Nii veider on mõelda, et ma ei käi siin enam tihti. Või noh... Käin. Iga päev käin. Käin ja vaatan, mõtlen kirjutada, ei viitsi, panen kinni ära. Miks? Miks ma ei või end kätte võtta ja lihtsalt kirjutada siia midagi? Veider on see, et tegelikult isegi on juhtunud nii mõndagi. Mõnest asjast justkui tahaks rääkida, aga ei saa. Mõnest asjast ei taha rääkida. Samas ütlen ausalt, et ei ela hetkel sellist elu, et ainuke, mis mul öelda oleks, oleks hommikusöök. Mida ma endiselt ei tarbi, muide. Veider...
November hakkas just natukene aega tagasi. On Maarja sünnipäev ja novembris on ka teisi asju, mida oodata või mille järgi aega mõõta, aga mida teen mina? Täna koju jalutades ütlesin õele:"15 päeva veel..." Ja seda november minu jaoks tähendabki. Viisteist päeva veel. Tõenäoliselt tähendab see kuskil kahtteist tööpäeva, aga noh... Vaatame.
Veider mõelda, et aasta aega tagasi oleks ma andnud nii palju, et saada tööle. Mida kõike ma ei oleks teinud, et maksta ise oma arveid! Mida kõike ei oleks ma andnud, et poes käies mitte endaga mõttes riielda ja arutleda, kas üks või teine asi on vajalik. Ma vajasin tööd. Ma ei tahtnud elada emme-issi rahakoti peal. Veelvähem tahtsin ma elada Mairo rahakoti peal. Ja nüüd, aasta aega hiljem, ei suuda ma ära oodata, kuni ma töölt lahti saan. Ärge saage minust valesti aru! Ma jumaldan oma raha omamist. Ma isegi ei nuta, kui ma arveid maksan ja endale vaid väikese osa sellest higi, vere ja pisaratega (all three, honestly) teenitud rahast saan jätta. Nii hea on, et ma olen selle peaaegu aasta jooksul vaid korra pidanud emmelt abi küsima ja teinekord Mairolt. Emmele küll tagasi pole maksnud, aga Mairole alati. Sest et ma teenin ise raha ja ma olen ise iseseisev.
Jutt valgus laiali, aga mõte oli selles, et kuigi mulle meeldib, et mul on enda raha, ei taha ma teenida seda nii, nagu ma seda siiani teinud olen. Mu töökohas on nii palju asju valesti, et ma lihtsalt ei jaksa. Ometi olen ma piisavalt hea inimene, et tulla vastu töökaaslasele, et tema saaks natukene puhata. Ei tee siinkohal isegi mitte endale pai, üldse mitte seda, lihtsalt... Tahan vist öelda seda, et ma armastan neid inimesi, kellega koos töötan. Isegi siis, kui nad teevad idiootsusi! Isegi siis, kui ma nende pärast topelt tööd teen. Meil on lõbus koos! Me naerame idiootsete asjade üle. Me teeme koos nalja ja tööpäev läheb kiiremini. Ütlen ausalt, et tänu tööle olen leidnud endale päris mitu head sõpra, kes ei kao ära sel hetkel, kui viieteistkümnendal viimast korda uksest välja astun. Kust ma seda tean? Inimesed astusid enne mind, me suhtleme siiani!
Igaljuhul saan ma 15.11 lahti sellest koormast, mis mingi piirini oli õnnistus...
Muidugi ei hõlma töö kogu mu elu, kuigi mulle endale teinekord nii tundub. Viimasel ajal teen rahaliselt idiootseid otsuseid ja miks mitte neid teiega jagada?
Palgapäevast on tükk maad möödas ja sealt pisikesest summast niigi 100 euri läks õppemaksu intresside peale. Oh well, eksole. Maksin Mairole tagasi prillid, lausega, et tegelikult mul korraga seda raha arvatavasti võtta ei ole ja uue kuu alguses tulen sult laenu võtma, et sa teaks. Ok. Ja siis olime ühel hetkel mõlemad praktiliselt rahast lagedad. Kulus ühele ja teisele ja... Arvel oli 40 euri, andsin 20 Mairole, et autosse kütet osta. Olgem ausad, sõidab ta minu pärast päris palju maha. Ja mida tegin enda viimase kahekümnega? Laiaks. Poole päevaga. Esimesel õhtul läksid esimesed kümme eurot, kui tellisin endale raamatu. Ei oskagi öelda, kellele tegelikult tellisin, sest õigustusi, miks oma peaaegu viimane raha hakkama panna oli mitmeid. Enne, kui edasi seletan, peaksin vist ka ütlema, mida ostsin? Klassika! Tammsaare! Siia ei pea hüüumärke tegelikult panema, aga ma tahan hõisata! TAMMSAARE! WOOOHOO! Enam-vähem sedasi end tunnen. Tõe ja õiguse esimene osa nimelt. Kasutatud raamat ja kümme euri ja muudkui saadavad mulle ja minul väga OK.
Miks mul seda järsku vaja? Nimelt sattus mu FB seinale üks vestlus kesteabmillest, kus ühe kommentaarina oli öeldud, et tee tööd, siis tuleb armastus. Sel hetkel tundsin, kuidas smartypants minus võimust võttis ja pidin kommenteerima. Teatasin siis teistele, et ei tule see armastus. Krõõt sai surma ja Mari tunded hääbusid, sest Andres läks lolliks. Selle peale küsis üks noormees, et kust ma üldse nii targaks sain või midagi sinna kanti. Seletasin siis, et raamat on hetkel pooleli ja mu õpetaja oli lihtsalt niiiiiiiii hea! Tema küsimus:"Mis raamat?" Mina tahtsin nutta.
Õhtul rääkisin sama jutu Mairole ja küsisin, kas tema teab, kust on pärit tsitaat:"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Teadis. Küsisin, kas on ise raamatu läbi lugenud. Ütles, et kutsekas õpetaja konspekteeris neile olulisemad punktid ette ja siis niipalju teab, rohkem mitte. Ahah... Mõtlesin, et nii need asjad ikka ei käi.
Siis mõtlesin, et õde mul ju ilus-tubli-tark-ja-osav, peab ka varsti seda lugema hakkama, küllap oleks temalgi hea, kui ei peaks raamatut raamatukogust otsima, oleks kodus olemas. Ja siis kinnitasin endale, et klassikat tasub omada ja minu lapsed ka ehk kunagi tahavad ja... Nii ma ta siis ostsin. Nüüd ootan ja loodan, et varsti tuleks.
Viimased kümme eurot kulutasin väikevenna peale. Nimelt sai emme täna paki, mille olin tellinud juba tükk aega tagasi. Issile midagi. Loodetavasti isadepäevaks. Anygays. Läksid Mattisega siis postkasti juurde ja Mattis siis nuruma, et eks see pakk on talle. Emme siis seletama, et ei, see on õe oma. Mattis vaatas emmele kurbade silmadega otsa, konkreetselt olid lapsel pisarad silmis ja... Oeh. Umbes kuu aega tagasi joonistas Mattis postionule kirja, et tema tahab postiga suurt autot saada. Emme unustas, Mattisele jäi meelde. Tema ootab oma pakki. Ma siis käisin täna, ostsin talle väikese tõstuki, palju kommi ja panin paki teele.
Mattis olla veel emmele öelnud:"Sina pead mulle ütlema, kui seal on minu nimi peal kirjas!" Homme-ülehomme saab vend oma paki kätte, loodan, et talle meeldib!
Lisaks sellele, et ma oma rahaga ratsionaalne ei ole, ei ole ma seda ilmselgelt ka oma ajaga. Kell on 2:22 ja ma peaksin magama. Õnneks lähen orjama homme alles kella viiest.
Loodan novembris siia veel korduvalt ja korduvalt tagasi tulla!
