sellest FB grupist, mis justkui peaks olema kiusamise vastu? Igaljuhul otsustas keegi seal kunagi mingeid reegleid kirja panna. Tegelikult... Eelmine nädal millalgi. Üheks punktiks oli, et kiusata ei tohiks või midagi sellist. Ja ma siis kommenteerisin, et muidu on reeglid toredad ja puha, aga see üks punkt peaks olema teise sõnastusega. Näiteks, et kiusamisele on täielik nulltolerants, mitte, et see ei ole lihtsalt ilus. Ja siis ma sain kohe esimese vastusena sõimu, et miks ma tulen tähte närima, et see on ilmselge, et kiusata ei tohi ja mul ei ole vaja väikesest asjast nii suurt paanikat tekitada. Mina nimelt ei tekitanudki mingit paanikat, lihtsalt ütlesin, et peaks sõnastuse muutma, et keegi ei saaks ridade vahelt midagi lugeda.

Ja siis kunagi väga-väga ammu saatsin kirja ühele noormehele, kes oli ka lihtsalt ise lisanud mingeid reegleid sinna samasse gruppi ja nende reeglite õigekiri oli nii kohutav, et ma kirjutasin viisaka kirja sellele noormehele, et kas ma võin seda parandada. Ja ta paar nädalat tagasi kirjutas mulle, et vahet ei ole, sest ta võttis need juba maha. Ma olin juba ammu unustanud selle kirja. See vastus tuli koos sõbrakutsega. Võtsin selle vastu. Ja mingi hetk ta lisas mingi käskkirja Edelaraudteele, sest üks teenindajatest lubas lapsed rongist välja tõsta. Mäletate ehk? Muidugi oli see käskkiri, mis ta oma seinale FBs pani ka kohutava õigekirjaga. See oli lihtsalt allpool igasugust arvestust ja kuna keegi teine oli juba seda öelnud, siis ma sellele ei keskendunud. Kirjutasin kommentaariks midagi sellist, et õigekirjast sain mööda vaadata, aga sellest mitte, et tal on selline tüüpiline inimlik kitsarinnaline vaatepunkt, kus ta näeb ainult uudist, et teenindaja lubas lapsed välja võtta, mitte paar kuud tagasi kirjutatud artiklit, kus Edelaraudtee teatas, et tõstab detsembri algusest hindu.
Ja siis ma sain jälle sõimata.

Tema: kle
see,et mul on kirjavigu pole minu süü ex
ja teiseks
ela ise väiksena soomes
Mina: No ma ei saa enam väiksema Soomes elada ja milleks nii vaenulik?
T: ole vait
M: Sa rääkisid minuga, ma vastasin sulle.
T: esiteks ma kasvasin alguses lastekodus ning mind viiti soome
kasupere
M: Ei ole vaja kuri olla mu vastu.
T: kuna mu pere hülgas mu kui ma väike olin
on küll tead ela oma elu
ma eemaldan su oma sõbrakast davi
M: Eemalda. Sina mu sinna panid ka.
T: sul on ema ja isa
aga mul pole
seega ole sa õnnelik
et sul on toetav keskond jne
M: Aga ma ei leia, et ma oleks midagi halba öelnud. Muidugi on mul kahju su mineviku pärast, aga ei ole vajadust sedasi keset õhtut lampi minu tuju rikkuma tulla ja hakata halama, et sa ei oska õigekirja.
T: ei ole vaja haletseda mind ex
M: Ma ei haletsegi.
T: ei oska jh kuna ma soomlane teise suguste värdjate pärast
aga
M: Ma lihtsalt ütlesin, et muidugi mul on kahju, aga ma ei haletse sind
T: ma minema tsau!
M:Tsau.
T: vot
M: ?

Ja rohkem ei ole me rääkinud.
Sellega see asi ongi suhteliselt lõppenud. Ma ei ole teda eemaldanud, ta  ole mind eemaldanud... Lihtsalt sain sõimata.

Homme lähen kella kümnest vanglasse. Rääkisime sellest FBs, et läheks hommikul raamatukokku enne seda. Ütlesin, et mul on see natukene tarbetu, kuna ma elan vanglale võrdlemisi lähedal ja et ma hea meelega tuleks otse vanglasse, aga võin kohale minna. Sellega see vestlus lõppes. Siis teatas keegi, et peale vanglas käiku istume natukene aega (2h) raamatukogus. Ma siis ütlesin, et kui võimalik, siis ma lähen prantsuse keelde. Kas kella kahesesse loengusse või kella neljasesse loengusse, sest et mul tuleb suur töö reedel. Ja siis ma sain sõimata selle eest, et ma tahan loengus käia loengu ajal ja et ma ei võta seda grupitööd piisavalt tõsiselt.


So... Tahab keegi veel mind vahelduseks sõimata? Võiks ju ometi...

No stranger would it seem.

Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Sellega seoses - olen avastanud viimasel ajal, et ma ei jaksa enam kaua üleval olla. Mairo on nii normaalsel ajal koju, et all-nighter tundub lausa võimatu. Aga mine tea! Ehk siiski jaksan ja proovin ja saan hakkama?

Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Ma ei tea, miks. Tundus tol ajal kavala plaanina. Ja mingi hetk ma lugesin Hunger Gamese ja ootasin Mairot. Ühel pühapäeva varahommikul lõpetasin kolmanda raamatu. Viieteistkümnes aprill. Ja ma kuulasin siis üht laulu sealt raamatust.

Mulle meenus see hommik ja see tunne, mida ma tookord tundsin. Ma mäletan, et päike hakkas tõusma, paistis poole koridorini välja, oli ilus ja natukene hirmutav samaaegselt. Ma mäletan, et ma teadsin, et ma olen üksi kodus ja et mul oli natukene kõhe.
Tükk aega kummitab see laul mind mingitel suvalistel hetkedel. Ja lõpuks võtsin kätte ja kuulasin seda laulu. Tundsin, et tahan vetsu minna. Tegin ukse lahti ja päikest ei paistnud. Kolevalge laevalgust tegi koridori poolvalgeks. Mul oli jälle kõhe. Mitte enam nii, nagu 15.04.2012. Tegelikult mitte ligilähedalegi.

Ma lihtsalt... Lihtsalt mõtlesin, et tahad teada. Ma ei tea, miks. Ju siis tundus hea mõttena.

Silmakirjalik, ma leian.

Nimelt... Ma ei tea, kes teist on näinud seda reklaami, kus väike kutsu on suure kingipaki vastas? Väike valge koerake, suur valge pakk, suur valge taust, tumesinine lips ümber paela. Kena näeb välja küll. Ja koer on ka no nii armas! Ja siis on küsimus:"Mis on parim jõulukink?"
Mis tuleb sinule esimesena pähe? Ehk mõni loomade varjupaik? Mõni loomakampaania üleüldiselt, et võta omale koer jõuludeks, sest neid on varjupaikades nii palju? Ja siis muidugi mina kujutasin ette, et parim kink oleks, et kingid sellele väikesele olevusele armastust, kingid talle kodu ega viska teda peale jõule välja, sest ta on suureks kasvanud, ta ei ole enam nii armas, ta ei oska käituda, lapsed ei oska käituda, meil ei ole korteris koera kuskile panna... Võiks ju olla ka selline sõnum reklaamil? Võiks ju!
Aga ei. Teate, mis edasi sai? Nägin teist plakatit, et parim kink on see, kui oleme kõik koos. Nägin sellest varianti, kus on vanemaealine paar, nooremaealine paar ja üks väike laps... Poiss vist? Igaljuhul on nad seal viiekesi, Tallink soovitab neil kruiisi broneerida alates 37€ inimene. Panite kirjeldust tähele? Koera ei kuskil! Mitte kedagi ei huvitagi see koer! Mitte kedagi! Koer oli alguses pildil kena, aga me ikka ei saa teda ju laeva kaasa võtta... Koer ikka seob meid niiväga kodu külge, me ei saa temaga hakkama.
Ja siis ma nägin teist varianti, kus viis noort inimest, kaks paari, üks tütarlaps keskel üksinda, on sama kingipaki sees, sisuliselt on tegemist sama reklaamiga. Koera ikka ei kuskil! See annabki meile idee, et tegelikult on normaalne võtta omale jõuludeks koer ja siis ta minema visata, sest et miks mitte?!

Tegi mind kurjaks. Nüüd ma hakkan kakaod jooma ja rahunen maha. (:

Nohu.

Ja köha. Ja palavik. Ja kloorimaitse. Ja kloorilõhn kõikjal!
Nimelt hakkasin Auras tööl käima ja kloori on palju. Aga samas on ikkagi vahva. (:

Ja ma tunnen, et ma vist ei tahagi rääkida oma lõputustest emotsioonidest, mis ma eelmises postis mainisin. Aga sünnipäevast ehk natukene siiski? Ma ei tea ka... Lõbus oli, mis ma ikka öelda oskan...

Nüüd olen koolis. Söön kooki, kuulan saadet, blogin. Multitasker olen. Kade?

Ja... Ja nüüd lähen kohe loengusse. Fakit, ma tahan kodus teki all olla ja magada. Ja kirjutada... Teen seda täna õhtul. Because of reasons.

Emotsioonid.

Väsinud, rahul, õnnelik, närviline, nuustik, rahul, neutraalne, tüdinenud, õnnelik, õnnetu, pettunud, rahulolev, õnnelik, väga rahul, väsinud, valutav, õnnelik, kurb, kuri, õnnetu, kuri, rahulik, tänulik, kurb, rahulolev, tänulik. Tänulik. Tänulik.

Ja siis jälle õnnetu.

Ma ei tea, kas sa viitsisid selle kõik läbi lugeda, aga need olid minu emotsioonid täna õhtul. Käisin nimelt Mairo ema sünnipäeval ning nüüd olen kodus. Üksi. Või noh... Kätuga... Ja varsti tulevad Elleka ja Hanna ka... Aga üksi.

Ma ei jaksa olla enam. Mul on homme tähtis päev. Jään magama. Ja räägin teile kõikidest nendest emotsioonidest ja nende põhjustest järgmises postituses. Või kui mitte järgmises, siis ühes järgmistest vähemalt.

Ma ei ole teid unustanud, aga mul ei ole teile midagi väga adekvaatset öelda, siis ma parem ei ütle ka...

Järgmine kord.

One of those days!

Kus ma voodis olen, mitte midagi ei tee ja tuba on nagu seapesa. Ma olen üpris kindel, et põranda peale on reaalselt umbes ruutmeeter vaba põrandapinda. Päris halb.

Must clean!

Also. Vaata, mis ma sain! Makes me happy as a squirrel!

Vaata kui kenad kuldsed tuled! Makes me so happy!
Also, akna peegeldusest on näha, et mul on rohelised tuled ka ikka üleval. (:

Hingedepäev. Voodikõrval olev riiul.

Hingedepäev. Teine riiul.

Tegin ükskord küpsiseid, mis natukene ära vajusid...

Isadepäeva küpsisetort.

Ma nüüd koristan, sest siin on tõesti kole. Liiga kole.

Tujutsen.

Mul on täna tuju kirjutada. Ma tahaksin kirjutada oma uurimistööd ja mul on selle kohta tegelikult palju öelda, kuid ma tunnen, et ma ei saa seda kirja nii, nagu ma tahaksin. Nimelt peab see olema teaduslikum tekst, mitte mingi suvaline blogisissekanne.

Mul ei ole inspiratsioonist puudu, oh ei. Seda on mul ehk veidi ülegi, sest jõudsin teemal juba vaielda mitme kommentaari jagu facebookis ja ise ka imestasin, et kust kõik need mõtted tulevad! Mul on puudu... Mul on puudu akadeemilise kirjutise kirjutamise oskustest.

Mis teema on? Geiabielud ja kas geipaarid tohiks lapsi kasvatada.
On sul ehk mõtteid, miks nad ei tohiks? Või just miks nad tohiks? Feel free.

Linnas on müra.

Maal on hääled.

Mairo minuga ei nõustu. Või tahab mulle lihtsalt vastu vaielda. Las vaidleb. Las jonnib. Mina võin ka jonnida.

Selle mõtte peale tulin iseenesest pühapäeva öösel, kui magama hakkasin jääma. Nimelt kuulsin, kuidas vanaema kõrvaltoas norskab, kuidas vihm vaikselt aknalauale tibutab, kuidas hiired-rotid mööda pööningut jooksevad. Ma kuulsin igat häält eraldi.
Linnas ma kuulen autodemüra kuskil eemal, liuguksega edasi-tagasi sõitmist mu all, autode mootorimüra akna all, fooride piiksumist, inimeste rääkimist, laste nuttu, koerte haukumist. Ma ei kuule ühtki häält eraldi, see on väsitav ühtlane müra.
Kui mind Anna ristil maha pandi ja ma emmele natukene vastu kõndisin peale Rainise & Kermo sünnipäeva, siis kuulsin, kuidas puuleht maha kukkus. Ma ehmatasin. Linnas ma ei pane seda tähelegi.
Kunagi Rammal kõndisin lehte tooma. Postkast oli majast ikka palju eemal. Ja poolel teel, või pigem postkasti läheduses oli üks majavare. Või kas just vare, aga sellest oli enamvähem ainult vundament järgi. Kunagi olla seal olnud koolimaja ja bussijaam ja... Aga siis olid ainult kivist poolseinad alles. Maja ümber kasvas mitu mitu suurt puud. Ma pakun, et need olid hõbepajud. Ei mäleta enam. Miskipärast on justkui meeles, et puudel olid peenikesed hõbedased lehed, aga seal võis ka olla muid puid. Miks mitte vahtrad? Tammed? Kased seal küll ei olnud. Need puud võeti mõned aastad tagasi maha, mul ei ole enam kuskilt vaadata...
Kord kõndisin neist mööda, läksin lehte tooma. Ja puud nagisesid. Sel hetkel ma ei taibanud kohe ära, et need olid puud. Hääl oli justkui ukse kriuksatus, kuigi seal ühtki ust ei olnud. Ma ei kartnud, ma ei uskunud kummitustesse, ega midagi. Aga alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva taipasin, et suured ja vanad puud naksuvadki. Ja ma ei tea seda, sest kui ka linnas on suuri ja vanu puid, ei ole piisavalt vaikust, et kuuleks neid naksumas.
Ja maal on varjud. Ja muud veidrused looduses, mida linnas ei ole. Kunagi olin lapsena Rammal, vanaema juures ja magasin tagumises toas, akna all, näoga akna poole. Oli suveöö ja teate küll, kuidas need on - õues on alles üleni valge, aga kell on palju ja uni on suur. Maja taga olid suured ja vanad kuused, mida nüüdseks samuti enam ei ole. Igaks juhuks. Nad olid liiga suured ja majale liiga lähedal. Aga sel ööl ma vaatasin kuuseoksi ja kujundeid, mis need oksad tegid. Ma ei kartnud. Mäletan, et rääkisin vanaemale, mis kujundeid mina seal näen, ta küsis, et kas ma kardan ja tahan kuskil mujal magada. Ma ei tahtnud, sest ma ei kartnud.
Linnas ma panen kardinad akende ette, et tänavavalgustus sisse ei paistaks. Ma ei vaata puid ega nende okstest tulenevaid kujundeid, sest linnas ei ole see niivõrd võimalik.

xXx

Mulle meeldib kodus käia, aga see koer... See koer on lihtsalt võimatu. Ma ei räägi Põksust, kuigi ega tema ka väga võimalik ei ole. Ta on ikka samasugune - elab oma kuudis, sööb ja magab. Ei ta haugu, ega midagi. Aga see teine koer. See kutsikas. Tupsu. Võimatu loom. Hüppab, hammustab, küünistab, ei kuula sõna.. Okei, ta on alles väike, aga... Ta on juba täiega suur! Kasvult suur, mõistuselt väike. No tõsiselt hälvikuna võib ta vahepeal käituda, lõhkus mu retuusid isegi ära. Aga samas on ta nii armas! Mängib palli ja puha!

xXx

Reedel läks emme vanaemaga sauna, Mattis teatas, et ta läheb issiga. Ja mingi hetk otsustas, et tahab minuga minna. Ja me siis läksime. Te peaks Mattist natukene teadma - miks ja muud küsimused. Neid ta ikka suudab genereerida nii, mis hirmus! Nii ka reedel. Jõudsime sauna, pesime end puhtaks, panin tema riidesse, kuivatasin alles ennast. Ütlesin, et teen kiiresti, siis saame koos tuppa minna. Arvas, et ta oskab ise ka minna. Ma arvasin, et ta ei peaks, et õues on pime ja ta võib kukkuda. Küsis, miks on õues pime. Ütlesin, et õhtu tuli ja nüüd on juba pime. Mattis küsis:"Kust õhtud tulevad?" Mina, kes ma olin juba küsimustest väsinud ja tahtsin rahulikult olla, vastasin esimese asja, mis pähe tuli:"Sealt, kust hommikudki!" "Me peame sinna minema," ütles Mattis. Ma ei mõistnud:"Miks?" Mattisel oli plaan olemas:"Ringi vaatama!" Pean vist viima venna sinna, kust õhtud ja hommikud tulevad, et ta saaks ringi vaadata. Ma ei tea, kuidas ma ta sinna viin...

xXx

Käisin laupäeval Rainise ja Kermo sünnipäeval Valastis. Sain autoga Anna ristile, emme tuli sinna järgi. Kui autost välja hakkasin astuma, küsis keegi eesistmelt:"Kes maha läheb?" Üks noormees selle peale:"Mareti õde." Nimelt on see noormees ühe Mareti klassiõe vend. Selles väites ei olnud midagi valesti, ma ju olen Mareti õde. Aga samas oli see niiiii vale! Maret on minu õde! Mina olin enne! Ja kust peaks see noormees seal eespingis, kelle nime ma ei mäleta, teadma minu nime? Või miks ta peaks teadma minu õde?! Aga see selleks. Olen Mareti õde siis olen.
Kuigi ma olin ikkagi essa ja Maret on minu õde ja Mattis minu vend. Ja Mattis on Mareti vend. See on mulle loogiline, sina ehk ei saaks sellest aru...
Kunagi küsis isegi muusikaõpetaja minult, kas ma olen Mareti õde. Vastasin ka tookord jaatavalt, kuigi mina hakkasin vaikselt kooli lõpetama, kui Maret alles tema käe alla õppima läks. Mitte, et küsida Mareti käest, et kas mina olen tema õde, since ma olen vanem ja puha. Aga ei. Iseenesest ma taipan - Maret hakkas muusikakoolis käima, kui ta käis alles lasteaia viimases rühmas ja oli isegi ühel aastal lasteaia kevadpeo peaesineja - Pöial-Liisi - ja ta on igavesti muusikaliselt andekas, vahet ei ole, mis küljelt vaatad. Ja mul on hea meel, et ta on mu õde. Ja ma olen uhke, et ma olen tema õde.

xXx

Koolis on hetkel väga kiire. Koguaeg on miskit teha ja tänu sellele hakkab organism vist natukene streikima. Nimelt esmaspäeva hommikul, kui issi autost maha astusin, tundsin, et mul on süda paha ja ma mõtlesin, et lähen koju tagasi. Aga jõudsin Tartusse. Esimesse loengusse tervise tõttu ei jõudnud.
Täna hommikul ärkasin veidi enne kuut selle peale, et tahtsin vetsu. Vetsus tundsin, et mul on veider olla, nagu oleks voodist liiga kiirelt tõusnud. Läksin tuppa tagasi ja tundsin, et see ei ole ikka päris see. Kell oli siis 5:55. Olin natukene voodi jalutsis, mõtlesin, et ehk, kui mul on ruumi ja õhku, siis hakkab parem. Aga ühel hetkel hakkas kohutavalt külm, ma ronisin voodisse teki alla ja ronisin Mairole kaissu. Ja siis ma värisesin seal natukene aega, aga väga tugevalt, justkui oleks mul mingi hoog. Kell üheksa, kui Mairo tööle hakkas minema tundsin, et olen väga nõrk.
Ajasin end siiski Maarja Kooli ja Tugikeskust vaatama ja mul on hea meel, et seda tegin. Nüüd ma olen seal ära käinud ja kogemuse võrra jälle rikkam. Eelmine nädal käisime Tartu Varjupaigas ja kahe nädala pärast lähme Tähtvere Avatud Naistekeskusesse. Põnev on.

xXx

Also. I want food.

Ülikool. Vabaudsed on olulised.

Ülikool. Sest miks mitte värviraamatut värvida?

Olles kesteabkuikaua end minu eest varjanud, leidsin Lauri oma talvejope rinnataskust!

Kes on pildil?

Käisin viiendat korda elus verd andmas.

Sihukesed romantikud olemegi.

For now, one dog is enough.

Ma olen nii väsinud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ja ma olen leidnud, et ma ei jaksa siis ka teile miskit öelda. Leian alati mingi muu tegevuse, ei oska midagi edasi anda. Koguaeg mõtlen, et koju lähen, siis teen seda. Koju lähen, siis teen teist. Aga ei tee. Jah, pesu pesen, põrandaid pesen, seinu nühin, aga kirjutama... Kirjutama ei jõua.

Vahepeal on palju asju toimunud... Ma käisin rallil, ma jooksin nelja minutiga Paides Ehitajate tänavalt bussijaama. Päris hull jooks oli. Aga jäin ellu.

Ja... Ma olen lihtsalt väsinud.

Also - good luck, Obama! I am so proud!

Mul on päeviku vahel üks luuletus.

Mul on päeviku vahel üks luuletus ja see on nii hea! Mitmeid kordi olen seda lugenud ja mõelnud, et millal see mulle ükskord pähe jääb. Viimati mõtlesin seda eile, kui ma kella ühe paiku koju hakkasin jõudma. Mõtlesin, et miks mul see peas ei ole, kui ma olen seda korduvalt lugenud? Miks mul see peas ei ole, kui ma seda tõesti iga natukese aja tagant vaatan? Miks?

Priit Salumaa kirjutas selle luuletuse 11. jaanuar 2012.

peida oma pea
käte vahele
istu maha
ja tunne
kuidas süda läheb pahaks

kõik ongi nii keeruline
kogu aeg
meelega
vastu su tahtmist
elu pommitab kodaraid

kaetud laud
või prügikastikaas
kas tõused püsti
lähed oksendades edasi
või jäädki istuma
kätevahel pea

People around me.

Ja jutt sellest, kuidas negatiivne saab siiski muutuda positiivseks.

Nädal aega tagasi, neljapäeval, panin kooli poole nii kiirelt jooksu, et unustasin salli kaela panna. Oli kiire, ei jõudnud! Ja õues oli kole... Eva oli kuri mu peale natukene, et mul salli kaelas ei olnud. Ja ma siis üritasin seletada, et ma jooksin bussile, mul ei olnud aega, et salli otsida. Eva võttis oma kaelast sallid, keris need lahti ja pani ühe minule kaela. Mul oli hea soe koju minna.
Koduteel mõtlesin, et küll Eva on ikka armas ja et mul on vedanud, et mul nii head sõbrad on!
Hiljem käis Helena külas ja me sõime end pooleks.

Eile helistas mulle Toomas, ütles et on Tartu lähedal tööl ja ma kutsusin ta ööseks enda juurde. Ütles, et ta ei saa - kuhu ta siis rekka paneb? Mina ikka meelitasin, et tule ikka! "Ma võin sulle isegi rätiku anda, saad duši alla minna!" Toomas:"Vot pesta tahaks küll..." Ja siis ma lubasin ta riided ka kähku ära pesta. Ja ta helistas ülemusele, ütles mulle, et tuleb mu juurde. Ma olin õnnelik, hakkasin juba rohkem süüa tegema, kuni ükskord Toomas jälle helistas, et sõidab Paide poole, tal haagis katki. Minu tegi see õnnetuks, aga sain aru. Ega ta ei saa katkise masinaga siia tulla. Ütlesin, et küllap ta siis tuleb mõni teine kord!
Selletõttu, et otsustasin topelt süüa teha, otsustasin mitte minna vaatama üht etendust. Ja siis kui Toomas teatas, et ta ikka ei tule, oli mul mingi osa oma pesu masinas ja söögitegu alles pooleli ja kell niipalju, et enam ei oleks jõudnud näidendeid vaatama.
Selle asemel tegin kotletid valmis, olin Facebookis. Nägin, et Paula kaotas oma kassi. Ma teadsin, kui väga ta teda siia Tartu üldse ootas ja siis ma kohe jagasin, et Joosep on kadunud! Hakkasime Paulaga rääkima, olin ise peaaegu pisarates, et kassikene kadunud on. Mulle ei meeldi, kui miisud ei ole kodus.
Pakkusin end appi miisut otsima. Käisime kaks tundi mööda Annelinna, kss-kssitasime ja kutsusime Joosepit. Ühel hetkel hakkas üks oranž kass meid jälitama ja see võis päris veider välja näha - meie otsime kassi, üks ajab meid taga. Varsti otsustasime minna naabrite ustele koputama, et kas keegi on ehk näinud. Kolm ust, kust vastati, ütlesid, et nad nägid, kuidas kass siin päev otsa magas ja siis teise ukse taga magas.
Ühel hetkel pakkus Paula, et läheks viiendale. Koputasime ühele uksele, mitte mingit vastust. Siis teisele. Paula:"Tervist, ma olen teie alumine naaber ja mul läks kass kaduma. Selline suur, musta-halli-valge kirju..." Naine:"Jah. Ta on siin. Mu voodi all."
Nimelt otsustas see hea naine, et nii kena miisu ei tohiks magada keset teed maja ees, autod sõidavad ja puha. Ja siis ta võttis Joosepi enda juurde. Joosep ise koju jõudes ei olnud väga vaimustuses. Ta oleks hea meelega uuesti välja läinud.
Aga miisu oli olemas. (:

Täna ostsin lõunaka rimist muuhulgas kaks pärmi. Koju jõudsin - üks hallitas. Võtsin teise. See ka hallitas. Rebase Rimi oli vastutulelik ja vahetas mulle need välja, helistas Lõunakeskusesse ja käskis pärmid üle vaadata. Tegi mul tuju heaks.

Tegime Mairoga pitsat. Ja nüüd ma tahan magada. Päev otsa Mairoga veeta... Väsitav. Ma armastan teda, aga ma ei suuda temaga päev otsa poes olla, kus on niigi närviline. Ma väsin siis ära...

I love the people around me. (:

"Teie salli terviseks, proua!"

That feeling you get, kui sa oled õnnetu, vaatad otsa sellele inimesele, kes teab sind kõige paremini ja keda sa usaldad kõige rohkem ja pool murest on juba läinud ainuüksi sellega, et ta ütleb sulle tsau.

Eile õhtul Maarja juurde jalutades mööda Rüütli tänavat mõtlesin endamisi:"Jesus christ, tee rõõmsam nägu pähe! Sa ei mõrvanud ju kedagi ja keegi ei hakka sind mõrvama ja keegi ei surnud. Lighten up!" Ja kui ma tagasi kõndisin:"Jesus christ, kas sa palun võiksid natukene vähem särada?! Politseid seal nurgapeal arvavad, et sa oled pilves või midagi!"
Paar veidrat pilku saingi politseide poolt, aga kes teab, miks see oli. Mul oli vihmavari käes ja vihma ei sadanud, võib-olla sellepärast? Võib-olla ma nägin purjus ja alaealine välja? Kes teab.

Eile baaris üks mees:"Miski kukkus." Ma automaatselt vaatasin ka maha, kuigi ta ei rääkinud minuga. Ja siis avastasin, et mu sall oli maha kukkunud. Ütlesin:"Oi, mu sall!" ja ronisin pukilt maha, et see üles tõsta. Samal ajal selle esimese mehe sõber:"Proua, teie sall kukkus." Ma naeratasin omaette ja mõtlesin, et fakk, kas ma tõesti näen nii vana välja? Istusin tagasi, mehed said oma õlled ja see, kes viimasena kõneles, ütles:"Teie salli terviseks, proua!" Ma tänasin teda ja naersin natuke. Ja surin seesmiselt. Mismõttes ma olen proua?! Ma olen 20, for crying out loud!

Kella üheteistajal otsustasin, et peaks ikka selle siidri ka võtma, mida ma niisama passin seal. Ostsin siidri ja jõin seda poolt liitrit mingi tunnike. Avastasin uuesti, et mulle ikka üldse ei sobi alkohol ja et ma ei tohiks nii palju seda korraga ette võtta. Veidi peale südaööd hakkasin kodu poole liikuma.

Enne seda ostis keegi mees endale ja oma sõbrale praeleivad. Maarja tahtis neid maitsta, võttis kogemata kaks, andis ühe mulle, päris head olid. Ja siis hiljem need samad mehed pakkusid mulle veel leiba. Ma ütlesin viisakalt, et ei soovi. Umbes kümme korda. Ja et ma juba sain. Seda ka umbes kümme korda. Ja et need on tõesti head leivad ja Maarja on päris osav, et need valmis tegi. Seda ütlesin umbes korra. Pakkusin Maarjale, et ta võiks tulla mu poole leiba tegema, ta arvas, et ma võiks endale fritüüri osta ja siis ma arvasin, et "How 'bout no." Mehed mu kõrval said sellest valesti aru - arvasid, et ma ei taha Maarjat endale külla leiba tegema. Ja siis ma üritasin seletada, et Maarjal on kiire ja et eks ma saan endale ise ka leiba tehtud ja et mul ei ole praegu kodus leiba, aga ehk kunagi!

Teinekordki, ütlen ma selle peale! Aga järgmine kord kohe algusest peale hea tujuga!

Sometimes I feel like I'm permafrost...

Mu pea valutab miskipärast. Peaks vist vahelduseks natukene magama, õhtul oli ju plaanis välja minna...

Olen praktiliselt terve nädal halvasti maganud. Kohati jääb ajast puudu, siis jääb kvaliteedist puudu... Ja sellepärast olen ma praegu palju väsinud. Sajaga väsinud.

Neljapäeval käis mul Helena külas, teisipäeval käisime koos väljas. Küpsetasin Helena küllatuleku puhuks kringli ja reedel tegin Anni, Liisi ja Nele soolaleiva puhuks ka kringli.
Olen küpsetaja, jou.

Täna veetsin kolm tundi oma päevast katlamaja seina pestes, siis vaatasin natukene aega miisusid, natukene koeri ja tulin koju. Anneli tõi mu koju. Nimelt käisin ma Tartu Koduta Loomade Varjupaigas heakorrapäeval ja seekord oli mu ülesandeks katlamaja seinu pesta. Nuustik oli pärast päris läbi ja vett käisin ka paar korda ikka vahetamas. Ja päris vahva oli. Ma tundsin, et ma teen midagi head, kuigi ma pesin ainult seinu. Homme, pühapäeval, hakkan sama asja tegema oma vannitoas ja ma tunnen juba nüüd, et ma sellest ei saa nii suurt positiivset laksu, kui katlamaja seinu pestes.
Nimelt tunnen ma, et väga vahet ei olekski kui ma ei koristaks. Põrand saab ikka mustaks, vahet ei ole, kas ma pesen seda iga pühapäev väga põhjalikult või ei. Vannituba on niikuinii koguaeg praktiliselt läbimärg ja üldse mitte räpane. Aga ma pesen ja küürin ikkagi. Milleks?

Ma natukene magan. Pea ikka tuikab...

Give me one more post!

Mind teeb õnnetuks, et teised ei blogi ja kui teised ei blogi, ei taha mina ka blogida. Kuhu me niimoodi jõuame?!

Who am I?

Wanna know? Grammarnazi. Ja isegi mitte ainult grammatika - sisu ka!

Kust see nüüd tuli? Nimelt saatis Maarja mulle lingi ühte gruppi Facebookis. Järjejutud vms. Ütles mulle, et see on kõige hullem jutt, mida ma kunagi üldse loen. Tal oli õigus. See jutt... Kõik selles oli halb! Kirjaviis, mõte, grammatika, tegelased... Kõik, mis ühe jutuga valesti saab olla, oli seal täiesti olemas. Isegi rohkem, kui kõik.
Ja siis ma lugesin need jutud läbi, liitusin grupiga, ootasin, et mind liikmeks võetaks ja siiamaani olen kirjutanud kolm A4 teksti sellele "kirjanikule" mis tema jutuga kõik valesti on. Ja see on esimene "peatükk". Selles suhtes, et seal on neid niinimetatud peatükke või osasid kümme, kui ma õigesti mäletan. Üks hullem kui teine. Siiralt.

Loen ka üht teist järjejuttu, mis võrreldes selle Facebooki omaga, on puhas kuld. Kuigi ka seal on kõik valesti. Ja ma olen seda ka korduvalt välja toonud sellele teisele "kirjanikule", kes muide vist on kunstnik ka. Noored tänapäeval. Kõiges on nad osavad.

Iseenesest ma leian, et sellest ei ole midagi hullu, kui noored joonistavad ja kirjutavad, aga mingi kriitikameel võiks enda suhtes siiski olla. Eriti kirjutamise puhul. Minul on. Aga ma olen selle alla surunud, kui ma kirjutan oma tavalist blogi. Mitte, et mul oleks kuskil mujal mingi blogi, kus ma kirjutan järjejuttu. Kui ma seda teeks, siis ma... Ma kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kustutaks, kustutaks. Mitte midagi ei saaks kirja, sest kõik oleks valesti.
Aga mu oma blogi... Kunagi aastate pärast on mul ilmselt piinlik - mu jutt ei ole alati(kunagi) sisutihe, selles puudub tihtipeale igasugune seos, vahetevahel on sisse sattunud idiootseid vigu ja sõnavara muutub mul ka iga aastaga. Muidugi on mul kunagi piinlik. Aga see on mu blogi. Kui mina endale piinlikkust ei valmista, kes siis?

Kaldun teemast kõrvale...


Teate, kes ma hetkel olen? Kõrgharidust omandav koduperenaine. Ja kui ma oma kõrghariduse kätte saan, oskan ma väga hästi põrandaid pesta, mööblit liigutada, küürida ka kõige kitsamaid ja ebameeldivamaid kohti, küpsetada kringleid ja kooke, teha arvestataval tasemel süüa, pesta pesu, triikida pesu, pesta nõusid... Minust saab kõrgharidusega koduperenaine ja ma siiralt loodan, et kõige selle kõrvalt jaksan ma siiski sotsiaaltöötaja ka olla...

Helistasin täna emmele, ta helistas mulle suht kohe tagasi ja teatas, et Mattis tahab minuga rääkida. Ütles, et kui Mattis tasa on, et siis ma paneks telefoni lihtsalt ära. Aga Mattis ei olnud vait. Mattis rääkis! Ja nii kaua! 22 minutit ja 38 sekundit. Ma jõudsin selle aja jooksul mitu korda öelda, et Mattis lõpetame nüüd ära, emme jõudis ka korraks vahele segada, vaadata, kas ma olen ikka telefoni otsas ja siis jõudsin mina veel Mattisele öelda, et lõpetame nüüd ära. Ta ei tahtnud. Ta ei tahtnud veel toimetama minna ja siis ma ei saanud ka telefoni lihtsalt ära panna. Mul ei olnud südant selle jaoks. Ja siis ühel hetkel Mattis:"Lõpetame siis ära. Tsau!" Ja nii saigi meie jutt läbi.
Ühel hetkel meie vestluses küsisin, et kas ta mulle musi teeb, ütles, et ei saa. "Ma ei saa. Sa oled Tartus." Ma armastan oma väikevenda niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga!
Lubas mulle kalli ja musi teha, kui ma koju lähen.

Nälg.

Ma ei ole teile ammu midagi öelnud. Kes teab, miks.

Ja tegelikult ma nüüd vaatasin, et viimane kord ei olnudki nii ammu, arvestades, mida ma vahepeal teinud olen ja et tihtipeale jääb kahe posti vahe pikem.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Neljapäeval ärkasin, koristasin, pesin pesu, küpsetasin neli & pool kringlit, söötsin rebastele nuudleid, panin natukene aega pidu ja läksin koju magama. Kringlid küpsetasingi rebastepeo jaoks. Rauno, Ragnar ja Eva käisid ka abiks. Poisid käisid mingi hetk poes, tõid mulle jahu juurde ja Eva aitas kringleid punuda, kooris ja lõikus õunu ja tegi nuudlitaskuid. Ja muidugi oli nende entertainment value päris suur.

Reede hommikul oli mu parema käe ranne pooleks. Suht pooleks. Võtsin valuvaigisti, et ellu jääda. Nimelt ei ole soovitatav ühe päevaga niiiiiii palju tainast sõtkuda, ei ole eriti hea su randmele, mis muidu sellise liigutamisega harjunud ei ole.

Reedel käisin koolis ja poes ja Kaisa sünnal. Veider oli olla Annelinnas. Ja veel seal, kus ma enne elasin. Nii üleni veider, aga samas nagu norm... Ei oska seletada.

Ja laupäeval käisin Virve sünnal. Ja enne seda poes. Ja öösel jõudsin koju.

Ja pühapäeval magasin kaua, käisin Lõunakas, Zepekas ja siis koristasin end pooleks. Lihtsalt... Pooleks. Tegin tavalisi asju, nagu jooksin tolmuimejaga mööda tube ja pesin pesu. Ja tegin ebatavalisi asju nagu sulatasin külmkappi, pesin mopiga põrandat, küürisin vannituba, pesin külmkapi seest puhtaks, pesin hunnikuga nõusid ja what not. Miks on need asjad, mis peaksid olema tavalised, ebatavalised? Nimelt ei olnud mul varem moppi ega põrandapesuvahendit ja seega põrandapesu oli harv nähtus - juhtus ainult siis, kui ma viitsisin lapiga mööda põrandaid põlvitada. Pigem kasutasin ma varem tolmuimejat ja vannitoa lasin lihtsalt veega üle. Külmkapp jääb tihtipeale oma aega ootama ja vahest tsipa liiga kauaks. Päris halb... Nõudepesu on ka tegelikult suhteliselt tavaline...
Mairo muidugi, tubli laps, nagu ta on, valas piimaklaasi magamistoa põrandale ümber. Ma olin nii palju vaeva näinud, et see puhtaks saada ja ta lihtsalt valas piimaklaasi ümber! Aga ma andestasin talle. Küllap pesen lihtsalt peagi jälle väga põhjalikult põrandat...

Praegu istun loengus, ei kuula kaasa. Kes teab, miks. Ma vist ei jaksa. Ja kohutavalt külm on! No nii külm, et ma murdun pooleks varsti!
Ja kõht on ka tühi. Mis on halb, sest mul on veel 2 loengut järjest, ei ole aega eriti, et süüa vahepeal. Halb...

Oh well. Tegelt on ju hea!

Gonna take a walk on the bright side in a minute.

Sa käitusid ebaviisakalt. Minu jaoks. Sa peaksid olema julgustav ja positiivne. Öelnud mulle kasvõi võltsi naeratusega, et "Oii, jõudsid viimasel minutil! Aga vähemalt jõudsid! Nii vahva! Muidugi ma võtan su avalduse vastu! Ainult kaks inimest on selle veel esitanud ja konkurss on päris tihe!"
Ei. Sa lihtsalt vaatad mulle otsa, ütled mulle vihjates, et ma olen loll ja et kui ma tahan ma võin sulle selle paberi jätta, aga et sa viskad selle kohe minema. Päris ebameeldiv sinust. Ikka täiega!

Olgu, eks see oligi suht viimane õlekõrs... Aga siiski!

Edit @ 14:39

Nüüd, kui ma järele mõtlen korralikult, siis õlekõrs ei olnud õige kasutus. Aga emotsioonide ajel ei mõtle sellistele asjadele, olgem ausad. Õigem oleks öelda, et see oli selline... Üpris tühi lootus.

Oh well.

Minuga ei juhtu seda kunagi!

Ja siis lähen ma Mairo juurde, aevastan ja nuuskan end kahe päevaga pooleks ja autosse istudes - kõik.

Ja siis lähen ma koju, vaatan, et mul on käed natuke täpilised ja mõtlen, et küllap Tupsu näris. Ja siis ma avastan, et mul on puusade peal ka veidrad laigud.
Ja siis ma järeldan, et mul vist on allergia. MINUL! Minul! Minul ei ole allergiaid! Mina olen see inimene, kes istub lillepõllul kass süles ja sööb õunu, apelsine ja mandariine kõike segamini, joob peale pool liitrit piima ja pärast teeb heina! Mul ei ole allergiaid! Ma olen alati saanud kõike süüa, kõike juua, kõiki loomi armastada, kõikidel aastaaegadel õues käia! Ja siis, kui ma ühe korra söön antibiootikume ja nohurohtu ja mingeid probiotix tablette, tekib mul allergia. Siriusly, organism? SIRIUSLY?!

Ma ei taha. Mul ei ole allergiaid. Ma ei nõustu. Ma lihtsalt ei ole nõus.

Plaani, plaanid, plaanid...

Miks ma koju tulin see nädalavahetus? Sest et ma panin endale aja kinni. Kosmeetiku juurde. Et kasutada ära oma kinkekaart, mis kehtib esimese oktoobrini. Täna hommikul vaatasin bussiaegu, et millal ma Paide saan ja siis helises telefon - võõras number. Nofretetest helistati. Kosmeetiku laps on haige, nad on lapsega haiglas. Päris halb. Sain uue aja. 20 oktoober. Ainult kuu aega pean ootama.

Siiski on mul täna Paidesse asja, mulle meenus. Ehk issi ikka läheb? Hmm...

Right side of the bed...

Olen kodus. Purdiskodus. Ja kasutan koduarvutit. Mis on veider asi, mida mainida, aga tundsin, et peaksin. Sellega on harjumatu trükkida ja kui vahepeal tuleb mingeid veidraid trükivigu sisse, siis küllap sellepärast, et klaviatuur on muutunud minu jaoks võõraks.

Kord, enne kooli algust, käisin Evaga Lõunakeskuses ja ta teatas mulle, et ma blogin kõigest. Sel hetkel tahtsin ma millestki rääkida, kuid Eva siis teataski, et see on juba blogis olemas. Ma ei mäletanudki. Aga olgu. Kui nii, siis nii.
Täna teatas Rebeka FB's, et kõik on blogimise maha jätnud, et mis värk on. Ometi ma postitasin alles täna varahommikul. Postitus ilmselgelt ei olnud kuigi sisutihe ning suures osas tegelikult ebavajalik ja ka arusaamatu paljudele, kuid siiski - postitus. Otsustasin siis, et täna blogin jälle.

Eelmine nv käisin rallil. Mul on selle üle siiamaani hea meel ning kui ma kodus arvuti kõrval nägin just oma kaelapaela ralliaegadega, mille maha unustasin, meenus, et lubasin teile ju rääkida, et mis rallil oli. Või kas just lubasin, aga ütlesin, et on veel paar asja rääkida ja ehk järgmine kord. Järgmine kord oli eelmine postitus ja siis ilmselgelt ei puudutanud ralliteemat. Rääkisin hoopis sotsioloomadest.
Nüüd siin kirjutades, lugedes, ringi vaadates mõtlen, kas on üldse mõtet sellest rääkida. Kõik on ju sama nagu iga aasta ja eredamad hetked said ju kirja. Milleks siis interneti lõputut ruumi raisata? Miks mitte?
Ma ei tea, kui kursis teie rallidega olete, aga nullautod peavad enne raja läbima, enne kui rallitajad rajale lastakse. Nad kontrollivad raja ja proovivad selle natukene aeglasemalt läbi, kui päris sõitjad. Ja muidugi annavad ka teada, et start on alanud ja et pealtvaatajad võiksid kõrvale astuda.
Nullautodes on pea iga minu ralli ajal olnud samad inimesed. 00 autos sõitsid taaskord vahvad mehed, kus kaardilugeja pidevalt idiootsusi räägib läbi oma megafoni.(?) Aga see on vahva. Ajab naerma, teeb tuju heaks. Ühe stardi ajal küsis Erki, sõitjalt, et kaua ta kaardilugejat veel välja kannatab. Kaardilugeja:"Me oleme juba kaheksa aastat koos amööbitsenud." No ajas ikka naerma küll.

Kodus saime eelmine nv vähe olla, sest laupäeva hommikul läksime vara ära ja Viljandist sõitsime Tartusse, Tartust Räpinasse ja nii me olimegi kodus ühe öö. Käisime Mairoga peale reedest rallit kuumas saunas ja nii hea oli! Õues oli ikka parajalt külm ja tore oli kuuma sauna saada. See oli isegi nii kuum, et mina viskasin põrandale pikali, kust ei tulnud isegi mitte eesruumist piisavalt külma, et mul oleks ligilähedalegi normaalne olla. Aga nii soe oli!
Öösel kiusasid Mareti kassid meid. Täna tulin koju ja kasse enam ei olnud. Nad viidi maale. Teise maale. Marge tahtis, et seal tallis oleksid kassid. Ja siis viidi meie valged miisud sinna. Ühest küljest natukene kahju - nad olid juba nii toredad ja nii omad! Aga samas hea - Maretil oli nendega ikka tegemist.

Neljapäeval veendusin, et Tartu on kohati sama ebaloogiline nagu Mõisavahe tänav. Pidin minema Monale kindaid tooma aadressilt Filosoofi 15. Teadsin kohe, et sissepääs on Kastani 48 hoovist. Olgu. Mõtlesin, et vaatan kõigepealt mööda filosoofi tänavat, et kus kohas maja number 15 üldse on. Väidetavalt toimus seal mingi remont, et ei pääsenud ligi sealtpidi. Loen majanumbreid:"9, 11, 17." Oot, mida? Kus on viisteist? Ja kolmteist?
Okei, ei ole. Otsiks siis selle Kastani 48 üles. Leidsin Kastani tänava, maja number 42. Mõtlesin, et kohe olen kohal. Keegi ei öelnud mulle, et 42 on lahmakas maja. Ja et 44 ja 46 on praktiliselt sama suured ja et ei ole tegelikult arugi saada, et kus üks maja lõpeb ja teine algab. Halb. Siis ühel hetkel leidsin mingi väga suure värava, ja hoovi peal olid mingid suunavad sildid. Astusin lähemale, ei leidnud oma silti, hakkasin juba ära minema, sest olin väga ebameeldiva tööstushoone õuel. Siis vaatasin, et ühel seinal on siiski kirjas 48. Astusin siis edasi ja vaat kus lops - keset suuri ehitushooneid, autotöökodasid ja keskurat teab mida veel, olid majad - Filosoofi 13 ja Filosoofi 15.
Kokkuvõttes leidsin õige koha ja kõik oli korras, aga no siriusly, Tartu! Y U NO LOGICAL?!

Eelmise laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku veetsime Räpinas. Mairo õe juures. Õhtul pesime Mairoga vetsus hambaid ja järsku Mairo ütles seda, mida mina mõtlesin:"Tore on ikka kraanikausis hambaid pesta!" Ja oli küll. Sellest vb ei saagi aru, kui sul on kraanikauss, kus hambaid pesta. Aga kui sul kodus on solgiämber ja kopsikuga vett, Tartu korteris on ainult köögikraanikauss, dušinurk ja tassiga vesi vetsupoti kohal, siis hindad ikka sajaga kraanikaussi ja tema võlusid. Õnnelikuks teeb!

Ja siis on asju, mis teevad mind õnnetuks ja vahel isegi kurjaks. Või tegelikult pigem vastupidi. Kurjaks ja vahel harva õnnetuks. Täna räägin teile linnaliiniliiklusest ja ebameeldivatest reisijatest.
Noored.
Tihtipeale satun ma bussis sõitma noortega, kes on ebameeldivad. Kord näiteks sõitsime Mairoga autoremonditöökoja juurde, et ta auto ära tuua ja siis istusid bussis mingid tüdrukud, kellest kaks vist olid sõbrannad, üks oli niisama tuttav, kellega nad eriti ei rääkinud ja siis oli üks poiss, keda üks tüdrukutest natukene narris. Okei, pole nagu minu mure väga. Aga see tüdruk! Ta oli nii üleni ebameeldiv! Ja ta vist üritas kedagi mõnitada, sest iga kord, kui ta lause lõpetas, hingas ta veidralt lõpus. Ma ei oska seda kirja teel edasi anda, aga oli aru saada, et see oli selline... Meelega tehtud, mitte loomulik. See oli umbes selline hääl, nagu inimene teeb, kui ta on oma janu saanud kustutada üle pika aja ja siis tuleb selline ebaloomulik ähh-hingeldus.
Ja see tüdruk ei olnud mitte vaikselt! Ta häälitses ja rääkiski väga kõva häälega. Üleni ebameeldiv.

Täna olid bussis kolm poissi. Ma eeldan, et vähemalt üks neist pidi olema 18, sest suurt siidripudelit nad endaga kaasas tassisid ja pooltühi see oli. Keset linna alakad ehk ei käi alksiga? Samas... Mida mina ka tean?!
Okei, olid ebameeldivad, istusid bussi tagumisse otsa, kus ongi kolm pinki ja rääkisid seal kõval häälel. Ja see hääl oli veel sedavõrd võimendatud, et neil tingimata oli vaja lasta telefonist muusikat. Ja sellest siis üle rääkida. Ja mingi hetk kuulsin ma, kuidas kasutati solvanguna sõna "venelane". Okei, ma ei ole ise ka just maailma kõige tolerantsem inimene alati, aga kõva häälega üle bussi ma ikka ei karju.

Nüüd vanainimesed.
Vahest on nad sama tüütud, kui lärmavad noored. Ausalt. Sellest ma olen juba aru saanud, et nad meeleheitlikult peavad istuma, muidu on elu läbi ja noorus hukas ja mis kõik veel. Aga sellest ma aru ei saa, miks nad kardavad bussist maha jääda ja bussi peale jääda?
[Vahetasin arvutit just]
Nimelt on vanainimesed veidrad. Tihtipeale sõidan buss number üheksaga, sest see viib mu Riiamäele ja sealt on hea kooli minna, ei pea lossimest üles hoorama. Ma ei jaksa. Üheksa sõidab peatusest Jõe peatusesse Turu. Turule sõidavad mutikesed ja sealt sõidavad nad tagasi. See tähendab, et kui jõe peatus on möödas, siis mutikesed juba sätivad end istmetelt maha. Mis siis, et ees on veel kaks suhteliselt suurt kurvi, üpris pikk sõit, mis sisaldab endast kiirendamist, pidurdamist, foore ja teisi autosid. Aga mutikesed ajavad end istmelt maha. Tudisevad, kukuvad peaaegu ümber oma karkude ja keppidega ja ootavad siis ukse juures. Seisavad seal, kuni tuleb peatus ja siis hakkavad maha trügima.
Ükskord õnnestus mul istuda ühe naise kõrval nii, et tema oli akna pool ja mina vahekäigu pool. Ta hakkas ühel hetkel justkui ronima, ma ütlesin talle, et ei ole tarvis ronida, ma lähen samas peatuses maha. Ta ronis must ikkagi mööda ja astus sekund enne minust bussist maha. Oli see siis seda väärt? Ju siis oli.
Ja sama hullud on tädid, kes arvavad, et neid bussi ei lastagi. Nad seisavad ukse ees kohe, kui buss kohal on ega lase teistel väljuda. Üks ühel pool, teine teisel pool ust ja mitte keegi kuskile liikuda ei saa. Vahel seisab ka keskel keegi. Trügi neist siis kohvriga mööda. I dare you.
Hea on, kui nad muidugi inimesed maha lasevad, enne kui ise peale ronivad. Olen näinud ka seda, kus alles rahvamass - ja tõsine mass - uksest välja läheb, kui osad vanainimesed juba sisse trügivad, et istuma saaks. No milleks?!

Olen väsinud.
Lähen pesen hambad kopsikutäie veega solgiämbri kohal ja jään magama.

Sotsioloom ei ole karjaloom.

See oli kolmapäeval, kui ma selle avastuse peale tulin. Eva üritas mind ümber veenda, et sotsioloom ongi ju SOTSIOloom, et tal on vaja karja. Mine tea, ehk ongi. Hiljem leidsime, et sotsioloomad on puterdised - rääkida midagi ei saa, sodipundar on kõik. Võib-olla nad ei olegi siis rääkimiseks mõeldud? Äkki sotsioloomad peavadki vaatlema, märkmeid tegema, artikleid kirjutama, uurimistöid tegema...

Aga sotsioloom on siiski vahva olla...

All the small things!

Ja tõesti väikesed asjad! Kolm asja, millest rääkida tahan, mahuvad peopessa ja teevad minu õnnelikuks. Ja siis on üks väiksem kuid samas suurem asi, mis teeb mind õnnetuks, kuid mida ma tegelikult muuta ei saa. See ei ole minu võimuses ja see jääbki mind kurvaks tegema, ma usun...

Käisin nädalavahetusel rallil. Reede õhtul ja laupäeva päeval. Ja tore oli! Sealt juhtusid ka kaks lugu, mis mind õnnelikuks tegid. Mõlemad kusjuures laupäeval. Reedel oli lihtsalt tore - Mairo oli minuga, ma olin üle pika aja rallil ja nii hea oli olla! Õhtul saime nii sooja sauna, et suht jube. Aga nii hea! Aga ma räägin nüüd asjast ka.

Jägermeister.
Mulle on alati meeldinud, kui ma leian vastamata kõne Joelilt või näen, et tema mulle helistab. See teeb mind kohe õnnelikuks. Sest et ma tean, et ta tahab mind rallile. Ja ma lähen. Hea meelega.
Laupäeval kahe stardi vahel istusime autos Mairoga ja nautisime niisama olemist. Ja siis ma nägin järsku, et Joel joob kohvi oma Jägermeistri termostassist ja mulle meenus Rabarock. Veider, kas te ei leia? Ma mitte. Rabarockil jagati nänni - küll Rocki oma, küll Jäägeri oma, küll kes teab mida. Ühel hetkel kõndisime ja ma leidsin maast Jäägeri pudeliavaja. Sellise... Väikese. Laibaka suuruse, mis täpselt peopessa mahub, aga mida eriti muljuda ei anna. Ma ei leia sellest kahjuks pilti, aga eks te kujutate ehk ise ka ette, milline on avaja. Selline väike. Mul on seda ühe korra elus tõsiselt vaja läinud ja sel hetkel ei olnud mul seda kaasas. Ma tulin koju ja viskasin ta omale kotti. Ja siis ta lihtsalt oli seal. Kuni rallini.
Teised olid õues, Joel jõi kohvi ja rääkisid juttu ja... Ja siis ma kutsusin Joeli enda juurde ja küsisin, et kui talle need Jäägeri asjad niiväga meeldivad, et kas ta seda endale tahaks ja ulatasin talle selle vidina. Ta võttis selle enda kätte ja automaatselt läksid ta silmad särama. See tegi mind õnnelikuks. Automaatselt eeldasin kohe, et tal on see olemas, sest see on nii väike vidin ja küsisin ta käest, et kas tal on. Ütles, et ei ole tal sellist. Siis ma lubasin talle selle endale jätta. Küsis ikka mitu korda, kas ma ikka tahan selle ära anda. Ja siis ma seletasin talle, kust ma selle sain ja et mul on see tegelikult siiamaani ainult jalus olnud - tõstan teda lihtsalt ühest kohast teise. Noormehe silmad särasid ja oli näha, et ta oli siiralt õnnelik.
Esmaspäeval rääkisin emmega sellest telefonis ja tema ütles ka, et Joel meeldib talle oma üleni siira oleku pärast. Ja siis me olime koos õnnelikud, et ta meil sedasi suguvõsasse sattus. Tore on sedasi!

Jägermeistriprints!
Reede õhtul Viljandist tagasi tulles istusime kolmekesi - mina Mairo ja Joel - Joeli autos ja sõitsime kodu poole. Vaatasin tagaistmelt tihti tee peale ja arvasin, et näen hunnikuga freedusid (konnad). Olin õnnetu, väljendasin seda verbaalselt. Mairo ja Joel arvasid, et ma olen imelik ja et äkki ma tahan minna, neid eest ära ajama ja miks mitte ka musitama, et neist printse teha? Ja siis ma ütlesin, et me kunagi Kelliga just seda tegimegi. Et me kunagi ei lootnud sealt printse saada, aga konnad olid niisama armsad ja miks mitte neid musitada?!
Rallil, see oli natukene peale eelmises alapeatükis kirjeldatud juhtumit, pööras Mairo mu tähelepanu konnale, kes teed ületas. Ma tuiskasin autost välja ja päästsin selle pisipisikese konna teelt ja suurima tõenäosusega ka autorataste alt. Näitasin kõigile oma väikest konna, üritasin seda Joelile anda jutuga, et see on Jägermeistri konn ja et ta kindlasti peaks selle endale võtma. Mairo ja Joel leidsid siis, et ma peaks teda ehk musitama, mine tea, võin printsi saada. Ja siis hakkas tulema. Mina muidugi leidsin, et see konnapoeg on nii väike, et siit ma saaks mingi tatika printsi ja siis Erki pakkus, et äkki ma tahaks mingit vana limast ja suurt kärnkonna, ma siis arvasin, et sealt ma saaks mingi sureva vanamehe. Nad ei olnud väga rõõmsameelsed, aga minul oli hea meel, et ma konna päästsin. Kuni Joel mu lootused purustas ja ütles, et küllap sealsamas põllul kündev traktor mu freedust ükskord üle sõidab. Ja ma olin siis õnnetu. Aga kokkuvõttes siiski rahul. (:

Maxima ületas ennast.
Ma arvan, et te teate, et mul on mingi teema sukapükste, sukkade ja põlvikutega. Raske seletada, aga need meeldivad mulle nii väga!
Igaljuhul on ikka veel laupäev ja me kiirustame Viljandist Tartusse ja Tartust Räpinasse, et kiirelt Mairo õe sünnipäevale jõuda. Otsustan toas, et sukapüksid panen jalga autos. Ja see tuleb mul hästi välja, kuni ma hakkan sukapükse kintsudest ülespoole tõmbama autoistmel istudes ja pöidla läbi sukkade surun. Üpris ebameeldiv. Kiunusin, kuni ma poodi sain, et endale uued sukad osta. Sain Maximast suht paksud sukapüksid, mis muidu maksid 4.49€ ainult 1.49 eest! See tegi mind nii õnnelikuks!

Ma ei taha olla Kuhjaga naist!
Viimaseks asi, mis teeb mind õnnetuks. Aga kuna ma lisan ka paar pilti, ei ole hullu.
Hakkasin õppima vene keelt ja õppejõud otsustas meie nimed panna kirillitsasse, et need venekeelseks ümber teha. Ja kuna vene keeles ei ole y-it, on minu venekeelenimi Merilin. Ja see teeb mind õnnetuks. Teie võib-olla mõtlete, et mis siis?! See on ju ainult üks täht! Nime mõte jääb samaks! Aga minu jaoks mitte. Minu emme pani mu nimesse selle y-i ja see peab seal olema! Ma olen nii palju vaeva näinud, et inimesed seda kirjutada oskaksid, et see y seal kindlasti oleks. Et kindlasti on esimene i ja teine y. Ja kui sa oled sellega nii palju kahekümne eluaasta jooksul vaeva näinud, kui mina, teeb ikka õnnetuks küll. kui järsku on seal lihtsalt tavaline i ja sa ei saagi sinna midagi parata. See i lihtsalt ongi seal.
Kuna tegemist on ka ülikooliga, ei saa ma just hakata kiunuma, et mulle ei meeldi, et seal ei ole minu tähte sees. See oleks minust lapsik ja igati vale. Aga see teeb mind sellegi poolest õnnetuks!

Reede. Minu tööpost.

Mairo pildistas eemalt. Mina teen tööd ja näen vaeva.

And it's a car!

Laupäev. Peale kiiret ´kuid tugevat vihmasadu oli vikerkaar! Üleni!

Olen oma helkurvesti ja mapiga hullult asjalik raja ääres. Loen sekundeid kellalt.

Rallilt kusjuures oleks justkui veel paar asja rääkida, aga ehk mõni teine kord?

EMO

Esmaspäeval oli meil kursaõhtu. Sattusin istuma kõrvuti Joonasega ja mingi muu teksti sees rääkisin, et olin vahepeal väga palju kuri ja et ma ei taha blogida, sest kõik mis ma blogida tahan, tuleb kuri. Joonas imestas, et kuidas saab üks inimene nii kuri olla koguaeg ja ütles, et ta ei mäleta, millal ta viimati kuri oli. Ja siis ma... Üritasin vist seletada, et ma ei ole koguaeg kuri ja minu kuri ei ole üldse selline kuri-kuri, vaid lihtsalt... Natukene häiritud. Ei oska seletada.

Täna mõtlesin selle peale jälle. Nimelt olin õnnetu ja kuri ja nutsin keset tänavat. Miks? Sest et EMOs ei meeldinud mulle eriti. Ja mul oli ebameeldiv ja ma olin väsinud ja mul oli süda paha. Ja siis ma olin õnnetu, kui mingi tädi mu sealt lihtsalt minema saatis ja ütles, et ma pean kõrvakliinikusse minema. Ma olin...
Nimelt tuli mul teisipäeval nohu, terve kolmapäeva nuuskasin ning kolmapäeva öö vastu neljapäeva hakkas mul mingi hetk vasak kõrv tundma andma. Oli natukene ebameeldiv, aga sain justkui hakkama. Täna enam ei saanud. Või tegelikult oleksin saanud, aga rääkisin murest emmele, kes soovitas mul teha seda, mida mina talle koguaeg soovitan  helistada perearstikeskusesse ja nõu küsida. Nimelt kui temal mingi probleem on - Maret astub naela jalga, Mareti jalg ei tööta - siis ma ütlen, et helista perearstikeskusesse ja küsi nende käest. Helistasin ka.
Olin ootel. Panin arvuti selleks hetkeks eemale, nimelt lugesin raamatut, ja ootasin. Telefon parema kõrva ääres, mis ei olnud valus. Ei ole siiamaani, for that matter. Ootasin. Sõin ühe ampsu. Ootasin, otsustasin, et pean veel hunnikuga ootama ja et sama hästi võin lugeda. Vahetasin kõrva, sest kuulen teisega ka ja võtsin arvuti ette. Telefon tegi kutsumise häält ja siis hakati minuga rääkima. Tüüpiline.
Rääkisin enda mure ära, soovitati mulle, et võtaksin ühe valuvaigisti ja kui peale seda ei ole üle läinud, või see ei mõju, siis tuleb EMOsse minna, et perearstid enam siis vastu vist ei võta. Olin nõus.
Sõin ühe kangekangekange valuvaigisti, mida tavaliselt kellelegi ei anta, sest see on nii tugev ja tekitab kergesti sõltuvust. Miks mul selline oli? Tädi Kersti andis Mairole kolm tükki, kui Mairo pea valutas ja meil oli üks veel alles. Ma nimelt ei riskinud süüa valuvaigisteid, mis kaotasid kehtivuse aasta aega tagasi. Pärast oli ikka natukene tuikav valu.
Sõin ja otsustasin EMOsse minna. Jõudsin peale pikka busside ootamist ja sõitmist ükskord Maarjamõisa. Üritasin seletada, et mul on nohu ja et mu kõrv valutab. "Kõrvakliinikusse," oli kõik, mis naine mulle ütles. Ma ei kuulnud teda esimesel korral, sest ta oli minust peaaegu kahe meetri kaugusel ja minu kõrval rääkisid inimesed teise valvearstiga ja ma olin sel hetkel ühest kõrvast peaaegu kurt - oli lukus vist. Ja siis ta seletas mulle uuesti, ikka sama kaugelt, et ma pean minema kõrvakliinikusse ja et seal ei tehta midagi ja et Kuperjanovi 1 on aadress ja et öösiti on seal ka arst.

See naine tegi mind õnnetuks. Ma olen näost ära, haige, mul on valus ja sa ütled mulle lambist, vaikselt, kaugelt, et ma olen vales kohas ja nad ei tee minuga midagi. Ja see tegi mind õnnetuks. Niiet õues ma nutsin natuke. Hormoonid möllavad, mis seal ikka. Praegugi suudaks vabalt nutta, kui tahaks.
Läksin kõrvakliinikusse ja seal oldi minu vastu palju viisakamad. Muidugi oli mul jälle probleem oma meeletult tundliku okserefleksi ja arstivahenditega, mida ta mulle keelele üritas panna. Oli ebameeldiv. Vaatas üle mu nina, ütles, et mul on mingi sein viltu ja et kuidas ma muidu hingata saan, kui ma parasjagu ei ole nohune. Ütlesin, et saan hingata. Vaatas kõrva.
Mul on kõrvapõletik. Aga selline väiksemat sorti. Sain antibiootikumid, pean võtma Sudafedi, apteeker soovitas veel mingeid toidulisandeid, mis aitavad seedida antibiootikume ja siis ma tulin koju, neli pakki ja üks purk tablette kotis. Ja lisaks söön ma c-vitamiine. Mairo tuli koju. Ütlesin talle, et mul on miljon ravimit, et ma olen täna juba neelanud neli tabletti ja kohe neelan viienda. Ja siis ma tundsin end halvasti.
Mulle nimelt ei meeldi tablette neelata. Üldse! See on nii üleni ebameeldiv! Ja tegelikult ei meeldi mulle üldse rohud ja ennast ravida. Aga hea on, et ma siiski arsti juurde läksin, mida ma tavaliselt teha ei taha. Nii ei arene mu kõrvapõletik millekski hullemaks! Yay!

Mul on kodus internet ja see peaks mind tegema õnnelikumaks, aga... Olen väsinud ja ei jaksa emotsioone lakke ajada hetkel.

Magan parem.

Look, mom! No brains!

Kuigi ma olen oma ajud kahe viimase päeva & öö jooksul peaaegu üleni välja nuusanud, teevad mind teatud asjad siiski õnnelikuks. Näiteks eriti see, et täna poolsurnuna loengu ukse taga istudes ja internetti nautides tõstsin pilgu, kui keegi tuli ja nägin kedagi, keda oodata ei osanud, aga kelle peale mõni hetk tagasi just mõtlesin. Nimelt istun sotsiaalpoliitika loengus ja minu kõrval istub Anneli! Minu Anneli! Te ei kujuta ette, kui rõõmsaks see mind tegi! Ma ei suutnud natukene aega midagi öeldagi, sest olin nii vaimustuses oma Annelist!
Okei, tehniliselt olen ma orjastamise ja inimeste omamise vastu ja Anneli ei ole MINU oma, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Ta ju on minu!

Ja siin on miski, mida ma mõtlesin teisipäeval loengus, kui ma ei suutnud vahepeal olla, peitsin pea kätesse ja palusin kõike ja kõiki, et ma mitte mingil juhul oksele ei hakkaks. Põnev info, ma tean.


Mõtlesin juba paar päeva tagasi, et peaks midagi ütlema. Aga siis ei tulnud meelde. Eile kodus tuli meelde. Siis, kui mul internetiühendust enam ei olnud. Nagu tavaliselt, eksole. [Iroonilisel kombel istun hetkel loengus SJ sotsiaalpoliitikasse ja sellel õppejõul on parasiitsõna eksole.]


Samas vaatas see teema mulle eile päev otsa vastu. Nimelt on inimesi, kellega mingeid asju saab rääkida ja mingeid ei saa. Ja siis on teemasid mida ei tahagi osade inimestega rääkida.
Veider, kas te ei leia?

Meelde tuli see teema siis, kui ma tahtsin Kätule rääkida ühe naljaka loo. Ja siis ma taipasin, et ei saa, sest selles loos oli suur osa tema onul ja ta ei taha teada selliseid asju oma onust. Mitte, et see midagi väga hullu oleks olnud, aga siiski. Kõike lihtsalt ei taha teada. No ei taha.
Ja siis hakkasin mõtlema, et on üldse palju asju, mida ma ei saa kõigi inimestega rääkida. Näiteks on ka selliseid teemasid, mida ma tahaks rääkida ühe kindla inimesega, aga ei saa, sest see, mida ma rääkida tahan puudutab kedagi, keda me mõlemad teame. Ja siis ma ei saa sellest rääkida.
Või siis on minu meelisvestluskaaslase elus mingid sellised sündmused hetkel, et ei taha temale sellest rääkida. Ja siis on kõik halb.

Nüüd olen taas rõõmsalt, poolsurnult neljapäevas ja loengus. Tahan, et viimased 40 minutit läheks ruttu ja ma saaksin juba koju. Ma tahan teki alla ja tuttu. Mine tea, äkki on kodus parem.

Mul on häid uudiseid ka. Nimelt sain ma juurde kaks ainet, mida mul vaja oli, aga millele miskipärast ei registreerinud. Kummastki on olnud juba 1 loeng, aga oh well. Saan hakkama siiski. Järgmine aasta ei jaksaks neid ka vist ikka teha.

Olen väsinud ja nohune. Olen kaks päeva kodus ainult nuusanud. Ma tahan koju. Voodisse. Teki alla. Sooja. Tsau.

Rambleramble.

Bored as fuck.

zsrbzsrknzbothzi hli    hermereghheeereerrer

said Ktu

Ei. Midagi ei tule. Olen väsinud ja igavlen niisama. Mitte midagi tarka ei ütle!

Mõtisklusi enne loengut.

Ma vihkan vihmaussihaisu, aga armastan vihmas jalutamist kummarite ja vihmavarjuga.

Dilemmad, dilemmad...

Kvaliteetaeg internetiga.

Eva on kuri, sest ma ei blogi.

Palun, Eva. See on sulle. Ma blogin.

Miks ma ei ole bloginud? Sest mul ei ole kodus internetti. Öelda justkui nagu oleks midagi, aga ei ole võimalust, et öelda.

Mis ma teen? Koolis käin. Ma ei ole enam rebane. Mis on meeldiv. Olen näinud meie rebaseid. Olid teised päris toredad. Mängin Sims2 meeletult palju, sest mul ei ole internetti...

Käisin prantsuse keeles teisipäeval... Päris hirmus oli. Aga kui ma ütlesin, et ma olen keelt kuus aastat õppinud kolme erineva õpetajaga ja aasta jäi vahele ja kolmest õpetajast oli meeltmööda ainult 1... Ma miskipärast ütlesin, et mulle ei meeldinud ükski mu õpetajatest ja siis mõtlesin, et miks... Ei hakanud parandama ka ennast - ei ole vaja palju lobiseda karja võõraste inimeste ees... Õppejõud imestas, ütles:"Kui teda järgmine kord ei ole, siis teate miks." Naersime natuke.
Tegime mingit harjutust ka. No üldse ei mäletanud keelt. Midagi ei osanud öelda, kirjutada, aru saada... Halb oli. Aga hakkama saime.

Hommikuti olen vahest kuri. Kui ma kuulen, nagu eile hommikul, et keegi hüüab kedagi teist "jupijumal"aks, siis ajab ikka kurjaks küll. Eriti, kui ta seda mitu korda järjest karjub.
Üks teine kord karjus keegi kolm korda, et ta toob nööri. "Ma lähen toon nööri! Ära tee, ma lähen toon nööri!" Tegin sellest miniblogi, mida teile lugeda ei andnud tookord. Nüüd annan:"Jah. Too nöör palun. Tee sinna silmus, riputa see nöör kõrgele ja sure ära. Sest mul ei ole vaja, et sa hommikul vara mu akna taga karjud, et sa lähed nööri tooma. Mulle sa seda nööri ei too, siis ära karju ka."

Mul ei ole kodus internetti. Ma istun puhketoas ja blogin ja kuulan youtubest videosid, sest et ma ei saa seda kodus teha. Päris halb.

Eile oli mu vennal sünnipäev. Ta on nüüd kolmene. Vahva väike noormees. Lähen homme koju, et sünnipäeva pidada. (:

Eile oli mu esimene vene tund ka. Natukene oli naljakas, natukene oli tore. Natukene oli igav, natukene oli lõbus.

I'm tired!

Viimased youtube'i videod ja siis Elisasse ja siis koju. I want food and my bed. Kella järgi ärkamine ei ole mulle!

Bliss!

Mulle meeldib, kui ma olen kuri, miski mind segab ja ma oma lemmikmuusika röökima saan panna. Alles laupäeval olin Mairo peale kuri, ta üritas magada, ma teisel pool tuba (mis ei ole üldse kaugel, since mul on minituba) panin Fun.'i täiega lõugama ja koristasin. Didn't give a shit.

Praegu tahtsin kuulata arvutist võrdlemisi vaikselt Mikat. Mulle meeldib Mika (just so you know). Aga ei. Ma elan autoaias ja mu akna all on kindlasti vaja autoga mingeid lollusi teha, mootor pöördesse ajada ja muud asjad. Vähe sellest, et see meeletut müra teeb, haiseb see ka päris ebameeldivalt. Sellepärast ärandasin ma Kätu toast raadio, viskasin Mika plaadi sisse, panin muusika põhja ja nüüd istun voodis, blogin ja laulan kaasa ja hakkan kohe Simsi mängima. Nolife forever! Aga tegelt on mul rase mees kelle eest hoolitseda, so...

He's got looks that books take pages to tell

He's got a face to make you fall on your knees

He's got money in the bank to thank and I guess

You could think he's livin' at ease

Alone time!

Kell on neli. Eva kutsus mu kella kuueks umbes linna, et jõuaks poole seitsmesele lõunakabussile ja läheks lõunakasse. I better start getting ready!
Siuke... Naise tunne tuli peale... Nagu eile õhtul oli armuvalus pubeka tunne. Veider. Tunded möllavad.

Eile käisin õhtul jalutamas ja leidsin suht enda kodu lähedalt kiriku. Olen sealt mitu korda mööda sõitnud, sest kiriku taga on mänguväljak ja mul on hea plaan minna sinna kiikuma. Ja eile kõndisin mööda tänavat üritasin meenutada, et kust ma pean ära keerama, kui tahan mänguväljakule, vaatasin vasakule ja seal see oligi. Ilus kirik. Ma ei leidnud nime... Ma ei otsinudki seda. Netist leiaks raudselt kiiresti üles, aga ma ei taha. See oli nii ilus ja ma ei taha enda head mälestust solkida sellega, et ma leian netist nime. Ma parem mäletan seda nii, nagu ta eile oli - suur, ilus. Tuled paistsid sellele peale ja... Ilus oli. Olin korraks õnnetu, et ma seda päeval ei ole näinud ja siis teadsin, et päeval oleks mul sellest ükskõik olnud. Päeval oleks see olnud iga suvaline kirik.

Ma leidsin enda kodu lähedalt surnuaia ka. Mulle meeldivad surnuaiad. Aga kuna ma seal valges käinud ei ole, siis ma pimedas ka ei hakanud ronima. Kui ma ei tea, kus on hauad, kus on teerajad, siis ma ei roni. Mulle ei meeldi haudadel talluda. See tekitab minus vastiku tunde ja pealegi rääkisin ma telefoniga. Ei sobi pimedas surnuaias kolada ja samal ajal õega telefonis lollusi rääkida. Kõndisin lihtsalt mööda aiaäärt ja nautisin. Ilus oli.

Õhtuti on Tartu muide üldse väga armas. Eriti see koht, kus ma elan... Või tegelikult siit natukene edasi. Eramajad tekitavad väikelinna tunde ja... It feels good!

Okei, stuff to do, places to go, people to see...

Natuke õnnetu...

Aga siiski pigem kuri.

Rääkisin täna pikalt Maretiga juttu. Naersime palju. Sest Maret on maakas ja kuked äratavad teda hommikuti üles. Ja need kuked ei oska kiredagi veel. Veidrad linnud.

Ma ei tea, kas ma olen blogisse kirjutanud, aga ükskord filmis üks noormees mind tänaval. Jalutas oma koeraga ja mina kõndisin mööda, rääkisin parasjagu emmega juttu. Ja see noormees jäi seisma, ma arvasin, et sõnumineerib vms, aga ei. Kui ma mööda läksin, siis ta pööras end minuga kaasa. Filmis, ma arvan. Miks ma temast räägin? Ma nägin teda täna jälle. Tema oli samas kohas, mina mitte. Ma kõndisin teiselt tänavalt. Seekord ma tagasi ei vaadanud, aga ma nägin, et ta nägi mind. Ja hakkas midagi justkui taskust otsima.
Kas mul on stalker?

"Ma tahan su selja peal istuda."

Mul on paar asja öelda.

Näiteks mida ma täna teinud olen? Täpselt seda, mida ma hommikul teha lubasin - mitte midagi! Vedelesin voodis, sõin, olin netis, mängisin Simsi, olin niisama. Mõnus. (:

Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga hetkel tuli meelde - on kaks asja, mis mind Mairo juures tõsiselt häirivad. Esiteks ta silmad. Need on... Sellised:

Mõistad? Sellised. Ja mitte ainult siis, kui lähedalt vaatad. Kaugelt ka. Ükskord mõisavahes istusime hommikul köögis ja ma avastasin, kui koledad silmad on mu mehel. Ütlesin talle seda.

Ja teate, mis on kõige häirivam? Need on ilusat värvi. Ja ma tahaks neid vaadata. Aga ma ei saa. Nad on koledad mu jaoks...

Ja teine asi - Mairo lõug naksub kui ta sööb. Ma ei oska seda seletada. Ta ise väidab, et kuskil mingid kanalid on tal umbes või midagi. Aga minu jaoks on see lihtsalt ebameeldiv. Ja kui me vaikuses sööme, lähen ma närvi. Mulle ei meeldi see naksumine. Ja ma olin seda kuulnud ainult söömisel. Kuni ta ühel hetkel:"Tead. Söömisel mind see naksumine ei häiri, suudlemisel küll." Aaand it was gone. The moment, I mean.

Ja nüüd ma istun voodis. Kell 1:18 ja kirjutan blogi. Üksi. Vaatan/kuulan How I Met Your Mother'it ja mõtlen, et tegelikult peaks vist pesema hambad ja magama jääma. Kuniks Mairo koju jõuab. Samas - ta raudselt jõuab varsti ja siis ma ei saa magada ja... Sadsadsad...

Täna oli meil Kätuga siuke... Meie hetk. Ma vedelesin voodis, sirutasin ennast, ei viitsinud olla, kiunusin. Kätu:"Ma tahaks su selja peal istuda." Ma hakkasin naerma, Kätu tuli istus mu seljale:"See on täpselt nii hea, nagu ma ette kujutasin. Ja seda naljakam, et sa hirnud praegu." Ja ma naersin edasi.

Ja hiljem istusin köögis kapi ees. Kätu pakkis asju, et hakata Paidesse minema. Järsku ma ei viitsinud olla, viskasin köögipõrandale selili ja Kätu tuli oma toast välja, suur kott käes ja pani selle mu kõhule:"See on täpselt nii naljakas, nagu ma ette kujutasin."

And I laughed. It was fun!

Tüüpiline mina.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Kunagi, äkki... Laupäeval? Käisin Lõunakeskuses. Mairoga koos. Otsisime endale riiulit kööki, kuhu natukene asju panna. Käisime Bauhofis, Mairole helistati ja kutsuti tööle. Kaks tundi varem, kui ta oleks pidanud minema. Okei, mis ma ikka teha saan, eksole. Mida ma teha sain? Olla õnnetu. Käisin üksi lõunakas ja olin õnnetu. Tahtsin olla Mairoga. Sa võib-olla ei saa sellest päris täpselt aru, aga ma ei tahtnud olla üksi. Tahtsin olla kellegiga koos ja... No ei saanud.

Ja siis ma tahtsin olla õnnetu. Aga ma ei saanud seda ka korralikult teha! Mulle tuli vastu üks mees... Kuskil toidupoes ehk? Mees oli ratastoolis, tal ei olnud jalgu. Mõlemad jalad olid amputeeritud. Kujutate ette? Erinevalt maalt, aga tal ei olnud jalgu. Ja ta oli noor mees. Ta ei näinud välja asotsiaalne. Ta nägi välja, nagu ta teeks oma igapäevast toiduostmist, nagu tal oleks kuskil naine, kes teda armastab, vanemad, kes teda aitavad, sõbrad, kellega aega veeta... Miks mitte ka lapsed kuskil?
Mina vaatasin teda hetkeks ja mõtlesin, et see mees on kaotanud nii palju! Tal ei ole jalgu, for crying out loud! Ja mina olen õnnetu, sest mu noormees läks paar tundi varem minu juurest ära? Kust kurat võtan ma selle õiguse olla õnnetu, kui mulle tuleb vastu mees, kellel ei ole jalgu! See tegi mind kurjaks. Ja veel õnnetumaks.

Mind häirib, et ma ei saa olla õnnetu, sest ma tean, et kuskil on keegi palju halvemas seisus kui mina. Okei, ka minul on vahest suuri põhjuseid, miks olla õnnetu, aga tihtipeale jääb minu masetuju normaalsetesse piiridesse ja ma ei suuda endale õigustada õnnetu olemist. Ja siis ma lihtsalt olen segaduses. Mitte õnnetu. Mitte õnnelik. Kuri. Ja segaduses.

Five minutes in and I'm bored again..

Tuli veelde veel üks põhjus, miks ma viimasel ajal enam väga palju ei kirjuta. Või siis tegelikult mitu põhjust, aga see selleks.

Esimene põhjus - ma kardan, et mul saab ruum otsa. Kord pidi Ellu muutma oma blogiasukohta, sest tal sai blogiruum otsa. Ja nüüd Rebeka kirjutas, et temal sai pildiruum otsa. Aga... Mis siis, kui Totu- ruum otsa saab? Mis siis? Kuhu ma kolin? Ei. Ma ei koli. Ma keeldun kolimast. Ma ei taha kolida. Ma ei ole sellega nõus. Totu- oli, on ja jääb sellele lehele. Okei, kui ma ükskord enam pilte lisada ei saa. Ei ole hullu. Postitan siis kuskile mujale oma pilte. Aga siit ma ära ei lähe. I refuse.

Teine põhjus - eneselegi üllatuseks, on minust saanud koristaja/majapidaja. Mida see endast kujutab? Pesen nõud, koristan kapid, imen põrandad, pesen pesu, pesen põrandad, pesen vannitoa, kuivatan pesu, voldin pesu, panen puhta pesu omale kohale, teen süüa, võtan hetke enda jaoks, ja hakkab jälle otsast peale. Kraanikausis mustad nõud, kraanikauss ise räpane. Pliidil mustad nõud, pliit ise räpane. Voodi all mustad nõud, voodi korrast ära. Voodil puhtad riided, voodi ees maas hunnikus mustad riided...

"Merilyn, ära kiunu! Su enda mustad asjad on ka raudselt igal pool laiali!" mõtled ehk? Muidugi on. Minagi panen mustad nõud kraanikaussi, minagi panen oma mustad riided hunnikuse, jätan kasutatud poti pliidile, unustan tassi voodiääre alla, unustasin klaasi voodiääre alla (astun sellele peale)... Aga! Ma ei eelda, et keegi teine ära koristaks mu eest. Ma ei ürita väitagi, et teised ootavad, et ma nende järelt koristaks. Ei. Kätu ja Mairo koristavad ka! Aga... Nad koristavad ka oma asju. Tegi tassi mustaks - peseb ise ära. Sõi - taldrik saab puhtaks! Aga... Tuleme tuppa, toome liiva - mina olen lõpuks see, kes tolmuimejaga mööda korterit jookseb. Kõik käime pesus, mina olen see, kes mööda põrandat väikese harjaga ringi nühib. Kõik kasutame vetsu, mina olen see, kes selle ära peseb (mis ei olegi nii hull, since ma saan selle lihtsalt veega üle kallata, loputamise ettekäändel, sest vets ja vannituba on ühes kohas ja äravooluauk on põrandas).

Ja siis ma tulen voodisse. Võtan Sebastiani, võtan Interneti, mõtlen, et mida ma siin teen. Vaatan Communityt, vaatan Youtube's ringi, paar ringi FB's... Ja siis meenub - pudelid ligunevad kraanikausis, pesu on masinas, voodi on ikka korrast ära, üks riiul on pesemata, poes on käimata... Ja sedasi lõputult.

Peaaegu nagu päris koristaja, eksole? Aga ei - ma ei saa selle eest palka ja lõppude lõpuks olen ma ikkagi voodis, kui keegi koju tuleb. Sel hetkel ei ole ma põlvili köögipõrandal, pooleldi läbimärjana vannitoas või peapidi voodi all. Ei. Kui Kätu just hetk tagasi koju tuli, mis ma tegin? Kirjutasin seda siin. Kui Mairo öösel töölt tuleb, mida ma teen? Vaatan Communityt. Ja mida ma siis päev otsa teen? Kirjutan blogi ja vaatan Communityt. Tunne on vähemalt selline. Ma ise tean, et ma koristasin, paigutasin, hoorasin üleüldse mooda elamist ringi nuustiku ja pihustatava puhastusainega. Aga... Mis mulje minust jääb? Igavesti voodis blogi kirjutamas ja pulgakommi söömas...

Natuke kurb, kas te ei leia?

Käisin vahepeal Eva sünnal. Viisin talle purgi vaarikamoosi, sest:"For future reference, Harry, it is raspberry... Although of course if I were a Death Eater, I would have been sure to research my own jam preferences before impersonating myself."

Käisin mehega tema juures maal. Olen üpris kindel, et ma olen endale saanud allergia. Ma ei tea, mille vastu, aga ma tean, et kui ma jõuan Mairo juurde maale, tema tuppa, tema voodisse, hakkan ma meeletult aevastama ja nuuskan koguaeg! Ja see ajab natukene kurjaks. Hingata tahaks.

Maal oli mu mees ka ühel hetkel nii meeletult armas, et ma kohe ei teadnud, mida teha. Olin tema voodis, kägaras, fliisteki all. Mõtlesime, et läheme peseme hambad ära, et siis saime magama jääda, peale Need for Speedi. Panin arvuti käest, nuuskasin veelkord nina, tõusin voodist, mees tuli tuppa tagasi ja säras. Küsisin, et mis särad, ütles, et olen armas. Ma ei mõistnud - katkised teksad, punased silmad, tatine nina, juuksed räpased ja kammimata... Ma ei saanud aru. Aga ta nägi nii siiralt õnnelik välja ja ma tundsin, et mind armastatakse.

Mäletate, rääkisin, et kingin mehele midagi, aga kiusan teda sellega? Kinkisin talle multitoolnäpitsad, mis teevad väidetavalt kahtteist erinevat asja. Ta ise tahtis seda. Ja siis ma katsin selle kommidega (Mairo ei söö eriti magusat). Kui kinkide vahetamiseks läks, olin mina siiralt õnnelik - Geiša kommid, roosa vein, Pealinna kook, number ühe küünal, üllatusega Chupa Chups, vähemalt viis muumi pulgakommi, Käsna-Kalle shokolaaditahvel, suur purk Nutellat ja mu lemmiklill - Gerbera - kõik pakitud ilusti lahtikäivasse koogivormi, tsellofaan ümber. Nii armas! Mees tegi oma karbi lahti ja ma nägin, kuidas ta nägu ära vajus. Nagu mainisin, ta ei söö magusat. Ja siis ta avastas, et seal all on veel midagi, leidis oma teen-sadat-asja-näpitsad ja oli nagu väike laps kommipoes. Või nagu väike Mairo näpitsatega.

Hetkel on päris halb see, et ma ei mäleta, kaua mul masin veel pesu pesema peaks ja... Ja ma ei viitsi vaatama ka veel minna. Peaks poodi minema, aga ma ei viitsi sedagi teha. Suht sad.

Eile veetsin praktiliselt terve päeva Maarjaga. Ja meil oli lõbus. Käisime kaltsukates, sain kaks uut särki - ühe musta maika, ühe tavalise halli T-särgi. Kumbki 40 senti. Not bad, ma ütleks. Ja ma pean endaga võitlust, kas mul on vaja kahte väga armast salli või ei... Ma ei tea, palju need maksavad, ja see ongi probleem. Neil polnud silti küljes ja ma ei küsinud ka. Ma ei tea, miks... Go figure.

Võib-olla mäletate veel.

Kunagi oli selline Veerpaluga reklaam. Võib-olla mäletate veel?

Võib-olla mäletate mind? Ma blogisin kunagi väga tihti. Viimasel ajal enam mitte. Miks? Vastus on lihtne - ma blogin. Ma blogin palju. Ma lihtsalt ei postita midagi. Miks? Sest kõik postitused on viimasel ajal väga emotsioonide ajel kirjutanud ja saanud selle valmis... Ma leian, et ma ei peaks seda teistega jagama, sest ma ei usu, et see teile midagi annaks. Või siis suuremas plaanis ka mulle. Ma ei leia, et ma peaks kirjutama, postitama, siis kunagi, kui ma olen maha rahunenud, avastama, et see teeb kellelegi võib-olla haiget ja... Ma ei taha olla halb inimene teie pihta...

Sellepärast olen pooleldi halb inimene oma mehe vastu - ostsin talle kingituse, teatasin sellest. Tuli koju, ei teadnud, mis see on, ei näidanud talle ka. Tahtsin selle ära pakkida, teisipäeval saab kätte. Pakkisin kingi täna ära, aga jätsin talle nähtavasse kohta. Keelasin tal seda katsuda. Lõpuks sai ta asja nii kaugele, et raputasin kinki ja lasin tal katsuda, kui raske see on. Karbi sisse vaadata ei luba. Ise ta seda raputada ei tohi. Piinan teda. Ja see valmistab mulle rõõmu. Olen halb inimene. Aga samas hea... Go figure.

Hakka või ebausklikuks.

Täna nägin ühes kohas, kuidas must kass jooksis üle tee. Samal hommikul jooksin kodust kesklinna, et Liisile kiiver viia, jäin bussist maha. Siis ootasin üht teist bussi, teadsin kellaaega valesti, pidin kaua ootama. Siis tulin koju, hakkasin klaasi pesema, tegin selle katki. Ja ma isegi ei hoidnud seda kõvasti sel hetkel. Olen klaase ka kõvemini hoidnud. Tegin süüa. Spagetid said valmis, võtsin morsiklaasi ja kausi ja läksin voodisse. Sõin, vaatasin videosid, klaas oli põrandal. Ühel hetkel mõtlesin, et lähen pelmeene kontrollima, et need liiga kaua ei keeks ja vaatasin, et klaasile peale ei astu. Ei astunudki. Järgmine kord astusin klaasile peale. Klaas katki, morss maas. Mina õnneks veel terve. Otsustasin, et võtan pelmeenid, istun voodisse ega liiguta end enam.

Aga arbuusi tahaks.

Keegi mulle tervet hunnikut mittepurunevaid plastnõusid ei taha kinkida?

Ps. Enne, kui klaasi katki pesin, vaatasin, et Kätul oli ka üks katki läinud. Mõtlesin ise veel, et Mõisavahes läks kaks sellist klaasi katki, et nüüd on neid siis kolm alles. Ja kolmest sai kaks... Fakk noh!

Ma lähen parem vaatan, kas saan pesu kuivatisse panna...

"Yo mamma is so fat" modification

Tartus on nii palav, et ma tõusin kell 2.50 üles, olin paanikas, sest ma ei saanud hingata ja ma ei saanud aru, miks ma üles tõusin. (Käisin vetsus ja kebisin magama tagasi)

Tartus on nii palav, et me ei maga tekiga - üheinimese voodis on niigi palav! Tihtipeale ei ole meil isegi mitte tekikott peal. Nii palav on kahekesi ühes voodis.

Tartus on nii palav, et sirvides maas kokkuvolditud tekil pikali olles DIY blogisid, magasin pool tundi põrandal, kuni telefonihelin mu äratas.

Tartus on nii palav! Ja ma ei taha Anne kanalisse ujuma minna. Eile käisime Mairo & Kätuga karjääris ujumas. Päris hea oli. Oli plaanis täna ka minna. Aga siis ma ei jaksanud ennast liigutada. Ma olin veendunud, et saan poolel teel kuumarabanduse ja... Ei hakkanud riskima. On plaanis sinna üksi ka jõuda, aga kes teab millal... Samas... Üksi ei ole üldse nii põnev! (Mairo ei ole ka mingi meeletult põnev kaaslane, kellega ujuma minna, sest ta ujub oma kaks meetrit vees ära ja läheb vedeleb rätikul. (Ma armastan teda ikkagi))

Ps. Mul on kaks valget kassipoega, kes kodu otsivad. Ehk tahad neid endale? Ühtegi vähemalt? Üks neist muide, see kelle eelmine nädal kinni püüdsime, see on väga sõbralik. Ei ela enam puuris, tahab sülle, nõuab tähelepanu, jääb sülle magama... On sõber!
Mõtlesin just, et peaks FB's jagama ja tegema sellest mingi võistluse stiilis kõigi vahel, kes seda infot jagavad, loosin kassipoegadele kodu leidmisel välja kümme käevõru. Vms. Et inimesed jagaksid. Et võita. Keegi ehk leiaks endale kassi?

All day long...

Okei, mitte päris, sest hommikul käisin musuga linnas. Aga peale seda ei ole ma muud teinud, kui ainult pakkinud. Ainult pakin ja koristan. Pakin ja koristan. Ja siis passin niisama, sest ei jaksa. Pakin ja koristan... Ja mu tuba ei näe isegi mitte remotely elatav välja! Magamagi ei saa minna - voodi on kola täis!

Voodiots ja tuba.

Põrand.

Kassioeg

Natuke hirmul.

Teise päeva hommikul sain ta sülle võtta!

Hirmul miisu on hirmul.