She can be a Statue of Liberty.

Täna lisan 2 pilti ja laulu.
Suure tõenäosusega räägin kolmapäeval midagi asjalikku, vb mitte... Vaatame seda asja.

It's my turn to decide!

Osa minust teab, et on vaja magama minna - Alissa juba magab, kell on üksteist ja homme pean tegus ja väga ärkvel olema. Osa minust tahaks veel niisama vegeteerida. Kaua vegeteerida.

Käisime täna klassiga uisutamas. Mulle tundub, et meie klass koosnebki õpetajast, minust, Maarjast, Rebekast, Kailist, Annist, Liisist, Sigridist ja Rainisest. Okei, tegelt olid Keithy, Tairi ja Jaan ka uisutamas ja tõmblesid seal veidi. Aga jah. Uisud ei olnud just maailma parimad ja enamjaolt valutasid inimesed oma jalgu, sest need tõmbusid krampi, aga see selleks. Vähemalt saime peale pikk organiseerimist uisutama ja positiivne on see, et ma ei kukkunudki ümber! Yayz!

Miskipärast valutavad mu põlved. Mine kirjuta raamat oma uute tedmistega.

Eile sain oma ema õelt kaks raamatut. Üks neist on Dan Browni järg Da Vinci koodile, teine on 127 tundi. Võtan aega endale, et mõlemad läbi lugeda. Hetkel pole seda aega veel kuskilt võtta. Võiks ju praegu voodisse minna ja lugeda, eks? Ei. Alissa magab, ma ei saa talle valgust näkku panna paistma. See ei oleks väga tore minust, ma leian. Siiski võtan endale varsti aega, et lugeda. Kunagi võtan aega, et kirjutada. Kunagi võtan aega.

Tulen võtan su aega, sest aega sul on.
Lähen vaatan su teaevast, seal midagi on.
Palju muud sul ei ole, kuid aega sul on.
Tõesti aega sul minu jaoks on.

You don't get to get me back.

Õhtune hüppamine mööda tuba Mareti ja Mattisega Lady Gaga järgi on normaalne, kui oled mina.

Räägiksin mõnest asjast, kui ma juba siin olen. Esiteks kurdaks jälle abiturientide raske elu üle. Ma pole sellel nädalal kordagi läinud kella kaheksaks kooli ega lähe ka. Esmaspäeval oli mul seitse, teisipäeval kolm ja kolmapäeval kaks tundi. Kaksteist tundi nädalas on ilmselgelt liiga palju. Peaksin tagasi tõmbama natuke seda kooli. Muidu ei jaksa üldse enam oma elu elada, ainult ümber kooli tiirleb kõik.
Täna kui seisin pliidi ees teatas mu tädi, et ma näen hea välja. Ütles, et mulle sobivad need riided, mis mul seljas on. Armas temast, eks? Eks. Mis mul seljas oli? Välaveninud põlvedega kunagi valged dressid ja roosa auklik ja kulunud dressikas. Aitäh muidugi.
Täna avastasin, et ma ei ole ainuke inimene, kes on märganud sinu käitumist ja kui... Natukene hoolimatu see on. Samas märkasin ka seda, et mind väga ei koti alati, et noh. Aksepteerin sind sellisena, nagu oled.
Täna käisid Liilian, Maribel ja Britu meil, sest meil ei ole issit kodus ja neil ei ole issit kodus. Jõime veini ja naersime ja rääkisime juttu. Liilian leidis ühe vestluse minu ja Mareti vahel eriti naljaka olevat. Maret rääkis sellest, kuidas talle vahest Tipsy meeldib ja vahest ei meeldi ja et ta vahel teeb haiget. Maret ütles midagi, mina küsisin, et kas see oli see kord kui.. Ma enam ei mäleta. Aga midagi Tipsyga... Äkki ta lõhkus midagi ära? Ma ei mäleta hetkel. Igaljuhul ütlesin midagi stiilis:"Kas see oli see kord kui ta seda tegi? No on rott." Maret:"Jah. Ta on kass tegelikult, aga. Igaljuhul ja siis..." Maret jätkas nagu poleks ma vahele seganudki. Liilian hakkas naerma. Me küsisime, et mis teema on. Tema leidis selle vestluse naljaka olevat. Selle osa just, et Maret ütles, et ta on kass tegelikult kuidagi nii lambist ja kergelt. Mina siis seletasin, et me räägime Maretiga koos koguaeg nii. Ja emme seletas ka, et tema jaoks ei olnud vestlus naljakas, aga Liiliani reaktsioon oli naljakas.
Mulle meeldib, kui ainult mina leian millegi naljaka olevat. Moving on.

@u [ikka veel naeran selle üle vahest.] küsis näha mu käepaela. Sellest ei ole tegelikult midagi eriti vaadata. See on lihtsalt heegelniidist tehtud käepael. Võtsin neli värvi - sinine, kollane, roheline ja punane - tegin keerupaela ja lõikasin selle kolmeks ja siis punusin nagu patsi endale käepaela. Siis sidusin kummagisse otsa sõlme, tekitasin midagi aasa taolist ja voila. Nüüd siis loen päevi. (:
R'i silmi ma ikkagi ära ei parandanud täna... Homme on ka päev!

Sa pole kaks nädalat bloginud, Rebeka.

Teisipäevad ei ole päris minu jaoks leiutatud, vist... Miskipärast kipun ma teisipäeviti virisema... Jälle sai mu käekett, mis muide on Hogwartsi järgi disainitud, tõstetud ümber vasakule käele, kus ta oli viimati eelmisel teisipäeval. Nii et ühel teisipäeval sattus mu pael vasakule, järgmine teisipäev paremale käele ja nüüd on jälle vasakul.
Aga tundsin, et oli põhjust vinguda selle üle, et homme on prantsa. Ma juba olin arvestanud sellega, et prantsat ei ole. Et seda lihtsalt ei ole ja elu on lill. Ja nüüd... Nüüd on prantsa. Fakk, noh!

Tegelikult leian ma, et mul ei ole eriti midagi öelda.
Issi läheb homme Poola. Ma loodan, et ta oma läpakat kaasa ei vea, siis ma saan teha midagi, mida pidin tegema juba ammu, aga olen siiamaani tegemata jätnud. Tahan selle siis ära teha. Miks ma oma arvutis ei tee? Sest et siin on liiga palju segavaid faktoreid. Nagu näiteks internet. Ja blogi. Ja kõik, mis ei ole see, mida ma tegema pean. Liiga palju segavaid faktoreid.

I've learned to live half a life.

Miks mu R'i silmad ei tuld õiged? Terve R on ju nüüd vale!

He will never have a girlfriend!

Hakkan tegema midagi, mida ma olen juba kaua aega edasi lükanud. Sellest ei tule midagi välja ja ma nutan patja kolm ööd järjest, aga see selleks.
Okei. Tegelt sain endaga päris hästi hakkama. Nüüd pean muretsema ainult süsi ja kustuka ja juukselaki. Siis on kõik ok. Siis ehk on hästi, kuigi vajab mõne inimese heakskiitu, enne kui on pöörfekt. Minu jaoks on ikka hea, ma juba tean. (:

Homme on intensiivne päev koolis. Teiseks tunniks kooli, kaks matat, ajalugu, sööma, koju. Liiga pingeline, ma vist ei saa hakkama. Ei ole kerge olla abiturient...
Love the cereal guy!

There's a world out there that we should see!

Ma tahtsin, et sa teaksid, et ma tahaks sinuga kaugele ära minna. Lihtsalt kuskile kaugele. Sooja kohta. Olla kõigist eemal ja siis lihtsalt olla. Mitte midagi öelda. Mitte ühtki ebavajalikku häälitsust teha. Ma tahaksin lihtsalt olla su lähedal ja sama sinust ka kaugemal. Kõigist teistest veel kaugemal.
Ma tahtsin, et sa teaksid, et ma tahaks üksinda kaugele ära minna. Lihtsalt kuskile kaugesse ja sooja kohta. Lihtsalt olla kuskil, kus mitte kedagi teist ei ole. Ma ei teeks mitte ühtegi häält, peale väikeste suvaliste ja õudsate naerupahvakute. Võib-olla hakkaks hetkeks nutma. Ja siis tuleks tagasi inimeste sekka. Ma tahaks olla hetkeks kõigist kaugemal mitte kellegagi koos.
Ma tahtsin, et sa teaksid, et ma tahaks olla teiega siinsamas. Lihtsalt siinsamas. Siin, külmas kohas. Olla nii, et meil on üksteisele midagi öelda, kui me tahame üksteisele midagi öelda. Olla nii, et me oleme vait, kui meil ei ole midagi öelda ja vaikus ei ole piinlik.

Laupäeva esimestel tundidel jäid Toomas ja Helena magama. Ajasin paar sõna Raineri ja Krissuga juttu. Rainer jäi magama. Mingi kaks pool tundi hiljem, kell neli, jäime me Krissuga ka magama. Olime siis rääkinud nii paljudest asjadest, et... Ma arvan, et meil jäid siiski pooled asjad rääkimata, sest Toomas norskas ja Rainer hingas. [Gad, kuidas ma armastan inside joke. Ja seda, et kui ma ka seletaks, on see ikkagi you-had-to-be-there nali.]

Mul oli väga äge nädalavahetus. Kuidas sinul läks?

You're gonna catch a cold from the ice inside your soul.

Õues on külm, kas tead. Väga külm. Kuigi oli nädala soojem päev, väidetavalt. Natuke narr on selle üle viriseda, aga pean seda siiski tegema. Tõstan enda käepaela, mis muide nädal aega oli ümber vasaku käe, paremale käele ja hakkan pihta.
Riina jaoks guugeldasin midagi, mida ma tegelikult teadsin, aga tahtsin üle kontrollida.

Seaduses on kirjas , et õppetunnid võib ära jätta, kui sõit kooli ja tagasi ei ole korraldatud ja tegelikult toimiv välisõhu temperatuur on:
1) miinus 20 ?C ja madalam 1.–6. klassis;
2) miinus 25 ?C ja madalam 7.–9. klassis.

Hea teada, eks? Mitte eriti. Terekest, olen abiturient ja pean minema kooli ka siis, kui õues on 30 kraadi külma ja tuulekiirus on umbes 50 meetrit sekundis või midagi. Haige, kas sa ei leia? Ei? Mina küll leian. Kui käin üheksandas jään juba 23 miinuskraadiga koju, kui õues on ka tugev tuul. Kui aga hakkan kümnendas käima, siis pean minema kooli siis, kui on eelnimetatud tingimused - 30 kraadi külma ja 50 m/s tuul. Ma leian, et see on ülekohtune. Kasvasin suureks järsku? Nüüd mul järsku ei ole enam õues külm? Järsku on mul nende samade paksude pükste ja veel paksema jopega õues kohutavalt soe olla ja pohhuilt lähen kaks kilti jala kooli. Miks mitte? Ma olen ju abiturient. Ise valisin endale selle, et hakkaks edasi õppima. Oleks võinud ju üheksa klassi haridusega ka jääda suvalt. Mis seal ikka, eks? Jah. Mis seal ikka.
Gümnasistidel ei ole külm. Gümnasistid on justkui Chuck Norrised, kelle habeme taga on kolmas rusikas, mis külma soojaks peksab. Ise oleme süüdi, et gümnaasiumisse astusime.

Aga nüüd positiivsematel teemadel, sest elu tegelikult on lill, usu mind. (:
Sam & Kurt tegid Christina Perri Jar Of Hearts'ist coveri ja no ma ei tea. Kui ma päeval olin õnnelik, et Jon Lajoie lasi uue video [yayz for correct spelling!] välja ja hetke enne Sami ja Kurti video nägemist olin õnnelik, et Alex day vlogis, siis nüüd on... Need on ületatud. Miks? Christina Perri laul on sitaks hea. Sam'i hääl on sitaks hea. I heart Kurt & Sam!



Gotta love 'em!

Värvisin küüned ilusaks. (: Kollase-musta kirjud nagu Hufflepuff. (:

Edit @ 17.02.2011 // 0:26
Parandasin vidjo - neil oli audioga mingi jama, lisasid uue.
Ja teatan, et Krissu sai tähtsaks - sai minu blogide listi, paremal sidebaris. Enne ainult stalkisin teda, nüüd on tema ka tähtis, nagu sina, kelle blogi mul seal listis on. (:

The square root of raspberry should be legalized!

Täna on see päev aastas, kus sa lähed poolvõõraste inimeste juurde ja kallistad neid. Käid päev otsa rõõmsa näoga ringi, südamed põskedel ja naeratus näos. Roosad õhupallid on teemas ja kui sa shokolaadi ei söö, siis on perses. Tead küll, mis päev täna on. Täna on sõbrapäev. 365päevast aastas see üks päev, mil sul on olemas tõelised sõbrad, kes sind sekundi jooksul kallistavad, soovivad head sõbrapäeva ja tihit söövad oma enese lause lõpugi ära. Aga sa kallistad vastu, ütled sulle ka ja naeratad. Ta on su parim sõber. Täpselt nagu need viisteist teist inimest, keda sa sellel päeval kallistasid ja kellega rääkisid. Järgmine aasta samal päeval on need samad inimesed su juures ja kui mitte juures, siis sõnumi saadavad või seinapostituse teevad ikka. Nad on siis ka su parimad sõbrad. Tulevad ajavad sinuga tsätis kaks sõna juttu, räägivad, et neil ikka läheb hästi ja muud viiskusjuttu, mida räägitakse. Elu on teil mõlemal ilus ja päike paistab välja iga teise inimese persest.
Täna on see päev aastas, kus sa hea meelega sööd kommi, mida keegi suvaliselt hulgimüügilt kaks kuud tagasi ostis ja mõtled, et need on just täpselt sinule mõeldes ostetud. Sööd oma shokolaadi ära ja tunned, kuidas armastus sinusse voolab. Aga see armastus ei tule sellest, et su parim sõber selle shokolaadi oma jõuluvanalt sai ja nüüd sulle tõi. See armastus tuleb sellest, et shokolaadis on kord sellised ained, mis tekitavad inimeses tunde justkui oleks ta armunud. Aga sa võid endale ette kujutada, et soe ja pehme tunne sinu sees tuleb sellest soojast mõttest, mis su parim sõber mõtles, kui ta sahtlipõhjast üleeelmise aasta jõuludest järele jäänud shokolaadi võttis ja sulle tõi.
Täna on see päev aastas, kui sa oled eluõnnelik selle üle, kui keegi sulle roosa südamekujulise kaardi toob. Roosasid südamekujulisi kaarte ei ole sa küll varem ju saanud ja on kohe näha, et on ekstra sinu peale mõeldud - vaatad ka teiste kaarte ja avastad, et igal pool on sama originaalne jutt! Kirjas on kaks sõna, mõni südameke ja vahel ka mõni sädelev kleeps, kui veab. Muidugi ei ole kõik sellised armsad ja ise tehtud, oh ei! Mõni on näiteks printinud välja terve hulga ebamääraseid sedeleid ja kui ei ole olnud tegu värviprinteriga, on ehk natukene värvipliiatsitega värvi lisatud. Aga ei maksa lootma hakata! Võtad kätte selle lohakalt lõigatud õhukese paberilehe ja tunned, et oled nii kuradi oluline ja meelespeetud.

Eelmisel esmaspäeval käisin oma vanaemal külas. Sten, minu tädipoeg, oli ka kaasas. Kuna me elame väga samas kohas, siis tulime ka koos koju. Sooka nurgal astusin natukene kumerale ja libedale kohale tõmbasin enda parema jalaga enda vasaku jala alt ära, kukkusin terve oma keharaskusega oma paremale jalale, põlv tugevalt vastu jääd. Sten, kes minust pool sammu tagapool käis, komistas omakorda minu jala otsa ja sellel ajal, kui mina olin risti üle tee, oli tema risti üle minu. Mõlemad saime haiget.
Koju tulin, tõmbasin põlve paljaks - hetkeks oli isegi sinikas, aga see läks ära. Nüüd on ikka veel korralik sinikas miskipärast. I'm lovin it, sest mulle ei jää sinikad muidu üldse külge. Nagu mul ka kunagi palavikku ei ole. Vist sõnasin ära ja homme hommikul vaevlen palavikuga kodus või midagi. Ma ei imestaks.

Teesklen, et mind ei kutsutud just Rock Cafesse.

I wanna steal your heart and eat your brains.

Olen kaua eemal olnud, tean. Aga ma ei ole tundnud, et mul on ütlemiseks olemas õiged sõnad. Arvatavasti ei ole neid praegugi, aga see selleks. Vahepeal tegein ühe posti, mille salvestasin, sest jätsin pooleli, aga see selleks.

6.02.2011 // 15:33
Tere. Minu nimi on Merilyn ja minul on probleem. Nimelt söön ma kõrvaklappe. Meeletutes kogustes. Ei ole vahet, millise ehitusega need on, küll aga on suhteliselt kindel, et suudan need ära lõhkuda.
Paar aastat tagasi sain endale sünnipäevaks esimesed in-ear kõrvaklapid. Valged SkullCandy omad. Need olid kohutavalt mugavad ja lihtsad ja seeläbi ka ilusad. Ükskord Vallitornist tulles lakkasid need töötamast. Enne seda olid väga täiuslikult minuga aega veetnud. Olin küll natukene kurb, jah.
Ostsin endale uued kõrvaklapid. Roosad, mingi suvalise firma omad. Küll aga olid need mugavad ja ilusad. Nendega kaasas oli ka pikendusjuhe. Töötasid ilusti kuni Maret maal ühe klapi endalt juhetpidi kõrvast ära kiskus ja klapp pooleks läks. Viisin need garantiisse, sest möödas ei olnud ju palju aega. Sain uued. Samasugused. Need pidasid ka veidi aega vastu, kuni Maarja koolis kõrvast juhetpidi ühe klapi ära tõmbas ja see jälle pooleks läks. Viisin taaskord tagasi ja sain kolmandad klapid. Need pidasid kõige kauem vastu. Aga läksid lõpuks katki sealt, kust enamus minu juhtmeid - ühenduskoha juurest. Teate küll, see väike koht, kus juhe läheb mingi kummividina sisse ja juhe läheb üle metallist otsaks. Sealt seest läksid traadid vist pooleks ja rohkem ei olnud mul garantiid ka, et tagasi viia.
Mõni aeg elasin ilma klappideta, sest tundsin, et saan telefoniga ka hakkama. Telefoni ja tema klappidega, ma mõtlen. Saingi. Aga ükskord läksin ja ostsin endale Maximast uued klapid. Nädal aegagi vist ei läinud mööda, kui ma need tagasi viisin, sest üks klapp lihtsalt keeldis töötamast, kui ma juhet kindla nurga alt ei hoidnud. Sain raha tagasi.
Eelmisel aastal ostsin endale Osta.ee'st Gorsuni kõrvaklapid. Neljateistkümnendal jaanuaril Tallinasse sõites teipisin need Toomase isoleerteibiga kinni. Praegu veel töötavad - sõrmed, varbad ristis.
Küll aga kuulasin ma eile õhtul midagi Youtubest ja avastasin, et minu suured kõrvaklapid on veidi katkised. Muidugi pidin ma veidi juhtmega vehikma ja sellest ajast peale töötab ainult üks klapp.
Tere. Olen Merilyn ja mul on probleem. Ma söön kõrvaklappe.
//6.02.2011 // 15:33

12.02.2011 // 21:58 // jätkates kuuenda veebruari plaani.
Käisin Maretiga poes. Vigisesin, tulin tagasi ja leidsin postkastist kirja. Sain oma IRL'i salli kätte. We shall now party, right. Wrong. Sall on soe ja ilus ja puha, aga ma ei koti partyda.

Emme ja issi tulid ükspäev maalt, võtsid maalt ühe lambabeebi kaasa. Mõne aja pärast sai meie beebi endale nimeks Villi. Me soojendasime ta üles, söötsime ta kõhu täis ja meie noormees seisis meile püsti tükk aega. Häält tegi ainult korra, aga siiski. Ta oli üks kaksikutest. Küll aga sai tema õde ilusti piima kätte oma emalt, Villi ei saanud.
Esmaspäeva hommikul oli Villil hea olla, natuke päevapoole kaotas lambist oma jõu, ei jaksanud seista ega midagi. Teisipäeva varahommikul, umbes nelja ajal vist, suri Villi ära. Me olime kõik sellega arvestanud, aga vastik oli ikkagi. Aga kõik meie teised lambad on siiamaani normaalsed. Küll aga on meil maal nüüd jälle üks noormees, kes ei ole väga tugev. Aga tema saab hetkel veel hakkama.

Minu lemmik juutuubimuusikud lasid välja ühe ilusa laulu, mis mulle rämedalt meeldis. Miskipärast on kuidagi nii, et Sam oskab laulda ja et Kurt teeb kickass muusikat sinna taha. Ja et nad oskavad teha ilusa vidjo ja kuidagi... Ma ei tea. Lasen sinul otsustada.



Kui ma Maretiga poes käisin, siis ma vigisesin. Vigisesin selle üle, et eurod on nõmedad. Räägin teile ka midagi, mida ma ennustasin. Miskipärast mulle tundub, et aasta lõpuks ei ole kasutusel enam ühtegi ühesendist eurot. For real. Need on tegelikult kohutavalt mõttetud, sest nende väärtus Eesti kroonides on lihtsaltmingi... 16 senti. Kahesendised püsivad veel mõnda aega, ma arvan, aga ühesed on aasta lõpuks läinud. Avaldasin oma arvamust ka Kosel ühele müüjale, kes minuga nõustus. Aga jah. Vaatame siis, kuidas läheb. Ma ei hakka ütlema midagi stiilis, et kui sendid alles jäävad, siis söön oma mütsi ära. Esiteks selle pärast, et ma arvan, et ma ei omagi ühtegi mütsi. Ma arvan. Ja teiseks sellepärast, et kedagi ei kotiks niikuinii. Kaasaarvatud mind.
//kuuenda veebruari plaan.

Mis ma vahepeal teinud olen? Igast. Ma ei teagi enam.
Ma olen vahepeal juba kolmandat korda vist suutnud haigeks jääda. Olen käinud ära Tallinna Ülikoolis tudengit varjutamas. I had awesome time!

Teisipäeval olime kekas Sigridiga kahekesi. Sõime lund. Ei maitsenud hästi.
Kolmapäeval läksin Kosele. Külastasin Helena ema ja oma vanaonunaist ja tema poega. Üks tema poegadest ja vanaonu ise olid lätis.
Neljapäeval käisin Tallinna Ülikoolis ja varjutasin nende Actimeli. Või siiski ei varjutanud. Olin varjuks.
Reedel vegeteerisin teed juues fliisteki all terve päeva ja eemaldasin nina kaudu oma ajusid. Taskuräti abiga.
Täna on laupäev. Ma olen ainult vegeteerinud ja söönud. Ma ei tea, noh. Kuidagi oli hea tunne.

Siiski-siiski jagan oma ülikooli kogemust. Kõigepealt suutsin ma Tallinnas täiesti valesse kohta joosta. Siis jäin ma hiljaks. Ja siis ma kohtusin oma tudengiga. Sain uue tudengi, sest minu esimene tudeng oli hoopis haige. Minu uus tudeng oli kõige Actimelim inimene vist terve tlu peale. Ma ei tea... Mulle tundus nii.
Esimesed kaks kolm tundi vist veetsin loengus ja vaatasin kahte väga huvitavat filmi. Ühte Venemaast ja teist Argentiinast. Pääris huvitav oli. Tundsin end kuidagi... Jah. Hiljem olid jalad ja pool keha surnud, aga see selleks. Vähemalt oli endal põnev.
Ja siis osalesin õhtu poole kahel koosolekul .Tegelt ainult üks neist oli vist koosolek.. Ma ei tea. Teine oli kuidagi... Liiga suur ja tähtis asi, et koosolek olla, aga vist oli ka koosolek. Erakorraline ja puha. See hääletati kinniseks ja siis ma mõtlesin, et kas ma pean ära minema. Hääletati, et ma võin jääda. (: Nii tähtsana tundsin end. (:
Ülikool ise oli natukene naljakas. Neli maja ja kordagi ei pea õue astuma. Nägin ära uue maja ja vana maja. Nägin ära tähtsa saali. Viibisin elutähtsalt koosolekul. Kohtasin palju tarku inimesi. Nii äge oli. Ma enamus ajast olin in awe. Südaöösel jõudsin lõpuks koju. (:

Ükskord millalgi, kui oli üheksas veebruar, lisas RWJ teise muusikavideo, mis miskipärast mulle väga meeldib. Väga. Ja isegi mitte ainult video vaid laul ka. On nunnu, noh. (:


If my heart was still beating, it would be for you!

Kallis Rainer.
Enne kui midagi ütlema hakkan, mainin ära, et loll on, kes vabandust ei leia. Neljapäeval oli sinu sünnipäev. Mul oli meeles. Hommikul oleks saanud isegi sinu seinale saanud kirjutada Facebookis, aga see tundus natukene lame olevat. Lootsin, et päevapeale saan aega ja helistan sulle. Aga kell oli ükskord väga palju, kui mul aega oli ja südaöösel ei ole viisakas teistele helistada, ma leian.
Ma ei soovi sulle praegugi õnne, vaid teen seda siis, kui ma sind näen. Siis saan ise teha seda päriselt. Ma ei ürita end täiesti välja vabandada, sest smsi oleks ikka saanud saata, aga see tundus kuidagi lame olevat, nagu Facebook'ki.
Siiralt, Merilyn.

Ma printskriinin selle!

Täna sain ühe kirja, mida ma oodata ei osanud, aga see selleks. Kuna mul midagi tarka öelda ei ole, siis ma parem olen tasa. (:

Siiski mainin ära, et tegin endale täna käepaela ja et ma juba succeedisin selle paremalt käelt vasakule liigutamisega. Esimene päev läks siis sedasi. Virisesin poes eurode üle, sellepärast tõstsin ümber... (:

Everybody is someone.

Naljakas, kuidas ma leian, et kui mul ei ole mitte midagi positiivset öelda, siis ma parem ei ütlegi... Wow. Võttis aega, enne kui kohale jõudis, ma tean.

Mõtlesin, et kirjutan oma tudengile. Vaatasin tühja lehte ja otsustasin, et ei oska talle midagi öelda. Mõtlen koolis välja, mida ma talle ütlema peaks ja siis saadan kirja. Halloo, ma ei suutnud isegi pealikirja mõelda! Ma ei oska tudengitega rääkida. Ma ei oska inimestega rääkida.
Emomoment, millest ma juba üle sain.

Otsustasin, et teen midagi, mida ma ammu olen teha tahtnud, aga mida ma ei mäletanud täpselt... Ah, fakk, ma ajan nii mõttetut juttu.
Kunagi vaatasin Alex Day videosi [Hooray for spelling video right in a long time!] ja ühes videos rääkis ta oma käepaelast, mida ta peab kandma järjest 21 päeva. Iga kord, kui ta millegi üle vingub, peab ta tõstma paela ühelt käelt teisele ja hakkama lugemisega otsast peale. Homme teen endale ka sellise paela ja mina hakkan ka vähem vinguma. Huvitav, kuidas on kõige parem käepaela teha? Hmm... Huvitav, kas... Poest ma vist ei osta seda. Seal on ainult mingi... Hello Kitty pildiga. Halloo! Mulle ei meeldi Hello Kitty! [Thank god, et mul veel seda käepaela ei ole. Ma peaks selle juba ümber tõstma.]



3:10 - 3:49. (:

I'm just so perfectly perfect...

Except when I'm not.
Mul on vaja viis vihikulehekülge arvutisse trükkida. Küsige, kas ma viitsin.

Vegeteerisin täna kodus. Olin poolhaige ega tahtnud minna kooli, et päris haigeks jääda. Õnneks on teisipäevad lambid.

Sain kirja tudengivarju asjaajajalt. [Haha, ma armastan seda sõna! :D] Pean ühendust võtma oma tudengiga, kes hetkel on... Itaalias. Kena tudeng. Kena tudeng. :D
Mu tudengil ei olegi lõustaraamatut...

Ma tunnen hetkel, et mul ei ole tahtmist blogida, sest mul ei ole midagi öelda. Ometi ütlen ma midagi. Blogin ja raiskan sinu aega. Eriti täna.
Anna mulle andeks. Täna ei ole minu säravaim hetk blogiajaloos. Tuhmim ka mitte, aga see selleks.