Try to keep up

with me. I'm in the zone.

Tartus on hea elada.
Alles paar päeva tagasi oli mul kiun, et mulle ei meeldi bussiliiklus. Et mulle ei meeldi linnaliinibussiliiklus. Mulle ei meeldi, kuidas on inimesi, kes arvavad, et ainult neil on õigus istuda või ainult nemad tahavad bussi, ainult nemad tahavad välja... Mulle ei meeldi, kuidas bussi põrand on lögane, kuidas tihtipeale ei ole kuskilt kinni hoida, sest inimesi on nii palju. Mulle ei meeldi, kuidas ma ei ole kunagi kindel, kas buss on juba läinud või alles tuleb. Ei ole väga meeldiv.
Samas meeldib mulle Tartu bussiliiklus. Need bussid on mu juba kaks korda siiralt naeratama pannud. Tegelikult rohkem, aga täna ei loe neid kordi, kus ma olin lihtsalt õnnelik, et buss tuleb ja ma saan koju. Esimene kord oli neliteist veebruar. Ma tean, et alles rääkisin, kuidas mulle see päev ei meeldi. Aga miskipärast oli hommikul bussiesisel tablool kollakat südant nähes meeldiv olla. Ma naeratasin sellele bussile ja tundsin end hetkeks hästi. See ei olnud ainus buss, millega sõitsin. Teisel bussil samas ei pannud tähele, kas seal oli südameid või mitte. Aga koju sõites nägin, et ühel teisel bussil oli bussi kõrval olevale tabloole kirjutatud "Miss Valentine". Ma sõitsin ja naeratasin. Olin väsinud, tahtsin koju. Pikk maa oli veel sõita. Paar peatust tagasi oli Janne maha läinud ja just eelmises astus bussilt maha Kätu.
Täna hommikul ootasin Kaunase puiesteel bussi number 20 ja vaatasin, et sõidavad mööda bussid, kus lipukesed lehvivad. Ühest sain aru - punase-valge kirju Tartu linna lipp, aga teist ei näinud. Ei saanud aru, kas oli tegemist riigilipuga või mitte. Aga ei tundunud. Kuni minu ees seisis buss number kümme ja nägin - Tartu linn & Sebe. Naeratasin. Nii tore oli. Ma isegi ei tea, miks. Lihtsalt tundus, et on tore.
Linnas on lambipostide küljes ka lipud. Riigilipud ja linnalipud.

Pidulik.

Kas ma olen halb... ?

Lõppkokkuvõtes küsin kindlasti, kas olen halb inimene, aga ei taha sellega alustada, sest hetkel ma veel ei tunne, et oleksin halb inimene. Aga ma tahan selle üle natukene arutada ja siis otsustada, kas ma olen halb või mitte. Otsusta koos minuga, kui sul aega on...

See blogipost sai alguse ühest lausest - kas ma olen halb kuulaja? Millest see küsimus üldse? Tundsin end täna keset linna bussi oodates halva kuulajana. Olin just öelnud tsau Merlele, kes läks poodi ja ise läksin seisin vana kaupsi ees ja ootasin bussi, mis pidi kaheksa minuti jooksul tulema. Tuli kümne minuti pärast, aga ma ei kurda... Seisin, rääkisin emmega telefonis juttu. Minust meetrike eemal seisis üks tüdruk, ta oli ka üksi, nagu mina. Ma ei oleks talle muidu tähelepanu pööranud, aga... Tema juurde astus üks mees. See mees ei olnud enam oma esimeses nooruses, ka ei olnud tal eriti välimust. Mees pakkus tüdrukule ühte karpi. Selline ümmargune, peal oli kirsi pilt... Metallist. Teate küll. Kommikarbid on sellised. Vanasti vähemalt olid. Tüdruk ei öelnud minu teada sellele mehele midagi. Ta lihtsalt otsustas ühel hetkel eemale kõndida ja oodata bussi natukene eemal. Mees pani võttis oma karbi ja tuli sellega minu ette. Pakkus seda mulle. Naeratasin, tänasin viisakalt ja ütlesin, et mul ei ole seda karpi vaja. Lisasin, et temal kindlasti on. Ja siis pidasime väikese vestluse teemal kui ilus see karp on. Saanud aru, et ka mina seda karpi ei taha, pani ta selle endale kotti ja rääkis endast. Ütles, et ta tunneb end halvasti. Ütles, et tal olid mingid probleemid ema ja vennaga. Siis vahetasime paar sõna sellel teemal, et inimesed surevad ükskord ära ja sealt august enam keegi tagasi ei tule. "Kas keegi selle peale ka mõtleb?" "Ma arvan, et kõik mõtlevad selle peale mingil määral." Siis vahetasime veel paar sõna, ta ulatas mulle oma käe, ma võtsin selle vastu ja surusin seda. Ta tõstis mu käe enda suule lähemale ja ma tegin protesteerivat häält ning üritasin oma kätt ära tõmmata. Ta lasi mu käe lahti ja kinnitas, et ei tahtnud mu kätt endale võtta, astus trepist üles ja läks. Ma tahtsin talle seletada, et mul ei olnud tema vastu midagi, aga mul on lihtsalt isikliku ruumiga väikesed probleemid.

Seisime vana kaubamaja ees ja ma ootasin bussi. Autod sõitsid, foor piiksus, inimesed sagisid... Ja see mees minu vastas rääkis võrdlemisi vaikselt. Ma ei kuulnud teda alati päris hästi. Ma ei ole praegu enam isegi kindel, kas tahtsin teda kuulda. Arvatavasti tahtsin, aga kartsin olla imelik ning küsida kõige peale:"Kuidas palun?/Mida?" See ei tundunud viisakas. Hiljem, kui bussiga sõitsin, mõtlesin uuesti juhtunule ja üritasin otsustada, kas ma käitusin valesti. Kas ma oleks pidanud karbi vastu võtma? Kas ma oleksin pidanud küsima üle, kui ei kuulnud? Kas ma oleksin pidanud seletama talle oma isikliku ruumi probleeme? Kas ma oleks pidanud teda kuidagi aitama?

Hiljem kodus, kui mõtlesin, et mida kirjutan, meenutasin sõnu, mida viimati kuulsin filmis Sügisball. "Kas ma ei ole sulle öelnud, et võõraste onudega ei tohi rääkida?" Üritasin meenutada, kas ka minu emme mulle nii on öelnud. Jõudsin järeldusele, et arvatavasti on, kuigi ma seda ise ei mäleta. See lihtsalt on midagi, mida väikestele lastele räägitakse - võõrastega ei tohi rääkida. Ja siis mina, kui tulevane sotsiaaltöötaja, seisin keset linna ja rääkisin mehega, kes ei olnud parimal elujärjel ja ma ei tundnud, et ma ei tohiks temaga rääkida. Ma ei tundnud, et ma peaks eemale astuma, end ohustatuna tundma... Ma lihtsalt vestlesin.

Ja siit küsimused, mis mul vahepeal tekkisid enda suhtes. Kas ma olen halb kuulaja, sest ei vaevunudki süvenema võõra inimese vestlusesse? Kas ma olen halb inimene, sest ei pakkunud mitte mingil muul viisil oma abi, peale paari lahke sõna ja mõne siira naeratuse?

Kallis lugeja. Mida sina oleksid teinud? Mida sina minust arvad? Kas ma oleks pidanud tegema midagi teistmoodi? Kas ma oleksin pidanud... Ma isegi ei tea, mida ma tegema oleks pidanud.

Kallis lugeja!

Ilusat päeva sulle! Ma loodan, et sa naeratad rohkem kui korra ja vähemalt ühel hetkel saad öelda, et sa oled siiralt õnnelik. Sa oled mulle oluline, kallis lugeja! Ma tahan, et sul läheks hästi,

I got that... RAGE!

Ma ei tea, paljud teist on kursis Your Favorite Martian videotega, aga üks videotest oli Nerd Rage. Ja minul on ka rage'i. Mitte seda nerdilikku, aga siiski. Täitsa minu rage! Kade? Ma oleks.

Alustan teisipäeva rage'iga. Teisipäev on mul kole päev! Üheksa tundi loenguid järjest kolmes erinevas majas. Ehk siis neli loengut. Sellel teisipäeval, neljateistkümnendal veebruaril, oli esimest korda õiguse aluste loeng. Ja kuigi mõni teist võib-olla mõtleb, et dafuq, siis tegelikult on hea loeng! Aga!!! Kolm hüüumärki, sest see on oluline - see loeng on mingite vanadega koos. Mitte vanadega nagu kolmanda või teise kursuse tudengid. Vaid vanad nagu... Vanad! Üks mees, kes mu kõrval istus, oli kunagi ühe mu kursaõe geograafia õpetaja, for crying out loud! Ja okei, mul ei ole endast vanemate inimeste vastu midagi, ausalt, aga kui... Urgh.
Seletan. Mees minu kõrval seletas! Ta seletas kogu aeg! Lihtsalt nagu... Oleks siis teemastki rääkinud! Ei! Esimene jutt, mida ta oma läheduses istuva mehega räägib? Sink. Lihtsalt. SINK! Loeng ei olnud siis veel peal, niiet okei. Räägi singist, kui tahad. Ma ei saa sind keelata. Aga kui õppejõud on loenguga pihta hakanud, end tutvustanud ja seletab juba meile, mis aines toimuma hakkab, siis... Siis palun ole tasa! Sa ei tohi siis enam rääkida! Kui sa just ei räägi üle auditooriumi õppejõule vastamise eesmärgil. Niisama üle auditooriumi rääkida on lubamatu!
Kujutage seda nüüd ette - terve audikas naerab, sest õppejõud tegi nalja ja siis. Sa ei naera. SEST SA EI KUULNUD NALJA! SEST SINK! Ja ei saa sellele segajale väga midagi öelda ka. Sest kui ta vait on, räägib õppejõud ja kui ta räägib, räägib õppejõud ka ja tahad keskenduda õppejõule! Kaisa minu kõrvalt tegi korraks üle minu vaigistavat sisinat, mis ei andnud tulemust. Mina pöörasin kaks korda järjest väga kiirelt end ümber ja vahtisin vihase pilguga, aga ma olen mittekeegi, mind ei märgata.
Oli veel imelikke juhtumisi selle loengu ajal. Näiteks peaksin mina olema see esmakursuslane, kes kirjutab kolme erineva värviga, highlightib kõike, kirjutab kõik üles... Aga ei! Minu kõrval kirjutas mees rohelisega lehe ülemisse äärde:"ÕIGUSE ALUSED" sinna alla punasega õppejõu nime:"GAABRIEL TAVITS" ja siis hakkas sinise pastakaga konspekteerima. Mina sealsamas kõrval kirjutan kõik ühesuguse sinise pastakaga ja olen rahul.
Sellel mehel oli kaks raamatut. Kaasas. [Viitan siinkohal Dagö laulule Mind sa ei tea.] Ta võttis ühe neist kahsest raamatust, lehitses häälekalt, luges, lehitses, pani kotti tagasi. Istus, konspekteeris, seletas. Võttis teise raamatu. Vaatas seda mõlemalt poolt, lasi kiirelt läbi lehtede, lehitses aeglaselt ja häälekalt, luges, kuulas, seletas, lehitses. Pani raamatu kotti tagasi. Võttis esimese jälle välja. Ja ühel hetkel leidis midagi, mis vist oli oluline. Näitas seda mehele enda kõrval. Mees küsis, et mis raamat see on, mees minu kõrval näitas talle raamatu kaand, nühkis nimetissõrmega raamatu pealkirja peal. Mitu korda. Edasi-tagasi. Ja siis autori nime peal. Mitu korda. Edasi-tagasi. Jäi mulje nagu oleks üks neist vaimupuudega. Ma arvan, et pigem see mees minu kõrval. Miks ta arvas, et ta sõber ise lugeda ei oska, ma ei tea. Miks ta arvas, et kui ta kaanele vao sisse nühib, siis on parem lugeda, ma ei tea.
Läksin loengust ära, olin rage ja mõtlesin, et tegelikult ei tohiks ma nii kurjaks minna ühe inimese peale. Mina ei ole süüdi. Ja ma oleks pidanud kohe alguses talle ütlema, et ta on häiriv. Järeldus? Ise olen süüdi. Aga mina ei ole süüdi!

Ja teine rage, mis kohe tuleb, on seotud sõbrapäevaga, valentinipäevaga ja neljateistkümnenda veebruariga üleüldiselt. Mulle pole see päev peaaegu kunagi meeldinud. Lapsena oli ikka tore kaarte teha ja mis iganes. Mäletan, et kord sain endale isegi ühe väikese orangutani ühe klassivenna käest. Kodus nägin seda alles. Kogemata astusin pealegi vist.. Ma ei mäleta. Aga meelde tuli. See ahv, see päev, see, et mu klassijuhataja närvi läks selle peale, et mulle mu uus ahv meeldis. Ta läks üldse iga asja peale närvi. Aga see vist kaldub teemast kõrvale, kas pole?
Miks ma ei salli sõbrapäeva? Ei, asi ei ole selles, et pea iga neljateistkümnes veebruar enne tänast olen olnud forever alone. See ei mängi minu elus üldse mingit rolli... Kõigepealt. Dilemma! Pean seletama ära oma dilemma, siis saan tagasi oma rage'i juurde, mis ei tundugi enam nii rage...
Dilemma seisneb selles, et kalender ütleb valentinipäev, eestlased ütlevad sõbrapäev, üksikud ütlevad Forever Alone Day või Singles Awareness Day (SAD). Valentinipäev on kuidagi väga Ameerikalik. See on roosad ja punased südamed, kommid, armastus, salajased austajad, pidulikud õhtusöögid... Armastus teise inimese vastu. Ja mitte selline armastus nagu minul on oma ema või õe või venna või isa vastu. Vaid selline armastus nagu minu issil on mu emme vastu, nagu minul on Mairo vastu. Nagu sinul sinu kallima vastu. Kalendri järgi peaksime selle päeva veetma selle inimesega, keda armastad, aga kes ei ole sinuga suguluses ega tavalises sõprussuhtes. Ja siis eestlased. Sõbrapäev. Sõbrapäev tähendab sõbraluuletusi, kaarte, kallistusi... Peaksid veetma aega oma sõpradega ja tänama neid selle eest, et nad on su sõbrad. Kord aastas on see päev, kus sa lähed oma sõbra juurde, kallistad teda ja oled temaga terve päev koos, sellepärast, et ta on su sõber ja on sõbrapäev. Ja Forever Alone ei oska ma kommenteerida. Ühest küljest on see kui valentinipäevaga seoses. Päev otsa käivad paarid ringi ja amelevad igal pool, sest nad peavad oma armastust kuidagi näitama. Loneritele käib see närvidele, sest nad tahavad ka kellegagi ameleda ja käest kinni jalutada ja what not. Samas võib Forever Alone mahtuda ka sõbrapäeva piiridesse, kus loner on keegi, kellel ei ole sõpru. Ta peab vaatama, kuidas teised jagavad šokolaadi ja kaarte ja on nii rõõmsad. Ja siis on üks Forever Alone, kellel ei ole sõpru, keda mitte keegi ei kallista... Mida ma ajan? Sõbrapäeval ei ole keegi Forever Alone, sest kõik on sinu parimad sõbrad. Kõik kallistavad sind, kuigi teavad sind heal juhul ainult nägupidi...
Ja nüüd siis mina. Miks ma seda ei salli? Ma ei oska seda kuidagi enda jaoks määratleda. Ühest küljest peaksin ma kokku koguma kõik oma sõbrad, rääkima nendega juttu, me peaks sööma šokolaadi ja olema rõõmsad. Teisest küljest peaksin ma selle päeva veetma oma mehega... Aga mida ma tegelikult tegema pean sellel päeval? Seitse tundi loengus olema, kodus sööma, õppima ja puhkama. Kuna kolmapäevad on mul vabad, siis õppida saan ka kolmapäeval...
Ma ei veetnud seda teisipäeva Mairoga, sest Mairo oli tööl. Ma ei olnud oma sõpradega, sest olin seitse tundi loengus ja kui koju tulin, oli Kätu sõbranna juures. Ma tulin koolist, vahetasin riided, sõin ülekeedetud riisi, vaatasin youtube'i videosid, rääkisin südaöösel Kätuga paar sõna ja läksin magama. Ja teate mis? Ma olin rahul.
Kuigi ma ei ole neljateistkümnendal veebruaril nii meelestatud, nagu enamus teisi inimesi, oli seda Mairo ja ta tegi mulle kingi. Hommikul kella nelja ajal, kui ta tuli, andis selle mulle ja me läksime magama. See nägi armas välja. Ja oli armas. Ma tundsin end pärast nuustiku ja räbalana. Lihtsalt selle pärast, et tema oli nii armas ja minul oli sügavalt ükskõik

Ajalehepaberisse mässitud, vetsupaberist slehv peal. (:

Kuigi olen seda blogi kirjutanud juba nädal aega, ei ole ma sellega ikka veel valmis. Mul on ikka tunne, et ma ei ole veel selle postiga valmis saada. See on kuidagi poolik. Kuigi... Rage... Ma arvan, et kirjutan veel viimase rage'i ja... Ja siis paiskan selle netiavarustesse. Või tegelikult... Sinu jaoks see juba on netiavarustes... Saa minust ka aru, ma ei ole päris normaalne(:

Kevad. Ma ootan kevadet! Jah, ma tean. Alles kirjutasin, et talv on tore ja puha. Saab käia poolpaljalt väljas, kõik on ühtlaselt valge, nii tore on! Mulle meeldib talv, jah meeldib! Aga samas ei meeldi. Ja seda mitme erineva põhjuse pärast. Näiteks! Kõik on nii valge! Võta oma koer ja mine temaga kuskile kaugemale, kui parki, kus sõidavad lapsed kelkudega ja aelevad vahest mööda maad. Minul ajab see ka südame pahaks, kui ma pean vaatama sinu koera väljaheiteid, kui ma kõnnin kodupoole. Muidugi võiksid sa ka ära koristada oma koera järelt, aga palun! Ära ole nii mugav! Kuidas sulle meeldiks, kui mina terve sinu kodutee täis lägastaks? Ei meeldiks vist. Mõtle selle peale, kallis koeraomanik.
Mulle ei meeldi talvel bussiga sõita. Linnaliinibussiga, ma mõtlen. Jaa, see on alati inimesi täis, aga talvel eriti. Kõik on paksult riides ja ühe rohkem inimesi tahab mugavalt bussiga sõita. Aga bussid on nii täis! Inimesed on nii tüütud! Ma tahan kevadet. Ma tahan puhast asfalti, et ma saaks tuua oma ratta Tartusse ja sellega loengutes käia. Ma ei viitsi enam inimesi taluda. Ma ei viitsi pakse inimesi bussis taluda ja ma ei taha, et teised peaksid mind taluma.

Kirjutasin seda posti nädal aega. Ei oskagi nüüd öelda, kas ta sai valmis. Ma ei ütleks nii. Aga ma ei taha enam kinni hoida. Ma tahan selle sulle anda. Võta. Ma ei keela. Jaga, kui soovid, ma ei saada sulle kante peale. Kasuta täpselt nii, kuidas tahad. Kisu mu sõnad kontekstist välja, tunne ennast puudutatuna. Ma ei huvitu sellest enam. Hetkel mitte.

Ilusat õhtut sulle!

You're young. You're free. Why don't you sleep with me?

Nii palju on öelda! Ja nüüd tegin ma endale selle jaoks aega.

Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.

Okei, keda ma petan! Mul ei ole aega. Ja kui mul on aega, ei ole mul tahtmist või jaksu. Ja siin ma siis olen. Voodis pikali, üpris ebamugavas poosis, silmad kinni vajumas... Ja ma blogin. Ma ei tea, kas ma tahan või ei taha. Ma ei tea, kas ma parema meelega magaks või ei. Ma ei tea peaaegu mitte midagi enam.

Nii palju on öelda! Juba pikemat aega tahan rääkida tantsuvõistlusest. Sellest seal Paides. Tol korral, kui Paides käisin, suutsin kirjutada midagi muud.. Rääkisin oma armasast väikesest vennast. Minu Mattis... Aga tahtsin rääkida tantsuvõistlusest ka! Siirad tunded ja puha. Ma siiralt ei igatsenud PÜG'd. Mitte mingit osa sellest. Ei igatse üldse! Naeratus tuli näole õpetajate tantsu ajal, aga muidu... Meh. Okei, lapsed tantsisid hästi ja puha, aga... Lihtsalt. Nägin paari õpetajat publiku seas. Vaatasin nende poole siira naeratusega ja mõtlesin hoopis Salli Põldverele, Strenzele, Murakale! Kõik tundusid head võrreldes Paide kooli õpetajatega. Ei, ärge saage minust nüüd valesti aru! Mul ei ole nende vastu tegelikult ka midagi halba! Ma lihtsalt kogu südamest ei tunne neist puudust! Ma ei taha istuda 45 minutit tunnis, kuulata ühte juttu, õppida miljonit erinevat asja, mida ma õppida ei taha... Ma ei igatse seda! Mulle meeldib praegune korraldus rohkem.

Oh. Niipalju! Nii palju mõtteid oli mul. Aga mälu veab alt vahest. Või noh. Päris tihti.

Praegu on kell 00:06 ja on neljateistkümnes veebruar. Ma lesin oma voodis ja mõtlen, et mul on isu. Ma tahan midagi süüa. Mu kõht on nii täis, sest musi tegi pühapäeva õhtul frikadellisuppi ja ma olen seda täna juba kaks korda söönud. Ja ma tahan veel süüa! Ma ei taha midagi magusat, ma ei taha midagi. Aga ma tahan midagi. Ja ma tean, mida ma tahan. Sellega meenus, Klondike Bar. Teate selle reklaami? What would you do for a Klondike Bar? Mina praegu:Mida ma ei teeks paki krabipulkade nimel! Ma ei tea, kust see isu tuli. Lihtsalt. MAKRASALATIT TAHAN!

Homme on pikk päev. Kümnest kooli, seitsmest koju. Järjest. Not bad. Okei, bad. Ma ei jaksa. Ma arvan. Ma ei tea. Vaatame homme seda asja. (:

Okei. Pessu ja magama. Mul ei ole midagi muud öelda hetkel. Üks teine kord jälle...

Kaks tundi hiljem on õpiku peatükk loetud ja lõpuks saan magama minna. Vähemalt tuli meelde. (:

Sa oled valel ajal

ehk Merilyn ei saa oma tunniplaani paika.
Ma tahan ju võtta tarbimissotsioloogiat, sest see tundub nii põnev! Ma tahan ju võtta laste joonistusi, sest kunagi tegelen ka mina lastega! Aga miks te peate olema mõlemad teisipäeval kella kahest kaheteistkümneni? Kas te selle peale ei tule, et ma ei saa olla korraga tiigis & sünnitusmajas?! Miks te minuga ei arvesta?!
Okei. See ei aita. See, et ma blogisse kirjutan, ei pane mu tunniplaani paika. Ma vajan oma inimesi, et otsustada. Ma vajan kellegi teise nõu. Kui ma eemaldaks ühe neist kahest, oleks mul koos kolmkümmend euroopa ainepunkti, mis oleks ka suhteliselt miinimum. Aga ma ei taha! Ma tahan rohkem! Ma tahan neid mõlemat! Ma ei suuda leida endale ainet, mis mulle veel meeldiks. Ma lihtsalt... Ma ei tea... Ma ei saa hakkama juba nüüd, kui uus semester veel alanudki ei ole.

Tegelikult saan. Jah. Saan.

Nii palju on öelda, aga uni on suur! Tartus ütlen. Ehk siis pühapäeval. Või esmaspäeval... Või millalgi siis!

Aga ikkagi. MA EI SAAAAA!!!!! Sa ei ole normaalne. Sa oled ebanormaalne. Ja sa oled valel ajal. Nii rallit sõita ei saa.