Käisin üle pika aja...

... Kätuga väljas burksi söömas. Me ei ole enam väga ammu ühtegi korralikku burksi söönud ja tuli isu. Käisime siis poes ja sõime ühe mõnusa Sirka burksi ära. Ja see maitses nii hästi. Tagantjärele mõeldes maitses see umbes aasta aega tagasi paremini... Aga hea oli siiski.

Oh deer lord.

Sinna jalutades nägime alles oma kodutänaval kahte väikest poissi tõukeratastega sõitmas. Mis nad võisid olla, nii kaheksa-üheksa-kümne aastased. Ei pööranud neile olulist tähelepanu, vaid tegime omi asju. Ja siis järsku üks poistest tuli me poole. "Vabandust, kas te teate, mis kell on?" "Kell on kaheksa. Just täpselt kaheksa," vastasin talle, sest olin telefoni just välja võtnud, et õele helistada. Ütles vist aitäh ja me liikusime edasi ja nad jäid sinna. Natukese aja pärast taipasime Kätuga, et poiss rääkis meiega kuidagi väga viisakalt. Viimasel ajal sellist asja juba ei juhtu..

Veel hiljem, kui poisse enam peaaegu ei paistnud, imestasin selle üle, et neil endal telefone pole. Tänapäeva lastele antakse ju kohe nutitelefonid kätte, et nad koguaeg saadaval oleks. Siis imestasin, et äkki nad ei tohi telefoni õue kaasa võtta. Ja siis olin üleüldse segaduses, et kuidas lastakse tänapäeval lapsi sedasi välja.

Kõlab sellise vinguva vanainimese jutuga, aga need mõtted käisid peast läbi kõik järjest ja kiirelt, et ei jõudnud korralikult end kogudagi. Siis meenutasime Kätuga vanu häid aegu, kui sai uste taga käidud ja akende all karjutud ja... Oehjah. Nostalgia.

Jutuga tahtsin jõuda sinnani, et mul on hea meel, et poisid julgesid sedasi meilt kella küsida, et nad tegid seda viisakalt ja et neil on linnas lapsepõlv, kus nad õhtul väljas mängivad ja... Mul oli hea meel.

Koju jõudes tegime Kätuga peeglisellfie.

Pilt on udune ja veider, sest me tegime ainult ühe.
Ei me viitsi kaua peegli ees seista, ja end pildistada.
Me teame niigi, et me oleme imelised!

... Tumblris. Ma ei teagi, miks ma sinna ka viimasel ajal midagi ei postita. Ja kui seal käin, siis täiendan oma teist blogi, mitte põhiblogi. Kuidagi lihtsam tundub. Ma ei tea, miks laisklen. Mõtlesin seal ringi vaadates, et tegelikult on mul pilte küll mida lisada ja mida tahaks lisada. Mõtlesin ka sellele, et miks ma ei blogi. Nüüdsama siin seda kirjutades taipan küll, miks ei täienda seda ega teist blogi, vaid ainult reblogin huumorit. Mu Sebastian. Kuna ta endiselt otsustab katkine olla ja klahvidel töötada ei lase, siis on kergem teha hiirega paar klõpsu, et naljakas pilt jõuaks mu naljakasse blogisse, kui teha rohkem klõpse või liigutada end mugavast asendist välja, et klaviatuur ühendada. Ma võiks ju lisada oma pilte tumblrisse ka nii, et ei kirjuta sinna midagi, aga ma ei saa. Mulle meeldib seal oma pilte tagida ja organiseerida. Siin ei viitsi ma isegi jutuga sobivat pealkirja teinekord välja mõelda. Aga tumblris peab asi korras olema. Mulle kuidagi meeldib, kui mul on omad märksõnad, mille järgi leian pildid üles, kui vaja. Naljakas mõelda, et mu tumblris on 245 postitust.

Rääkides viimastest kordadest, kui midagi tegin, siis polnud ammu ka nii kaua maganud, kui täna - lausa kella poole üheni! Umbes. Kell üks otsustasin, et annan oma ärkvel mõistusele järele ja teen silmad lõpuks lahti. Imestasin ise ka, et nii kaua magasin. Kunagi oli see täiesti normaalne mu puhul, viimasel ajal enam mitte. Viimasel ajal olen ma hommikuinimene. Mis on veider, sest ma pole seda elus veel kunagi olnud.

Veel veidram on aga see, et ma naudin seda. Mulle täitsa meeldib hommikul ärgata ja kohe asjalik olla. Tavaliselt käin kohe hommikul siis ka kuskil väljas ära ja terve päev olen asjalik. Kuskil väljas käimine tähendab tegelikult tihtipeale hommikul tööl käimist, aga asi seegi, kas sa ei leia?

Homme on ka tähtis päev ja siis hakkab juuni. Khuul. Juunist võtan jälle ette mingi challenge'i, et tihemini blogida ja tumblrisse pilte lisada. Praegu on aga nii, et kuna ma juba siin olen ja klaviatuuri oma logukesele külge ühendasin, siis lähen ikkagi lisan tumblrisse ka pildi või kakskümmend.

My thoughts are stars I can't fathom into constellations.

Eile ei jaksanud öösel enam midagi kirjutada, ütlesin, et kirjutan siis päeval. Ma ei tea, miks ma midagi sellist lubasin - ma ei oska ju päeval kirjutada! Nüüd on kell jälle kümme ja nüüd ma tunnen, et ma saan istuda rahus ja kirjutada asjadest, millest kirjutama peaks. Või vähemalt mõistuse tühjaks tegema asjadest, millest kirjutada tahaks.
Esimesena lubasin eilses postituses rääkida TFIOSist ja...

Ja alustame siis sellest, või mis sa arvad?

Tegelikult on nii, et ma ei taha sellest väga pikalt rääkida, sest et... Mulle tundub, et see väärib kuidagi eraldi postitust ja rohkem pühendumist.
Aga miks siis räägin? Räägin sellepärast, et te peate teadma, et ma jumaldan seda raamatut ja samal ajal kogu südamest vihkan seda. Ja John Green on täiesti imeline kirjanik ja ta on ikkagi sama kohutav, kui suurem enamus teisi ja ma vihkan teda. See kõlab nii veidralt ja passiiv-agressiivselt, aga ma ei oska seda teistmoodi sõnastada. Lihtsalt see, kuidas... Kuidas kirjanikud tegelasi lihtsalt tapavad, kui ma neid armastan! Nii ei tehta. See ei ole üldse ilus. Üldse!
Ometi tahan filmi vaatama minna ja raamatut uuesti lugeda ja raamatut kuulata.

Eile oli mul inimestepäev. Käisin päeval mingi hetk Kätu ja Caroliga väljas, meie kodudevahelises pargis vedelemas. Sõime jäätist ja arutasime erinevatel teemadel. Päris vahva oli vahelduseks jälle nendega vedeleda. Viimasel ajal on meie kolme kohtumisi aina vähem ja vähem, mis on tegelikult päris kurb... Aga mis seal ikka, kui me kõik oleme oma tihedate graafikutega hädas. Ja pealegi - me leidsime natukene aega, et koos vedeleda, so we got that going for us, which is nice.
Eile õhtul külastasin ka Aurat. Ei käinud ujumas, ei käinud. Mu Annikal oli sünnipäev ja käisin teda vaatamas. Lobisesime kaks tundi Auras, kuni ta koristas, ma pesin ta põranda ära ja siis jalutasime koos läbi Annelinna tema juurde, aitasin tal lilled koju viia ja tulin siis tagasi. Annelinn oli... Annelinn on naljakas. Seal on päris palju mälestusi ja samas mitte midagi...
Käisin mööda majast, mis oli mu esimene elukoht siin Tartus. Ühtlasi viib see esimene elukoht mind ühe teise esimese teemani, mis mul eile meeles mõlkus. Ja esimestest mõeldes mõtlesin veidi joogisena veidratele esimestele... Näiteks esimene seksuaalvahekord. Mõtlesin, et... Selle kohta on veidrad väljendid, mida ma ei mõista. Näiteks:"Kaotasin oma süütuse." Ei kaotanud sa midagi! Kuidas sa said selle kaotada? Siis on ju võimalus, et leiad selle veel üles? Kaotatud asjadega on ikka nii, et alatiseks jääb väikene lootus need tagasi saada. On ikka olemas mingi võimalus, et kui sa oma kaelakee ookeanipõhja viskad, siis kunagi keegi sukelduja selle leiab. Väike võimalus, seda küll, aga siiski. Oma "süütust" sa ju tagasi ei saa?
Miks üldse süütus? Miks sellele selline nimi on pandud? Kätu:"You're innocent!" Ja kuigi ma mõistan mingil määral ta mõttekäiku, siis tegelikult ei saa ma sellest siiski aru. Neitsi on kuidagi... Parem sõna ehk? Ma ei tea.
Ja teine konseptsioon, mis mind häirib, on süütuse kinkimine. Mõistate? Ma mitte. Mõnes mõttes saan aru - sa ei ole varem kellegagi seksuaalvahekorras olnud, sest et see on natukene hirmus ja natukene oluline samm su jaoks ja sa tahaks seda teha inimesega, kes on sulle oluline... Aga ma ei tea, kas hilisemas elus on vaja sellest rääkida, kui süütuse kinkimisest?
Aga võib-olla olen ma lihtsalt õel ja halb inimene. Tõenäoliselt olengi. Võinoh... Olengi... Aga see selleks. Sellel teemal mõni teine kord.

Ja nüüd, kui ma viskasin pilgu peale teistele teemadele, millest ma eile rääkida lubasin... Need ei tundu enam nii olulised. Sünnipäevad said peetud ja inimesed said nähtud. Töö on mul endiselt tore... Kuigi tööst peaks rääkima küll... Klienditeenindaja amet on teinekord päris naljakas ja mõni seik väärib mainimist. Aga seda ka mõnel teisel korral...

Või siis nüüd!
Milleks üritada oma mõtteid koondada tähtkujudeks, kui nad võivad olla ka üksikud tähed!

Kord oli kiire hetk, olin üksi tööl. Sisse astus üks meesterahvas. Nii kolmekümnendates ehk, tuli oma pitsale järgi. Pöörasin talle selja, lubades kohe tagasi olla - pesin käsi. Kui ümber pöörasin, järgnes naljakas vestlus.
Tema:"Teil on ilusad jalad."
Mina:"Aitäh, ise tegin!"
Naersin. Ma tean, et me rääkisime midagi veel ja soovisime teineteisele kena päeva, aga.. Aga see oli hea nali.

Üks teine kord oli mul ka kiire päev. Terve päev oli kiire olnud. Mu abiline ei ilmunud tööle ja teine, keda tahtsin kutsuda, ei võtnud telefoni vastu. Jooksin. Meesterahvas tuli pitsale järgi.
Tema:"Kiire päev, jah?"
Mina:"Natukene. Üksinda on natukene raske."
Tema:"Oled üksi?"
Mina:"Nojah, praegu küll."
Tema:"Iga klient tundub siis kindlasti päris tüütu kohustusena?"
Mina:"Esimene mõte on:"Kurat, kodus ei oska süüa vä?!"." Naersin:"Ei, tegelikult ei ole nii hull, saan hakkama küll!"
Korraks vaatas mees mind natukene ehmunud pilguga küll, aga pöörasin asja kiirelt naljaks. Sest tegelikult see oligi nali.

Üks teine seik ühe kliendiga meenutas ühte järgmist olukorda ühe teise meesterahvaga. Alustame tööst.
Kord jälle veidi kiiremal hetkel astus sisse mingi mees. Teinekord on kliendid natukene rohkem lobisemisaltid ja kui päris aus olla, siis on hetki, kus on nendega väga tore suhelda. Antud meesterahvaga ei mäletagi täpselt, et kuidas me jutt alguse sai, aga üks asi viis teiseni. Ühel hetkel uuris ta mu käest, et kas jalad on väsinud, mille peale ma vastasin, et natukene ikka, aga olen harjunud.
Tema:"Õhtul koju jõuad, siis jalad mehele sülle ja las mudib, eksole?"
Mina:"Peaaegu, aga pole meest."
Tema:"Polegi meest?! Kuidas see juhtus?"
Mina:"Maha jätsin."
Tema:"Siis tuleb uus ju muretseda!"
Ei mäleta taaskord, et kuhu see jutt edasi jõudis, aga see oli päris naljakas. Jah, mul on aega mees leida selle kümne minuti/kilomeetri pealt, mis ma hommikul tööle kõnnin ja õhtul koju... Jah...

Kord varem, pidasin oma sünnipäeva. Kolmandal mail, kui täpsem olla. Inimesed tulid külla, olime koos, rääkisime juttu. Tore oli. Ühel hetkel tuli külla ka Naabrimees, kellel oli sõber kaasas. Mul ei ole selle sõbra nimi hetkel meeles... Indrek? Hendrik? Jüri? Okei, Jüri ei olnud, aga kuna ma ta nime ei mäleta, siis täna on ta Jüri.
Ühel hetkel seisime Jüriga kõrvuti, rääkisime juttu, ta vaatas mu inimeste poole ja küsis, et milline neist on minu mees - eemal seisid Toomas, Villu ja Rainer. Ütlesin, et ei ole neist ükski mu mees. Naljatas:"Siis ma võin sulle ligi ajada ju küll!" Naersime. Ta oli veits purjus...
Mattis oli ka meiega õues. Tahtis midagi puukuuris asjatada, aitasin tal tule põlema ja andsin talle mingeid asju ja kui tal midagi vaja oli, siis ta tuli minu käest küsima. Kord, kui ta jälle tuli, tegelesin temaga. Jüri küsis siis, et kas ta on mu poeg.
Ma:"Ei ole! Mu väikevend on!"
Jüri:"A kus su lapsed siis on?"
Mina:"Mul pole lapsi!"
Jüri:"Miks sul lapsi pole?"
Mina:"Mäletad seda juttu, kuidas mul meest ei ole?"
Jüri:"Miks sul meest ei ole?!"
Mina:"Maha jätsin."
Jüri."Aga kuule, lähme vaatame kuud.."
Naersime pooleks ennast keset mu õuet. Esiteks oli ta ettepanek kohutavalt naljakas, teiseks juhatas ta mind kuust hoopis vastassuunas.

See õhtu oli üldse üks lõbus õhtu...

Olgu siis. Jätan sind ja su ilusaid mõtteid üksi ja lähen magama, kell on palju!

Mõtted, mitte jutt

Ausalt öeldes on nüüd kell kaks öösel ja ma ei suuda siia kirja panna neid üksikuid mõtteidki, sest ma tahan magada. Ma tahan meeeeletult magada. Ja siis natukene veel magada. Mõistad sa mind? Mõista mind, palun.

Aga ma luban, et kui ma homme koristuspausi teen, siis räägin. Räägin TFiOSist ja süütuse kaotamisest ja sünnipäevadest ja jalutuskäikudest ja oma väiksest põiest ja oma inimestest ja oma tööst ja... Aga praegu tahan ma magada.

Miks ma selle siia üldse kirja panen? Sest ma tahan.

Mulle tundub, et ma olen oma blogi hüljanud ja ma tunnen, et ma pean tegema nii, nagu aasta algul tegin - kvantiteet üle kvaliteedi ja ehk tuleb kvaliteetki tagasi!

Ma olen liiga hea inimene.

Kõlab egoistlikult, aga ma olen selles veendunud.

Eelmises postituses kirjutasin, et käisin kaheksa päeva järjest tööl - ilmselgelt olin liiga hea inimene. Lubasin ju endale helistada ja lubasin, et tulen appi, kui vaja. Hoomins were like - let's call her! She can help! Aitasingi. Ei võtt mul tükki küljest, ausalt! Olen endiselt samas tükis.(Makes sense in my head!)

Täna olin tööl, kell 21.15 helises telefon. Mõtlesin, et yolosweg, võtan vastu.
Mina:"Sõbra Pizzakiosk küüleb, tere!"
Tema:"Tahaks tellida."
Mina:"Kahjuks täna enam ei saa, tänaseks on kiosk kinni."
Tema:"Mitte midagi enam ei saa vä?!"
Mina:"Mul on jah, uksed kinni ja kassa loetud ja kõik lõpetatud."
Tema:"Eks ma siis jään nälga."
Mina:"No oleneb, mida te tahate, ma võib-olla olen nõus tegema."
Tema:"Tahaks mafioooosot. Suurt."
Mina:"Ok, mul läheb umbes viisteist minutit aega, aga ainult sellisel juhul, kui te maksate sularahas, siis on mul kassa ikka korras."
Tema:"Diil, noh. Anna süüa meile lihtsalt." Okei, ei öelnud ka. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Küllap tänas vms.
Jõudsid kohale, mul üks pooleldi lahti, ronisid sisse. Khuul.
Mingil hetkel, peale small-talki ja arve maksmist, tema:"Täna on ikka eriti hea teenindus."
Mina:"Oh, mis te nüüd!"
Tema:"Kuidas siis nii, et olite nõus lahti olema?"
Mina:"Ah, mul hea tuju täna."
Tema:"Oleks halb tuju olnud, oleks läbi sõimanud meid?"
Mina:"Oleks halb tuju olnud, poleks ma telefonigi vastu võtnud."

Tema:"Oleks teil siin jäätist, oleks teile jäätise välja teinud.
Mina:"Järgmine kord!"
Tema:"Järgmine kord on teil jäätist?"
Mina:"Järgmine kord tulete ise jäätisega!"
Tema:"Diil. noh!"
Naersime.
Kell oli pool kümme, kui ma uksed teist korda kinni sain. Ja siis lõplikult. Ma ei teagi, miks ma olin veel valmis neid vastu võtma. Oleks võinud ka telefoni helisema jätta. Aga noh. Mis seals ikka! Kui ta juba helistas ja oli valmis kohapeal mu tööd kiitma ja kõik oli väga ok. siis noh... Miks mitte! Muidugi oli mul too hetk ka kõik alles täiesti koristamata - olin just lõpetanud väikese puhkuse ja kassa lugemise... Oleks mul muud asjad juba ära pandud ja korras olnud, siis poleks ma ehk vastugi võtnud... Ah, ei ma tea...

Tulin koju, sõin kausitäie suppi (little bit too spicy for my liking, but still good) ja joon teist klaasi rummikoksi ja kirjutan seda postitust. Mõtlesin lihtsalt, et panen asju kirja.
Teate, kuidas purjus inimesed ei taju oma jõudu eriti hästi? Well... Ma pigistan oma klaasi päris tugevalt, sest kardan, et see muidu kukub maha. Khuul of me, I know...

Okei, magama!

Mul on tegelt mingi 186 asja veel, millest rääkida aga teinekord! Siis kui ma olen puhanud ja kaine ega taha iga viie minuti tagant vetsu minna. TMI? :D

Ööd!