Totu-: 01.13

Ma ei oska niimoodi hüvasti jätta, et kõik oleks OK. Ma lihtsalt ei oska.

Jaanipäeva veetsime Mairoga minu juures. Järgmisel hommikul sõitis ta vara minema, ma pidin Soome minema. Läksin õue, mäletan, et õues oli siuke uduvihm ja et mul oli Toomase nahktagi seljas, sest et see oli esimene asi, mis mulle ette jäi, mida selga panna. Lasin Mairol autosse istuda, lasin tal auto ümber pöörata, lasin tal minema sõita ja sel hetkel, kui auto mu hoovist välja sõitis, tahtsin ma maha istuda ja nutta, sest et ma ei tahtnud, et ta minu juurest ära läheks. Ma ei tahtnud temast eemal olla. Mulle ei meeldinud see tunne, et me justkui peaks olema koos ja siis me ei ole. Et me peaksime olema koos, aga ta sõidab ära. Süda valutas. Ma natukene nutsingi. Läksin tuppa, ütlesin, et on veel vara ja et ma lähen veel magama. Tegelt läksin voodisse ja tundsin end natukene õnnetuna. Ma ei olnud ju emotsionaalselt valmis selle jaoks, et mu Mairo sedasi ära läheb. Aga ta läks siiski.
Sa võid mõelda, et tüüpiline pubekas, ei suuda mehest kaks minti eemal olla. Ei, see ei olnud üldse selline. Me olime enne seda juba suutnud eraldi olla, oleme peale seda suutnud eraldi olla, aga ma ei nutnud siis ega nuta nüüd iga kord, kui ta maale läheb või kui ma koju lähen. Aga lihtsalt seista ja vaadata, kuidas ta ära sõidab, tahta talle järele joosta... Ma tundsin end halvasti.

Täna tundsin sarnast südamevalu, aga teistsugust. Ma ei oskagi öelda, kas tugevamat või nõrgemat, sest need olid siiski niivõrd erinevad olukorrad, aga... Täna otsustasin kodus olles, et pean ikkagi Tartu minema ja natukene produktiivne olema. Ja olen seda olnud ka.
Päeval käisin Paides, tegin tervisetõendi ja tagasisõidul jäi vend magama. Ja ta magas päris pikalt. Kui ärkas, läks kööki ja küsis emmelt, kus ma olen. Emme arvas, et küllap ma olen alles saunas, sest ma käisin sealt osasid asju ära toomas. Aga ei olnud. Olin tagatoas. Igaljuhul arvas Mattis selle peale:"Ma ei taha, et õde Melin ära läheks." Ja kui ta taha tuppa tuli, nägi ta nii õnnetu välja, et ma ka ei tahtnud enam ära minna. Ma ei tahtnud mitte kunagi vennast eemale minna. Või kui, siis ainult peitusemängu ajal, et ta saaks mind otsida, või mina teda. Ma võtsin ta sülle ja kallistasin tugevasti, tema mind ka. Klammerdus mu külge ja ma tahtsin nutta, sest ma ei olnud emotsionaalselt valmis selleks, et vend nii väga mind enda juurde tahab ja et mina temast üldse eemale ei taha minna.
Ta oli nii õnnetu ja nii armas, et ma ei suutnud olla. Kui nad autoga mind bussijaama viisid ja siis sealt minema sõitsid, tahtsin nutma hakata. Tahtsin autole järgi joosta. Ma ei tahtnud Mattist lihtsalt minema lasta. Ma niiväga tahtsin teda enda juurde. Aga sel hetkel ma ei hakanud nutma. Nutsin hiljem bussis ja nutan nüüd, sest ma tunnen oma väikevennast puudust, kuigi nägin teda viimati paar tundi tagasi.
See oli laupäeva hommikul, kui helistasin emmele, et küsida lihtsalt, kuidas läheb ja mis nad teevad. Emme rääkis, kuidas pani Mattist kord riide, ei leidnud tema salli, aga leidis minu punase fliissalli.
Mattis:"Kelle sall see on?"
Emme:"Õde Merilyni."
Mattis:"Kas ta lubab?"
Emme:"Muidugi lubab! Sa oled ju ta väikevend!"
Mattis:"Mina nii igatsen temat."
Mina sellel hetkel mõtlesin, et jooksen kohe koju.
Esmaspäeva hommikul helistasin emmele bussijaamast, mõtlesin, et ütlen vennale, et tulen koju, aga emme jõudis must napilt ette. Ja mul on natukene hea meel, et jõudis. Nimelt peale väikest vestlust sellest, et mis kell ja millal ja kuidas ma koju lähen kallistas emme Mattist kõvasti ja Mattis teadis kohe selle peale teatada, et õde Merilyn tahab ka kõvasti kalli. Ja tahtsin küll. Ükskord nimelt, ma ei mäleta, mis tal viga oli, või miks me ei tahtnud, et ta teise tuppa läheks, või miks ma tema tähelepanu hajutada üritasin, aga käskisin tal ennast miljon korda tugevasti kallistada. Iga kord uue inimese moodi. Näiteks:"Kui kõvasti emme kallistab? Kui kõvasti issi kallistab?" Ja nii ma sain palju tugevaid kallistusi, mis mulle meeldisid.

Mõned pildid koduskäigust: