Info.

Kuidas aru saada, et Merilyn on vanaema juures käinud? Ukse kõrval on selline rida...

Ostsin mehele Angry Birdsi kummikommid ja Kätu oli rõõmsameelne koos temaga.

Ei näe väga excited välja, aga on!

Selliste asjadega tegeleb Kätu.

Jätsin 

Käisin kursaõe bändi kontserdil.

Niiiii hea oli!

Kiisu avastab õuet. Kaheksa aastat linnas korteris elanud.

Kõht peaaegu vastu maas, nina nuuskimas, kõrvad kuulamas.

Tuppa tagasi!

Võtab endale aega, et lilli nuusutada.

Miiisu.

Järjekindlalt kodupoole.

Bad-ass look.

Karjusin teda minut aega järjest. Tuli lõpuks vaatama, et mis ma tahtsin.

Profiilis.

Lauda poole ajama!

Minuarust ta sealt palju kaugemale ei läinud, tuli tuppa tagasi.

Ralli!

Just sleeping. With his purse...

Ma ei tea, kas teid huvitab, aga ma sort-of käin tööl. Hoian last. Mõtlesin, et ütlen.

Mu blogi sai neljaseks vahepeal. Tuli mulle õhtul meelde. Teisipäeval. Nii armas temast. (: Järgmine aasta on juubel. Ja lihtsalt naljakas on mõelda, et mul tegelikult ei olnud plaanis nii kaua blogi pidada. Ma olin veendunud, et ma mingi hetk jätan pooleli, nagu nii paljud enne mind. Aga miski tõmbab mind siia ikka ja jälle tagasi. Ja mulle meeldib siin! Mu blogi on minu ja ma olen õnnelik selle üle.

Laupäeval lähen jälle rallile. Haapsalusse. Mõtlesin just, et nädalavahetusel üritan magada natukene. Tuleb välja, et ei. Kaheksa pean juba Paides olema ja... Ei tule sellest magamisest midagi välja. Esmaspäeval ärkasin kell veerand seitse, tõusin kella seitsme paiku, kui kodutöö tehtud sain. Teisipäeval kella kaheksa ajal kutsuti mind pooleldi ootamatult tööle, kolmapäeval pidin kell pool kaheksa juba tööl olema, mis tähendab, et tõusin veidi enne seitset. Isegi pool seitse vist. Täna pidin kolmveerand kaheksa tööl olema. Tõusin kolmveerand seitse. Homme jälle. Laupäeval rallile. Pühapäeval kavatsen magada. Vaatame, mis sellest välja tuleb... Aga ma olen rahul!

Varsti tuleb jälle pildipostitus. Teengi selle kohe valmis ja määran homse peale. Siis teil on põnev vaadata, kui ma ei blogi. Ma arvan, et ma ei leia seda aega, et blogima hakata...

Kui ma seda nüüd ei ütle, siis ma ei ütlegi.

Ja sellepärast räägin teile, kuidas ma täna vastu oma instinktidele ussikese, mis minu pealt lendas, ellu jätsin ja teda hiljem ei päästnud kindlast surmast. Ma tundsin end selle pärast halva inimesena. Ei oskagi seletada...

Kirjutasime täna Merlega puhketoas slaide ümber ja käisime veel enne eksamit kiirelt söömas Elleris. Helen oli ka siis kaasas. Tagasi tulles võtsime istet ruumis 214 ja ootasime eksami algust. Järsku vaatasin, et minu istme peale kukkus väike must oks. Selline... Bumerangi kujuga väike must oks. Hakkasin seda kätte võtma, et maha visata - sest prügikast oli kaugel - ja avastasin, et see oks on pehme. Siis avastasin, et see oks elab ning ei ole oks, vaid röövik. Päris halb. Olin tsipa paanikas ja lükkasin ta pastakaga oma istmelt alla. Mõistan, et ilmselt valmistasin talle palju valu sellega ja nüüd tunnen end taas halvasti.
Siis hakkas eksam. Õppejõud siiberdas ringi, jagas pabereid, kontrollis meid niisama ja kuna ma istusin kõige ääres, käis ta mitu korda minust mööda. Ühel hetkel peale kukkumist hakkas ussike roomama. Ma mõistan, et tegelikult oli ta suurima tõenäosusega mingi röövik, aga siiski - ussike. Teate küll, kuidas nad roomavad. Tõstavad ennast kaareks, libisevad edasi. Tõstavad kaareks, libisevad edasi. See vennike liikus trepi poole. Paanitsesin ta pärast. Iga kord, kui õppejõud mööda käis, vaatasin hinge kinni hoides, et ta mu ussikesele peale ei astuks. Paanitsesin. Ussike jäi ellu. Mingi hetk ronis ülemisele astmele, siis alla tagasi, ronis edasi, siis tagasi - ümbrus oli talle võõras - see ei olnud kodu, süüa ei olnud, kõik oli vale! Kinnitasin endale, et kui töö ära viin, võtan paksukese enda konspekti peale ja viin maja ette. Meil on seal muru. Tõusin, võtsin eksami, viisin õppejõu lauale, vetsus mõtlesin ussikese peale. Et pidin ta ju viima. Mõtlesin, et tagasi ju ikka ei lähe teisi segama.

Ja nii minust saigi mõrvar. Nii ma tapsingi ussikese, keda ma pingsalt jälgisin.

(Homme on SJ Sotsiaaltöösse eksam. Ma ei oska. Ja ma ei jaksa. Tahaks pannkooke süüa ja magama jääda. Mees tuleb varsti niiet pannkooke ma saan. Kas magada ka... Seda vaatame veel...)

Pildiblogi...

...sest mul pole väga midagi öelda...

Toomemäel. Viisin mehe jalutama.

Kiikusin. Udune? Kiikusin.

Tegime süüa Kätuga.

Söök ja Nanny.

Käisime kommipoes.

Saatsin Kätule ta rahakoti.

Pakime asju. Toad näevad välja... Kaos.

Magame maas madratsitel.

"Voodi" on ka jama täis.

Traktor keset koridori.

Terve pere magab maas. Tipsy leidis Mattise voodi üles.

Emme-issi toas on palju asju...

Elutuba.

Teine pool elutoast.

Teiselt poolt vaadates.

Mõned meie asjad veel.

Koridoris on veel natuke ruumi.

Köök. Pesumasin ja kaks külmkappi.

Lille ei ole enam...

Sest ruum on nõrkadele. Isegi meie köögilauda ei ole enam.

Ja oma tuppa tagasi...

Kolime, nagu ehk on aru saada. Käisin eile oma uut kodu vaatamas ka. Mulle meeldis iseenesest. Aga.. Tahaks juba sisse kolida. Päriselt. Et meil ei ole enam Paides kodu, vaid on seal... Maal...
Täna saatsime emme, issi ja Mattise ühte ringi kolima ja seisime Maretiga keset tuba. Mujal väga ruumi ei olnud iseenesest ka... Igaljuhul! Seisime keset tuba ja avastasin, et... Et ma olen täiesti valmis maale kolima, aga ma ei ole valmis seda korterit käest ära andma. Ma olen siin elanud kogu oma teadliku elu, Maret on siin elanud kogu oma elu. Mattis ei jää seda mäletamagi. See korter on nii kodu! Ma ei taha, et keegi teine siin elaks. Ma ei ole selleks valmis! Jah, ma ikkagi tahan kolida. Ei, ma ikkagi ei ole valmis ära andma seda kodu.
Ehk hakkab varsti kergem...

"Mul on jälle üks paks värdjas toas!"

Ei ole just sõnad, mille saatel tahaks ärgata. Aga kahjuks pidi Mairo seda tegema... Kolmapäeva varahommikul kell veerand seitse. Nimelt! Eelmisel reedel nägin ma palju vaeva, et üks paks värdjas oma toast välja saada ja kolmapäeva hommikul oli üks jälle mu akna taga. Herilane, kui nüüd täpsustada. Reedel ma ausalt öeldes ei ole kindelgi, kas tegemist oli vaablase või herilasega. See võis olla vaablane, sest ta oli selline suur ja paks värdjas. Aga samas see võis ka olla herilane, kes lihtsalt tundus mulle suurena, sest ma ei olnud see aasta veel herilast korralikult näinud. Ja ma olin paanikas. Aga go figure.
Igaljuhul nägin ma vaeva, et seda paksu reedel enda toast välja saada. Ta oli... Ebameeldiv! Kõik kolm akent tegin enda toas lahti ja ta lõpuks ronis ikkagi aknapiida ja akna vahelt. Vähemalt läks välja, ma ei kurda.
Kolmapäeva hommikul ärkasin pinina peale. "Musi," nügisin oma haiget ja magavat Mairot. "Musi! Mul on jälle üks paks värdjas toas." Ma istusin voodis ja vaatasin ainiti seda paksu. Mairo ärkas, ägises, nuuskas nina ja ajas selle värdja minema. Läbi kardina suunas teda niiskete salvrättide pakiga. Kell veerand seitse hommikul. Mul oli nii hea meel, et ta mul olemas on!

Täna on uims olla. Õues sajab, toas on lämbe, pesupood oli disappointment, kommipood oli seevastu positiivne kogemus... Teinekordki!

Mul on juhe kadunud, ma ei saa teile pilti näidata... Näitan teisi pilte?

Sebastian the Cool

Grupitöö Evaga

Sama töö Evaga

ÕIS, kui ainetele sai registreerida. Kui veel ei saanud, siis 1 juba sai.

Emme!

Forever Alone

Childish? Me? Whaddaya mean?

Ta on mul nii imelik ja nii armas samaaegselt. What up with that?

Õel oli ükskord Sweet 16.

Mees arvas ükskord, et ta sööb suhkruvatti.

Lähen Rabarockile. (:

Ükskord rõdul.

Üks teine kord rõdul.

Meeldib!