People around me.

Ja jutt sellest, kuidas negatiivne saab siiski muutuda positiivseks.

Nädal aega tagasi, neljapäeval, panin kooli poole nii kiirelt jooksu, et unustasin salli kaela panna. Oli kiire, ei jõudnud! Ja õues oli kole... Eva oli kuri mu peale natukene, et mul salli kaelas ei olnud. Ja ma siis üritasin seletada, et ma jooksin bussile, mul ei olnud aega, et salli otsida. Eva võttis oma kaelast sallid, keris need lahti ja pani ühe minule kaela. Mul oli hea soe koju minna.
Koduteel mõtlesin, et küll Eva on ikka armas ja et mul on vedanud, et mul nii head sõbrad on!
Hiljem käis Helena külas ja me sõime end pooleks.

Eile helistas mulle Toomas, ütles et on Tartu lähedal tööl ja ma kutsusin ta ööseks enda juurde. Ütles, et ta ei saa - kuhu ta siis rekka paneb? Mina ikka meelitasin, et tule ikka! "Ma võin sulle isegi rätiku anda, saad duši alla minna!" Toomas:"Vot pesta tahaks küll..." Ja siis ma lubasin ta riided ka kähku ära pesta. Ja ta helistas ülemusele, ütles mulle, et tuleb mu juurde. Ma olin õnnelik, hakkasin juba rohkem süüa tegema, kuni ükskord Toomas jälle helistas, et sõidab Paide poole, tal haagis katki. Minu tegi see õnnetuks, aga sain aru. Ega ta ei saa katkise masinaga siia tulla. Ütlesin, et küllap ta siis tuleb mõni teine kord!
Selletõttu, et otsustasin topelt süüa teha, otsustasin mitte minna vaatama üht etendust. Ja siis kui Toomas teatas, et ta ikka ei tule, oli mul mingi osa oma pesu masinas ja söögitegu alles pooleli ja kell niipalju, et enam ei oleks jõudnud näidendeid vaatama.
Selle asemel tegin kotletid valmis, olin Facebookis. Nägin, et Paula kaotas oma kassi. Ma teadsin, kui väga ta teda siia Tartu üldse ootas ja siis ma kohe jagasin, et Joosep on kadunud! Hakkasime Paulaga rääkima, olin ise peaaegu pisarates, et kassikene kadunud on. Mulle ei meeldi, kui miisud ei ole kodus.
Pakkusin end appi miisut otsima. Käisime kaks tundi mööda Annelinna, kss-kssitasime ja kutsusime Joosepit. Ühel hetkel hakkas üks oranž kass meid jälitama ja see võis päris veider välja näha - meie otsime kassi, üks ajab meid taga. Varsti otsustasime minna naabrite ustele koputama, et kas keegi on ehk näinud. Kolm ust, kust vastati, ütlesid, et nad nägid, kuidas kass siin päev otsa magas ja siis teise ukse taga magas.
Ühel hetkel pakkus Paula, et läheks viiendale. Koputasime ühele uksele, mitte mingit vastust. Siis teisele. Paula:"Tervist, ma olen teie alumine naaber ja mul läks kass kaduma. Selline suur, musta-halli-valge kirju..." Naine:"Jah. Ta on siin. Mu voodi all."
Nimelt otsustas see hea naine, et nii kena miisu ei tohiks magada keset teed maja ees, autod sõidavad ja puha. Ja siis ta võttis Joosepi enda juurde. Joosep ise koju jõudes ei olnud väga vaimustuses. Ta oleks hea meelega uuesti välja läinud.
Aga miisu oli olemas. (:

Täna ostsin lõunaka rimist muuhulgas kaks pärmi. Koju jõudsin - üks hallitas. Võtsin teise. See ka hallitas. Rebase Rimi oli vastutulelik ja vahetas mulle need välja, helistas Lõunakeskusesse ja käskis pärmid üle vaadata. Tegi mul tuju heaks.

Tegime Mairoga pitsat. Ja nüüd ma tahan magada. Päev otsa Mairoga veeta... Väsitav. Ma armastan teda, aga ma ei suuda temaga päev otsa poes olla, kus on niigi närviline. Ma väsin siis ära...

I love the people around me. (:

"Teie salli terviseks, proua!"

That feeling you get, kui sa oled õnnetu, vaatad otsa sellele inimesele, kes teab sind kõige paremini ja keda sa usaldad kõige rohkem ja pool murest on juba läinud ainuüksi sellega, et ta ütleb sulle tsau.

Eile õhtul Maarja juurde jalutades mööda Rüütli tänavat mõtlesin endamisi:"Jesus christ, tee rõõmsam nägu pähe! Sa ei mõrvanud ju kedagi ja keegi ei hakka sind mõrvama ja keegi ei surnud. Lighten up!" Ja kui ma tagasi kõndisin:"Jesus christ, kas sa palun võiksid natukene vähem särada?! Politseid seal nurgapeal arvavad, et sa oled pilves või midagi!"
Paar veidrat pilku saingi politseide poolt, aga kes teab, miks see oli. Mul oli vihmavari käes ja vihma ei sadanud, võib-olla sellepärast? Võib-olla ma nägin purjus ja alaealine välja? Kes teab.

Eile baaris üks mees:"Miski kukkus." Ma automaatselt vaatasin ka maha, kuigi ta ei rääkinud minuga. Ja siis avastasin, et mu sall oli maha kukkunud. Ütlesin:"Oi, mu sall!" ja ronisin pukilt maha, et see üles tõsta. Samal ajal selle esimese mehe sõber:"Proua, teie sall kukkus." Ma naeratasin omaette ja mõtlesin, et fakk, kas ma tõesti näen nii vana välja? Istusin tagasi, mehed said oma õlled ja see, kes viimasena kõneles, ütles:"Teie salli terviseks, proua!" Ma tänasin teda ja naersin natuke. Ja surin seesmiselt. Mismõttes ma olen proua?! Ma olen 20, for crying out loud!

Kella üheteistajal otsustasin, et peaks ikka selle siidri ka võtma, mida ma niisama passin seal. Ostsin siidri ja jõin seda poolt liitrit mingi tunnike. Avastasin uuesti, et mulle ikka üldse ei sobi alkohol ja et ma ei tohiks nii palju seda korraga ette võtta. Veidi peale südaööd hakkasin kodu poole liikuma.

Enne seda ostis keegi mees endale ja oma sõbrale praeleivad. Maarja tahtis neid maitsta, võttis kogemata kaks, andis ühe mulle, päris head olid. Ja siis hiljem need samad mehed pakkusid mulle veel leiba. Ma ütlesin viisakalt, et ei soovi. Umbes kümme korda. Ja et ma juba sain. Seda ka umbes kümme korda. Ja et need on tõesti head leivad ja Maarja on päris osav, et need valmis tegi. Seda ütlesin umbes korra. Pakkusin Maarjale, et ta võiks tulla mu poole leiba tegema, ta arvas, et ma võiks endale fritüüri osta ja siis ma arvasin, et "How 'bout no." Mehed mu kõrval said sellest valesti aru - arvasid, et ma ei taha Maarjat endale külla leiba tegema. Ja siis ma üritasin seletada, et Maarjal on kiire ja et eks ma saan endale ise ka leiba tehtud ja et mul ei ole praegu kodus leiba, aga ehk kunagi!

Teinekordki, ütlen ma selle peale! Aga järgmine kord kohe algusest peale hea tujuga!

Sometimes I feel like I'm permafrost...

Mu pea valutab miskipärast. Peaks vist vahelduseks natukene magama, õhtul oli ju plaanis välja minna...

Olen praktiliselt terve nädal halvasti maganud. Kohati jääb ajast puudu, siis jääb kvaliteedist puudu... Ja sellepärast olen ma praegu palju väsinud. Sajaga väsinud.

Neljapäeval käis mul Helena külas, teisipäeval käisime koos väljas. Küpsetasin Helena küllatuleku puhuks kringli ja reedel tegin Anni, Liisi ja Nele soolaleiva puhuks ka kringli.
Olen küpsetaja, jou.

Täna veetsin kolm tundi oma päevast katlamaja seina pestes, siis vaatasin natukene aega miisusid, natukene koeri ja tulin koju. Anneli tõi mu koju. Nimelt käisin ma Tartu Koduta Loomade Varjupaigas heakorrapäeval ja seekord oli mu ülesandeks katlamaja seinu pesta. Nuustik oli pärast päris läbi ja vett käisin ka paar korda ikka vahetamas. Ja päris vahva oli. Ma tundsin, et ma teen midagi head, kuigi ma pesin ainult seinu. Homme, pühapäeval, hakkan sama asja tegema oma vannitoas ja ma tunnen juba nüüd, et ma sellest ei saa nii suurt positiivset laksu, kui katlamaja seinu pestes.
Nimelt tunnen ma, et väga vahet ei olekski kui ma ei koristaks. Põrand saab ikka mustaks, vahet ei ole, kas ma pesen seda iga pühapäev väga põhjalikult või ei. Vannituba on niikuinii koguaeg praktiliselt läbimärg ja üldse mitte räpane. Aga ma pesen ja küürin ikkagi. Milleks?

Ma natukene magan. Pea ikka tuikab...

Give me one more post!

Mind teeb õnnetuks, et teised ei blogi ja kui teised ei blogi, ei taha mina ka blogida. Kuhu me niimoodi jõuame?!

Who am I?

Wanna know? Grammarnazi. Ja isegi mitte ainult grammatika - sisu ka!

Kust see nüüd tuli? Nimelt saatis Maarja mulle lingi ühte gruppi Facebookis. Järjejutud vms. Ütles mulle, et see on kõige hullem jutt, mida ma kunagi üldse loen. Tal oli õigus. See jutt... Kõik selles oli halb! Kirjaviis, mõte, grammatika, tegelased... Kõik, mis ühe jutuga valesti saab olla, oli seal täiesti olemas. Isegi rohkem, kui kõik.
Ja siis ma lugesin need jutud läbi, liitusin grupiga, ootasin, et mind liikmeks võetaks ja siiamaani olen kirjutanud kolm A4 teksti sellele "kirjanikule" mis tema jutuga kõik valesti on. Ja see on esimene "peatükk". Selles suhtes, et seal on neid niinimetatud peatükke või osasid kümme, kui ma õigesti mäletan. Üks hullem kui teine. Siiralt.

Loen ka üht teist järjejuttu, mis võrreldes selle Facebooki omaga, on puhas kuld. Kuigi ka seal on kõik valesti. Ja ma olen seda ka korduvalt välja toonud sellele teisele "kirjanikule", kes muide vist on kunstnik ka. Noored tänapäeval. Kõiges on nad osavad.

Iseenesest ma leian, et sellest ei ole midagi hullu, kui noored joonistavad ja kirjutavad, aga mingi kriitikameel võiks enda suhtes siiski olla. Eriti kirjutamise puhul. Minul on. Aga ma olen selle alla surunud, kui ma kirjutan oma tavalist blogi. Mitte, et mul oleks kuskil mujal mingi blogi, kus ma kirjutan järjejuttu. Kui ma seda teeks, siis ma... Ma kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kustutaks, kustutaks. Mitte midagi ei saaks kirja, sest kõik oleks valesti.
Aga mu oma blogi... Kunagi aastate pärast on mul ilmselt piinlik - mu jutt ei ole alati(kunagi) sisutihe, selles puudub tihtipeale igasugune seos, vahetevahel on sisse sattunud idiootseid vigu ja sõnavara muutub mul ka iga aastaga. Muidugi on mul kunagi piinlik. Aga see on mu blogi. Kui mina endale piinlikkust ei valmista, kes siis?

Kaldun teemast kõrvale...


Teate, kes ma hetkel olen? Kõrgharidust omandav koduperenaine. Ja kui ma oma kõrghariduse kätte saan, oskan ma väga hästi põrandaid pesta, mööblit liigutada, küürida ka kõige kitsamaid ja ebameeldivamaid kohti, küpsetada kringleid ja kooke, teha arvestataval tasemel süüa, pesta pesu, triikida pesu, pesta nõusid... Minust saab kõrgharidusega koduperenaine ja ma siiralt loodan, et kõige selle kõrvalt jaksan ma siiski sotsiaaltöötaja ka olla...

Helistasin täna emmele, ta helistas mulle suht kohe tagasi ja teatas, et Mattis tahab minuga rääkida. Ütles, et kui Mattis tasa on, et siis ma paneks telefoni lihtsalt ära. Aga Mattis ei olnud vait. Mattis rääkis! Ja nii kaua! 22 minutit ja 38 sekundit. Ma jõudsin selle aja jooksul mitu korda öelda, et Mattis lõpetame nüüd ära, emme jõudis ka korraks vahele segada, vaadata, kas ma olen ikka telefoni otsas ja siis jõudsin mina veel Mattisele öelda, et lõpetame nüüd ära. Ta ei tahtnud. Ta ei tahtnud veel toimetama minna ja siis ma ei saanud ka telefoni lihtsalt ära panna. Mul ei olnud südant selle jaoks. Ja siis ühel hetkel Mattis:"Lõpetame siis ära. Tsau!" Ja nii saigi meie jutt läbi.
Ühel hetkel meie vestluses küsisin, et kas ta mulle musi teeb, ütles, et ei saa. "Ma ei saa. Sa oled Tartus." Ma armastan oma väikevenda niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga!
Lubas mulle kalli ja musi teha, kui ma koju lähen.

Nälg.

Ma ei ole teile ammu midagi öelnud. Kes teab, miks.

Ja tegelikult ma nüüd vaatasin, et viimane kord ei olnudki nii ammu, arvestades, mida ma vahepeal teinud olen ja et tihtipeale jääb kahe posti vahe pikem.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Neljapäeval ärkasin, koristasin, pesin pesu, küpsetasin neli & pool kringlit, söötsin rebastele nuudleid, panin natukene aega pidu ja läksin koju magama. Kringlid küpsetasingi rebastepeo jaoks. Rauno, Ragnar ja Eva käisid ka abiks. Poisid käisid mingi hetk poes, tõid mulle jahu juurde ja Eva aitas kringleid punuda, kooris ja lõikus õunu ja tegi nuudlitaskuid. Ja muidugi oli nende entertainment value päris suur.

Reede hommikul oli mu parema käe ranne pooleks. Suht pooleks. Võtsin valuvaigisti, et ellu jääda. Nimelt ei ole soovitatav ühe päevaga niiiiiii palju tainast sõtkuda, ei ole eriti hea su randmele, mis muidu sellise liigutamisega harjunud ei ole.

Reedel käisin koolis ja poes ja Kaisa sünnal. Veider oli olla Annelinnas. Ja veel seal, kus ma enne elasin. Nii üleni veider, aga samas nagu norm... Ei oska seletada.

Ja laupäeval käisin Virve sünnal. Ja enne seda poes. Ja öösel jõudsin koju.

Ja pühapäeval magasin kaua, käisin Lõunakas, Zepekas ja siis koristasin end pooleks. Lihtsalt... Pooleks. Tegin tavalisi asju, nagu jooksin tolmuimejaga mööda tube ja pesin pesu. Ja tegin ebatavalisi asju nagu sulatasin külmkappi, pesin mopiga põrandat, küürisin vannituba, pesin külmkapi seest puhtaks, pesin hunnikuga nõusid ja what not. Miks on need asjad, mis peaksid olema tavalised, ebatavalised? Nimelt ei olnud mul varem moppi ega põrandapesuvahendit ja seega põrandapesu oli harv nähtus - juhtus ainult siis, kui ma viitsisin lapiga mööda põrandaid põlvitada. Pigem kasutasin ma varem tolmuimejat ja vannitoa lasin lihtsalt veega üle. Külmkapp jääb tihtipeale oma aega ootama ja vahest tsipa liiga kauaks. Päris halb... Nõudepesu on ka tegelikult suhteliselt tavaline...
Mairo muidugi, tubli laps, nagu ta on, valas piimaklaasi magamistoa põrandale ümber. Ma olin nii palju vaeva näinud, et see puhtaks saada ja ta lihtsalt valas piimaklaasi ümber! Aga ma andestasin talle. Küllap pesen lihtsalt peagi jälle väga põhjalikult põrandat...

Praegu istun loengus, ei kuula kaasa. Kes teab, miks. Ma vist ei jaksa. Ja kohutavalt külm on! No nii külm, et ma murdun pooleks varsti!
Ja kõht on ka tühi. Mis on halb, sest mul on veel 2 loengut järjest, ei ole aega eriti, et süüa vahepeal. Halb...

Oh well. Tegelt on ju hea!