Olen Keilas. Rebeka eile helistas ja käskis kirjutada. Meanwhile meil siin sajab ja müristab ja ma olen tõsiselt hirmunud, et äikest lööb ka ja lööb mulle siia kuskile sisse ja ma keeran Helena arvuti perse. Ma tahaksin ju kirjutada kõigest sellest, mis vahele jäi, aga tulge tagasi näiteks... Oh... Ma ei tea... Okei, mul tuli mõte. Ma ühendan arvuti lahti seinast ja netist, genereerin wordis enda blogiposti valmis ja kui hiljem ilus ilm on, siis teen kopipastetipikaste. :P
Alustaks siis ehk sealt, mis oli kõige viimane sündmus, millest rääkida tahtsin. Rootsi it is. Ausalt öeldes oli see nii ammu, et… Kas on enam mõtet, eks. Aga ju siis on. Järgmine aasta samal ajal tahan ma ju ometi teada, mida ma tegin ja kus ma käisin ja mis mulle tehti või öeldi või milline oli ilm või et mis kell mind äratati. Segane jutt… Aga ma ei jäta teksti selliseks, sest ma ei ole Rebeka vanasti või Kätu praegu. So… [See ei olnud muide solvukaga öeldud, et te teaks.]
ROOTSI.
Pakkisime oma asjad, läksime laevale. Okei, mitte päris, sest et me kõigepealt läksime Maretiga poodi, et midagi osta.. Mida me sealt tahtsime, ma enam ei mäleta. Vist tahtsime raha vaadata või midagi sellist. Minu arvelt ma mõtlen ja siis käisime poes ka. See ei ole tegelt üldse oluline. Ausalt. Aga siis läksime Selveri ette, kust mind võeti mingite meie grupi teiste liikmete poolt autole ja Maret istus Lempsi autosse ja sõit võis alata. Või noh enam-vähem, sest Lempsi automajandus passis veel ühe teise autoga natukene aega, enne kui nad sõitma hakkasid. Sest et meie pidime Albust läbi käima, et võtta peale meie auto viies sõitja ja meie reisi veel üks liige. Mis selle tädi nimi oli, ma enam ei mäleta, aga ma tean, et ta oli mu autojuhi naise õde. Lisaks oli siis esiistujate tütar, kes on Liilianiga ühevanune, sest see ometi ütleb teile nii palju ja teid nagu hullult kotib, aga see selleks. Mind vb kunagi kotib, kui ma enam ei mäleta ja ainult blogiposti kaudu saan teada, et mis kus ja kellega.
Igaljuhul sõitsime sadamasse, läksime laevale, pakkisime asjad, tuulasime ringi, kõndisime mööda rohelist miili. Muide see oli ikkagi sama laev, millega ma eelmine kordki Rootsis käisin. [Mul sai vahepeal Tätte plaat läbi. Ma pean minema jooksma üle toa ja uuesti midagi mängima panema, muidu on pekkis. ;D Oh õndsust – Demi laulab.] Esimene õhtu vist oligi neist kahest laevas veedetud õhtust parem, sest et esimesel õhtul oli kõik ju võrdlemisi uus ja põnev. Nii me siis istusime showbaaris, kuulasime laule, vaatasime kabareed, olime natukene ekstaasis. Jalutasime väljas, jalad mul ei valutanud kuigi mul olid õhtu otsa jalas mu mustad kingad ja heaven knows, et ma ei ole harjunud käima nii kõrgetel kontsadel, kui need kingad on, kuigi ma annan endast parima. Mdean, et nägin välja nagu pifiwifi oma miniseeliku, kõrgete kontsade ja valge Orange’i t-särgiga. Ega ilmasjata mulle järele ei vaadatud ja ma paar kommentaari saanud. Aga see selleks, eks. See ei ole äüldse oluline. Mulle meeldis hoopis reaktsioon, mille ma sain kaasreisijatelt, kes olid minuga samas grupis. Ma tahtsin ainult vanaemale näidata, kui kõrged kontsad mul kaasas on ja terve kaks kajutitäit inimesi oli äksis mu pihta. Ma olin vastu muidugi. Hea oli vahelduseks selline olla. Ma muidugi loodan, et terve me grupp ei arva nüüd, et ma olengi koguaeg selline, aga see selleks. Põhiline oli see, et endal oli hea olla. Hea oli ka siis, kui ma kell kaks magama sain, endale äratuse panin mingi kella seitsmeks, et enne hommikusööki pesus saaks ära käia ja siis mõni mees kell viis ärgata otsustas.
Jah, Mattis ärkas kell viis ja leidis, et nii on hea olla küll. Ega ta siis magama uuesti ei jäänud ja ajas terve meie kajuti ülesse. Me siis käisime pesus, ses üleväsinutena me ei pannud keegi tähele, et tegelt võiks veel magada, sest kell on alles vähe. Ja siis me ootasime enda hommikusööki tükk-tükk aega. Ja kobisime sinna varem kohale kui teised meie grupi liikmed ja sõime enda kõhud täis ja teema. Siis sättisime ennast ju linna peale minekuks. Ilm oli kergelt öeldes kole. Alguses küll ei sadanud, aga oli selline.. Rõske ja külm ja üldse mitte tore. Sõitsime linnast välja, et tutvuda mingi kuningalossiga. Kohe päris-päris ekskursiooni alguses hakkasid mingid tüübid seletama ja ma pidin neile ütlema, et nad vaiksemad oleks, sest ma ei kuulnud giidi, sest et esiteks seletasid need tondid väga kõvasti ja teiseks rääkis meie giid väga vaikselt. No oli küll tüütu.
Lossiõu oli iseenesest ilus jaa värki – purskkaevud, labürindid, ilupuud, ilusad teed. Nagu ikka ühes korralikus lossis, eks. Jutt sinna juurde oli ka päris äge ja see Hiinastiilis loss, mille üks kuningas oma naisele teha lasi oli äge.. Aga seal olid mingid värdjad just eelmisel ööl vargil käinud ja mingit portselani ära viinud. No kes see nii teeb? Milleks? Miks sa ei või austada kultuuri? Miks sa pead minema ja varastama mingit ülihinnalist portselani, millega sul esialgu midagi teha ei ole. Sa ei saa ju seda pandimajja viia, sest terve kuningriik otsib taga neid samu tasse. Ja mõtle nüüd ise – palju sa selle eest raha saad? Kes ikka usub, et see on kuninga enda näperdatud tass või et kuninganna sõi oma sünnipäeva puhul selle pealt torti? No kes usub sellist juttu? Eriti mitte keegi nii et võrdlemisi kasutu vargus, ma pakuks.
Selle hiinastiilis ehitise juures hakkas enam-vähem ka sadama ja meie, kes meil vihmavarju ei olnud, hoidsime puude alla. Bussis oli jälle norma olla, aga siis me läksime Stockholmi kesklinna tagasi. Või noh. Vanalinna vms. Selle lossi juurde nagu ja tegime mehele pai. Mu lemmikmees! Ma andsin talle mingi… Mündi vist, või midagi ja sügasin teda lõua alt ja tegin talle pea peale pai ja päris äge oli. Kuigi vihma sadas. Ja meie giid pidi ju tõmblema ja rääkima iga maja juures mingit mõttetut juttu. Te ei kujuta ette, kui ekstaasis me olime, kui me ühte kirikusse sisse saime. Natukene vihma eest varju ja sooja ja… Oeh… Peaaegu nagu paradiis. Muidugi olin mina oma andekusega jätnud koju igasugused pikad dressikad ja pluused ja pidin niisama oma teksadega hakkama saama. Ja ega mul ausalt öeldes külm olnudki. Lihtsalt ebameeldiv oli seista vihma käes.
Käisime läbi Stockholmi kõige kitsama tänava, mis oma laiemas kohas on mingi meetrike lai vist ja kitsamas mingi üheksakümmend sentimeetrit ja trepist alla minek – vähemalt sealt, kust meie läksime. Geniaalsemad teist nüüd mõistavad, et kui minna teiselt poolt, siis läheb trepp muidugi ülesse, mitte alla. Pidin teile igaks juhuks mainima, sest kõik ei ole ajugeeniused. Mõni peab olema keenjus nagu ma. Ja peale seda tänavat enam-vähem lõppes meie ekskursioon. Aga linnavanal oli vaja giidiga seletama jääda, et järgmine aasta jälle saaks ja teema. Meanwhile meie seisime vihma käes, jalad väsinud, tüdinud, kõhud tühjad, tahtsime vetsu… Aga me ootasime. Ja siis saime liikuma.
Pidime jala jõudma tagasi kesklinna, et sealt metrooga minna laeva peale. Iseenesest ei olnudki midagi väga hullu, sest et maa ei olnud pikk. Küll aga hakkas vahepeal Lempsi jalg valutama ja me passisime natukene ja me Maretiga kaotasime väärtuslikku poodide aega. Aga ei olnud ometi hullu. Me jõudsime ju siis sinna keskele, nägime H&M’i, Lindexit ja olime ekstaasis. See tähendas ju ikkagi seda, et me saame vihma eest varju ja natukene omas mullis aega veeta. Kuigi kuna me teadsime, et meid oodatakse ei saanud me siiski poodidest viimast võtta ja ega eriti seda tunnet ka peal ei olnud, et läheks ja shoppaks. Aga noh.
Siis läksime metrooga laeva, kõrvad tõmbas korraks lukku, aga hullu ei olnud eriti. Kui välja arvata see, et me paanitsesime Mattise käru üle, mis oma rada tahtis sõita teisele poole metroorongi. Oh well. Ja kui me sadamasse jõudsime, mõtlesin, et… Mõtlesime Maretiga, et tuuseldame veidi seal lähedalgi ringi, aga siis tuli peale selline kole tihe vihmasadu ja me ikkagi peale väikest ringi ümber sadama olime sunnitud minema laeva. Tegime Lottega pilti enne seda pikka-pikka koridori, kust kaudu laeva saab. Me Maretiga küll pressisime vastu, aga tegime hetkeks vettinud olekust hoolimata rõõmsad näod pähe. Pilti me pärast vaatama ei läinud ega tahtnudki seda näha, aga see selleks. Laevas oli emme väga üllatunud, et meie ka seal olime. Aga me siis olime oma kajutis, pesime end sooja veega ja unelesime veidi aega. Hiljem sõime, veetsime veidi aega tekil, veidi aega vanaema kajutis, kuid läksime enamjaolt kohe magama, sest olime väsinud ja tüdinud ja show oli enam-vähem sama.
Hommikul ärgates oli ilm mittemidagiütlevalt hall ja sombune. Me siis riietusime vastavalt – pikad püksid ja kinnised jalanõud. Käisime söömas, olime oma kohvrid kõik kinni pakkinud ja kuuleme kellegi häält kõlaritest – jõuame poole tunni pärast Tallinnasse. Sooja on 27 kraadi – ma peaks mainime, et mul jäi karp lahti ja vanaema naeris natukene. Ja oligi – juba siis, kui me laevast sinna pikka koridori astusime, tundsime, kuidas soe leitsak meile täiega näkku paiskab ja kuidas kõik oma pikkade riiete all sulavad. See oli silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav. See oli… Jah. Nii oligi.
Aga ei olnud hullu – pakkisime end autosse ja sõit Paide poole võis alata. Minu autoseltskond käis muidugi enne seda läbi Albust, et viia ära meie kaassõitja ja peale väikest pausi sõitsime kodu poole. Poole tee peal helistas mulle Maarja.
KABLI.
Maarja kutsus mind enda, Rene ja Margusega Kablisse. Ma läksin ka. Päev peale Rootsist tulekut. Esmaspäeval siis vist. Kes seda enam mäletab. Esmaspäeval jah. Ja teisipäeval tulime. Mis me ikka tegime. Sõime, rääkisime juttu, sõime, mängisime Aliast, käisime mere ääres, sõime, käisime veel mere ääres, rääkisime juttu, sõime, käisime mere ääres, vaatasime tähti…
Sellest rääkides. Mina, Maarja ja Margus läksime öösel, kui Rene magas tähti vaatama. Tegelt mere äärde ja siis viskasime järjest murule pikali, et tähti ka vaadata. Sophie küsis, et mis see tähtkuju oligi, kus kolm tähte järjest olid. Margus ütles: „Kolm musketäri.“ Me naersime selle üle siis kahekesi natukene aega. Maarja ei saanud aru, kuidas me sellise asja üle naerda saame. Aga vähemalt oli endal naljakas.
Jälle sai tehtud sada pilti… Okei, kordades rohkem, aga põhimõte. Sai kiigutud mere ääres, tehtud lollusi, mõni mees otsustas riietega merre istuda… Oh well…
Sellest ma nii pikalt siiski rääkida ei tahaks, sest seal ei olegi nii palju neid asju, mida rääkida. Kui siis olid ägedad need laulvad liivad, mida mulle meeldis kiuksutada. Ja ujumas muide käisime ka.
Kablist koju jõudes helistasin linnavanale, kes juba bussile läks ja Lempsile, kes mind siis maale viis koos niidukiga.
RAMMA.
Ega saanudki kodus olla nii kaua, et oleks midagi jõudnud teha. Kohe-kohe oli maale minek. Ma olin ikka kergelt väsinud ja ajasin Lembitule ka une peale enda nokkimisega kõrvalistmel. Ja maal oli peaaegu nagu paradiis. Miski selles kohas lihtsalt on minu jaoks nii ülim, et… Lihtsalt ülim. Me siis niitsime, koristasime, korjasime, pesime, jooksime, ehitasime, küpsetasime, keetsime, puhkasime. Ma magasin üle pika aja end jälle korralikult välja ja siis juba järgmine päev oli mul vaja kell kaheksa vetsu minna ja sealt ma siis ülesse jäingi. Enam ei tulnud und, et magaks või midagi. Ma kujutasin ette, et kell on juba piisavalt palju ja ammu on aeg üles tõusta. No päris nii ei olnud, aga see selleks.
Tulid meile siis reede õhtul Kersti, Piret, Indra, Ingeri, Toomas, Helena, Maret, Alissa ja lisaks öösel veel Elvi ja Edgar. Me istusime õhtul, kui lapsed magasid väljas ja ajasime juttu. Hommikupoole läksid Tootsikad [Elvi ja Edgar] kuskile Koerusse vist surnuaiale ja meie jäime koju asju ette tegema. Ei läinudki enam kaua, kui voolas kohale ka ülejäänud rahvas ja jäi tulemata mingi osa meie inimestest. Minu emme-issi-Mattis jäid koju, sest Matu oli haige. Emmel oli kohutavalt kahju, sest et ta ei olnud mitte kunagi mitte ühtegi sünnipäeva vahele jätnud ja nüüd pidi. See oli lausa… Kurb. Mul oli temast kahju ja tal oli endast kahju.
Kuigi teile need nimed arvatavasti midagi ei ütle, pean siiski teile ka ütlema, et kes kohal olid. Et mina teaksin ja et teaks keegi, keda veel huvitab. Oli muidugi üks päevakangelastest – Rammavanaema Sievi. Tema kolm last Irmgard, Kersti ja Illar. Irmgardi kaks last Enelin ja Liilian ja elukaaslane Lembit. Enelini kaks last Gerli ja Robert ja abikaasa Indrek. Liiliani kaks last Sten ja Maribel. Ja siis keskmise õe kaks last – Mina ja Maret ja muidugi minu kasulaps Alissa. Oli Kersti kaks last Piret ja teine päevakangelane Toomas ja muidugi tem abikaasa Priit. Pireti kaks last Indra ja Ingeri. Ja Toomasel oli kaasas Helena. Rammavanaema kolmas laps, Illar, võttis kaasa enda noorima poja Reimo ja oma naise Enna. Hiljem liitus ka Rando, Enna ja Illari vanem poeg. Lisaks oli veel onu Illari esimene poeg Rainer oma naise Krissu/Kertu/Sõbra/Kristiinaga. Oli Toomase sõber Villu. Ja siis olid Tootsikad. Olid Ester ja Elmo oma kahe poja Edgari ja Eeroga ja tütre Elviga. Ja lisaks oli üks tädi, kes vist oli Estri õde, aga keda mina kahjuks ei teadnud. Ta oli mingi mehega, kelle nimi oli Jan ja keda ma ka ei teadnud. Aga ega hullu ju väga ei olnud, sest ega nemad mindki vist teadnud. Vabandan muidugi, et ei pidanud tähtsaks uurida täpselt välja, kes te olite. Kui täpselt te nüüd lugesite, aga kokku oli meid 35, kui ma õieti lugesin. Eelmine aasta oli meid rohkem. Olid ju eelmine aasta meil Brittel, kes seekord Janekiga kodus oli. Olid meil ju minu emme ja issi, kes seekord Mattisega kodus olid. Oli meil ju Margret, kes seekord Itaalias oli. Oli meil ju Lauri, kes ilma Margretita ei käi. Oli meil ju Marina, kelle Rando see aasta koju jättis miskipärast. Oli ju Kerttu, kes seekord ei käinud. Oli ka Karl ja Andrus, kes minule teadmata põhjustel ei tulnud. Mingil hetkel oli meil eelmine aasta ka Volli, aga millal, seda ma ei tea. Samas katsid Tootsikad, Alissa ja Krissu mingil määral vist ära eelmise aasta puudujad, aga mitte täielikult. Otsige eelmise aasta post üles ja lugege, mitu meid seal oli.
Pidu kulges nagu üks pidu ikka. Inimesed sõid, jõid, laulsid… Mina sain Reimolt enda kätte Rando peegelkaamera, mille numbrit ma ei mäleta ega firmat ega midagi, sest ma olin liiga starstrukk. Ja käisin siis sellega ringi ja pildistasin kõiki! Nii palju, et grupipildi ajaks oli kaamera aku tühi ja kas Reimo sai sellest hea pildi, seda ma ei tea. Mina Toomase digivigiga sain paar sellist, mis kõlbasid olla täitsa. Ja kus me seda pilti tegime, võite küsida. Tegime seda ju vana vahtra all. Reimo mõte oli see! Aga selllest, milleks see nii oluline oli, lõpu poole.
Vahepeal istusime lauas ja Rainer laulis meile ühte Smilersi laulu. Kuna mina neid esimese salmis sõnu ei teadnud, siis ma kaasa ei laulnud. Ja kuna mul lauluhäält ei ole, ega ma kippunud seda refräänigi laulma. Küll aga tundsin ma peale Raineri laulu katkemist, et kasvõi tema rõõmuks pean jätkama. Rainer laulis salmi ja siis:“Mõistus on kadunud ja süda on puru. Käin nagu kass ümber palava pudru.“ Siis jäi tasa. Mina sehkendasin mingi kaks sekki laua ümber, vaatasin Rainerile otsa:“Anna mulle klaasitäis.“ Ja siis jätkasime juba koos:“Või kaks parem veel oma armastuse allikaveest!“ Mis siis, et ma laulda ei oska. Vähemalt oli meil selline laulmise hetk.
Meie laua taga toimus veel igasuguseid naljakaid asju ja… Kella kümne ajal läksime mina, Kersti ja Piret koos ma lastega tuppa, et neid magama panna. Kaks Tätte laulu ja minu Alissa magas. Kuigi Ingeri teisel pool seina karjus täiest kõrist, sest ei tahtnud magama minna. Aga laulsin mina vaikselt, peaaegu sosinal Sõprade Laul nr.6’te ja Ootamist ning minu laps magas. Oh sweet success!
Minu jaoks oli jälle üks tipphetk, kui Irral ja Rainer… Oeh. Pole minu asi seletada tegelikult, aga minu jaoks oli see armas. Ja mulle meeldis, kuidas kui me grupipilti tegime, siis Reimo hüüdis, et Kertu ei paista välja. Kõik me ülejäänud umbes kolmkümmend inimest hakkasime naerma. Sest et ta nimi ei ole Kertu. Sellest ka enne see pikk kaldkriipsudega nimerivi. Ta tegelik nimi on ju Kristiina. Ja hüütakse Krissuks nagu tavaliselt. Küll aga oli keegi vist Reimole rääkinud, kuidas kellegil ei olnud ta nimi ükskord meelde tulnud ja siis Reimole jäi see Kertu sealt külge. Ja Indra jaoks oli ta Sõber. Aga me istusime enamus õhtust üksteise vastas laua taga ja lihtsalt naersime mitte millegi üle üksteisele näkku. Miski oli nii naljakas lihtsalt.
Ja üks asi, mida Liilan Edgarile ütles, jäi natukene kripeldama hiljem.. Kas ta mõtles seda tõsiselt? Ta ütles, et mina, Rainer ja Villu oleme kolm täiesti erilist inimest, keda lihtsalt peab armastama, et me oleme nii ägedad. Ja midagi ütles veel, aga seda ma ei jaga. Tundsin end tähtsana küll, jah. [vahemärkus, et olen üle tunni aja järjest lihtsalt kirjutanud.]
Jätsime hüvasti osadega, mõnedele soovisime lihtsalt head ööd, koristasime laua ja läksime kell neli magama. Viis tundi hiljem kell üheksa otsustasid lapsed ärgata. Mis mulgi üle jäi. Söötsin lapsi, sõin natukene ise, tuiskasin mööda õuet ja siis tuli vihmasadu. Ja siis tuli torm. Ja siis tuli meie jaoks katastroof.
Vihma sadas nii hullult, et aknaklaasid olid valged – nagu viskaks keegi konkreetselt ämbriga vett vastu aknaklaasi. Ma vaatasin aknast välja, hoidsin lapsi akendest eemale, et nad ei kõõluks ja mõtlesin, et kus teised on. Olid ju Maret, Priit, Helena ja Villu küüni all, kus eelmisel õhtul laud oli olnud. Rainer, Kertu, mina, Kersti, Piret, Alissa, Indra, Ingeri ja rammavana olime toas ja Toomas alles magas autos. Müristas, lõi välku… Ma vaatasin aknast välja, ma nägin, kuidas suur vaher kukkus ja ma nägin, kuidas Raineri auto selle all undama lõi. Rainer ütles köögist – „Ma loodan, et see mu auto peale ei kukkunud.“ Või vähemalt midagi sellist. Mina olin lihtsalt karp konkreetselt lahti ja vaatasin aknast välja. Ma võin öelda, et ma ei olegi vist midagi nii jubedat näinud. Lihtsalt näha, kuidas puu, mis on alati olemas olnud lihtsalt kukub. Puu, mis on pea sada aastat vana, mis oli seal enne vanaema maale kolimist seal olemas… Lihtsalt kukub. Päris jube, peaks mainima.
Mingi aja pärast pani Rainer endale jope selga, jooksis paduvihma käes õue, hüppas aidatrepile, nägi enda autot ja kõndis lauta teiste juurde. Ma nägin juba siis, et ta auto oli pihta saanud ja et kõik on metsas. Ja siis tulid teised ka tuppa. Elektrit muidugi enam ei olnud. Siis me istusime toas, olime kurvad, vaatasime, kuidas meie suguvõsa päikesekiir istus pea norgus… Ma loen enda ka rõõmsaks inimeseks, aga kui te Rainerit näinud ei ole… Kui te temaga koos olnud ei ole, siis te ei tea, milline on tegelikult üks inimpäiksekiir. Ja kui ma kunagi ütlesin Rainerile, et ta võiks mulle ja Helenale teada anda, millal ta kurb on, siis… Ausalt öeldes ei oleks keegi meist tahtnud seda näha. See on lihtsalt konkreetselt selline tunne, et päike enam ei paista. Täielik lootusetus. Ja siis hakkas Rainer naerrma. Me kõik naersime natukene, sest et me ei osanud midagi teha. Ja kuigi ta tegi enam-vähem rõõmsa näo pähe, teadsime me kõik, et tegelikult ei ole ta rõõmus. Et tegelikult tahaks tema ka pead vastu seina taguda ja võib-olla natukene nuttagi. Ja kuigi ma vihkan väljendit õnnelik õnnetus, läks see siiski õnnelikult, sest et katki oli ainult tagumine klaasi ja katus oli sealt veidi mõlkis. Kütuseluuk lendas ka eest. Aga ikkagi oli elu päris lill, sest et… Oleme ausad – oleks auto olnud pool meetrit tagapool, oleks auto hullemini viga saanud. Ta ei oleks sealt ära sõitnud. Aga sõitis. Sõitis ta küüni alla, et vihma sisse ei sajaks ja sõitis ka õhtul Kosele parandusse. Sõidab sealt ka lähima kahe nädala jooksul ära Paidesse tagasi, et Rainer saaks jälle ringi kihutada… Või siis tööl käia ja oma eluga tegeleda. Rainer on küll kodus õnnelik, jah, sest et remont, mis sisaldab endas mõlkide välja tagumist ja ülevärvimist läks väga odavaks.
Samal päeval, kui vaher langes, tulid maale veel minu issi, Lembit ja linnavana. Me tükeldasime selle puu ja issu tegi kaks tugitooli ja ühe karu, kellele saab lillepotid kõrvale panna – järgmine nv võtame maha ka meie teise suure puu – kase – millest mul kohutavalt kahju on. Aga kuna see on ka vana puu ja võimalik, et kukub maja peale, siis ettevaatuse mõttes võtame selle ka maha. Oh issake… Ma juba tunnen, kuidas mu süda valutab selle pärast…
KEILA.
Teist päeva siin. Esimesel päeval magasin kella kaheni, samal ajal olid Helena ja Toomas tööl. Siis lugesin uuesti Raua biograafiat ja loen siiani. Kuid kella 12 ajal tulin arvutisse, et Rebeka meeleheaks natukene kirjutada ja et teiste blogisid lugeda. Rivka ütles, et keegi ootas veel mu blogi, aga samas võisin ma valesti aru saada.
Eile käisime Toomasega külapoes – Säästumarket! Toomasele jäi selline elamus, et ta vist ei lähe kolm aastat Säästu enam. Oli küll naljakas, jah. Minul ka, jah.
Peaks mainima lõpetuseks, et siiamaani võisite te vabalt ka kerida. Wordis on see kuues leht ja sõnu on nüüdseks 3320. Aitäh, et lubasite mul end tühjaks kirjutada. Ma kirjutan uuesti, kui koju jõuan. Aga kuna mul on plaanis Võrus ka veel see suvi ära käia, siis… Mine tea, millal ma teile kirjutada saan, eks. Aga eks te käige vahest vaatamas, et mis teema on.
Seniks aga nautige veel vabadust!
3369.
