Üliõpilane Tartusse palun.

Või... Noh... Jah... Tallinnasse.

Käisin nädalavahetusel Põhja-Eestis. Villul oli reedel sünnipäev ja laupäeval oli väike pidu. Muidugi kui on pidu kuskil mujal, kui oma kodus, siis ei saa hommikul nii kaua magada kui tahaks. Osalt sellepärast, et see ei ole viisakas, osalt sellepärast, et ükskord on vaja koju ka minna, osalt sellepärast, et... No lihtsalt. Lihtsalt ei saa nii kaua magada, kui magaks oma kodus.
Reede õhtul läksin rongile. Ma ei räägiks sellest, kui mul ei oleks öelda paar sõna närvihaigete lastevanemate kohta. Eestlased, mis ma ikka öelda oskan. Ja kusjuures täna rääkisin sellel teemal Kaisaga ja ma hakkasin kartma, et ehk olen minagi kunagi selline. Ma annan endast muidugi kõik, et ei oleks selline, aga... Ma ei saa ju midagi kindlalt lubada. Aga jutu juurde nüüd. Jõudsin rongijaama väga palju varem. Mõne aja pärast tuli sinna üks naine väikese lapsega. Mitte väga väikese lapsega iseenesest. Mingi nelja-viiene oli see laps. Tüdruk, kui see teile midagi annab.
Sellises vanuses lapsed tahavad oma vanemaid ja hooldajaid proovile panna. Nad tahavad näha, kui kaugele saavad minna nii, et nende endiga midagi halba ei juhtu. Ja niisamuti see väike tüdruk. Ta seisis perrooni äärele kollasele joonele ja küsis, miks see joon seal on. Selle asemel, et lapsele seletada, miks see joon seal on ja miks laps peaks sealt ära tulema nähvas ema:"'Sinna ei tohi minna! Tule ära sealt! Miks ma pean mitu korda ütlema?!" Tüdruk ei olnud õnnetu - ta vist oli harjunud, et ema temaga niimoodi räägib. Mitu korda juhtus suhteliselt sama situatsioon. Näiteks seisis laps käsipuul. Ma ei oska seletada, milline see välja näeb, aga... Ta igaljuhul sai seal niimoodi kõndida, et maha astumata sai tükk aega edasi liikuda. Ja tagasi for that matter. Igaljuhul tegi tüdruk nii juba tükk aega kuni ema karjuma hakkas ta peale. Umbes, et miks ta peab hõõruma koguaeg igal pool, teeb ennast mustaks, põlved juba ongi näed mustad. Ja selle asemel, et lapsele kohe öelda, et palun ära tee nii, sa teed end mustaks ja leida lapsele mõne huvitavama tegevuse hakkas naine  karjuma ja läks närvi. Ta isegi mitte ei võtnud last tegelikult ära sealt reelingult (?) vaid olles riielnud tegeles oma asjadega edasi.
See ei meeldinud mulle väga. Ja ma võiks veel rääkida asjadest, mis mulle selle naise juures ei meeldinud. Aga ma ei pühenda tervet blogiposti temale. Mitte mingil juhul.

Rongis esimese refleksina küsisin end Tartusse. Ja siis sain aru, et tahtsin hoopis Tallinnasse. Ülemistes läksin maha, sõitsin Toomase ja Helenaga Keilasse. Päris hea kodune oli seal olla. Eriti hommikul, kui Toomas avastas, et ta ei ole mind kaua aega kiusata saanud ja siis peaaegu piinas mind pooleks. Aga ellu jäin.

Miskipärast tahan ma taaskord rääkida hoopis liikumisest, mitte mingist peost või midagi. Liikumine. Rongisõit. Kõigepealt... Ma jõudsin perroonile varem. Hea oli, et jõudsin. Sest et muidu oleks ma võinud ka maha jääda, oma targa mõistusega... Esimese hooga läksin samale perroonile, kus ma maha tulin. Seisin seal üksinda ja vaatasin, et võib-olla peaksin ma olema teisel pool. Et siit sain maha, sealt saan peale. Probleem oli aga selles, et sealpool ei olnud kedagi. Minuga ei olnud ka ju kedagi... Aga minupoolsel perroonil põlesid vähemalt tuled. Ja mõne aja pärast liitusid minuga kaks naist. Ma siis eeldasin, et ma olin õiges kohas. Mõne aja pärast - jälle üks. Ja teisel pool kaks. Need teised küsisid, et kas me oleme kindlad, et me oleme õigel pool. See viimasena tulnud tüdruk ütles, et ta tuli seal maha ja et talle öeldi, et ta peab olema siinpool. Teised väitsid, et ehk ikka tuleb rong teiselt poolt. Mina ei osanud midagi arvata. Kaks tüdtukut teatasid, et inimesi on ka teisel pool mingi kolmandal perroonil. Üks kahest teisena jõudnud naisest küsis, kas ma lähen Tartusse. Ma ütlesin, et jaa, aga ma ka ei tea, kus ma olema pean. Naersime. Hüppasime kuuekesi perroonilt alla ja tuuseldasime end kolmandale perroonile. Kõndisime üle rööbaste ja niisama nende vahel. Mulle ei meeldind see. Osalt sellepärast, et ma olen maailma kõige arem inimene. Osalt sellepärast, et... Ma ei teagi, miks. Mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga siis olime õigel pool ja saime rongi.
Rong oli rahvast täis. Väga täis. Istusin mingi üliõpilase kõrval, kes mataülesandeid lahendas terve tee. Paar pinki minust eespool istusid inimesed hambaarstide liidust või miskit... Nad õpetasid lähistel istuvaid inimesi õigesti hambaid harjama.
Minuga samas vagunis oli ka üks väike poiss. Või kas just väike. Ta sõitis Jõgevale oma isale külla. Miks ma seda tean? Terve tee ta seletas. Kõva häälega. Iseenesest oli päris naljakas. Ta hakkas enda kõrval istuva inimesega täiega tsättima ja sai laenata tema telefoni, et isale helistada. Väga pikalt ma temal ei peatu. Küll aga oli üks seik naljakas - mis iganes peatus on enne Jõgevat, seal see juhtuski. Kontrolör kõndis mööda ja see poiss:"Proua, vabandage, millal minu peatus tuleb." "Mis sinu peatus on?" "Jõgeva," "Järgmine peatus ongi Jõgeva." "Aga miks ta seda seal öelnud ei ole?" vihjas poiss süsteemile laes. Ja siis kohe peale seda küsimust tuli:"Järgmine peatus Jõgeva." Terve vagun naeris! Seekord ei naernud mitte paar inimest, vaid tõesti terve vagun naeris.
Kui me Villu juures olime, siis Johannes [edfgrbbrgggggggggggggggggggggggbgbvbgggghghrrrr - Mattis saadab tervisi!] oli oma arvutis. Aga ta astus seltskonda ja arvuti jäi niisama. Kuigi mul oli plaanis enda omas olla ja natukene blogida, hakkas keegi temaga rääkima. Johannesega. Msnis. Juss ütles:"Ma ei viitsi temaga rääkida." Mina:"Kas mina võin?" Tema:"Jah." Oi, ma trollisin.

JL:Kaua sa G-ga koos oled olnud?Statistika mõttes- 

KT:V2ga kaua

JL:Kaks nädalat? 

KT:Varsti saab kaks kuud t2is, t2na sai 50p2eva t2is 

Mina teisel pool: WHAAATTT????!!!!!!!
Jutt lõppes meil enam-vähem sedasi:

JL:Aga tead, ma arvan, et sa kurvastad, kui ma nüüd ütlen, et ma lähengi kööki. Ja jäängi sinna mõneks ajaks. Seal valgem, saan Raineri kindad ära parandada.
Also, kallis Ketlin. Oli tore sinuga vestelda. Vestleks teinekordki, aga ma arvan, et ma ei satu enam keset ööd Johannesse arvutisse.Tõesti oli meeldiv ja kohati naljakas ka, kui aus olla.Siiralt sinu,Merilyn. 

KT:Sitakott

Muidugi me vestlesime veidi veel peale seda. Aga siis juba sellist... Teistsugust juttu. Need olid lihtsalt asjad, mis ma tahtsin välja tuua. Muu on hetkel ebaoluline, kuigi terve jutt oli päris naljakas. Muidugi on nendes väikestes tsitaatides nimed muudetud. Mingi piirini. Ma panin kummastki nimest ees- ja perekonnanime tähed ja siis selle tüdruku poisssõbra eesnime tähe. Ma ei teagi, miks... Teiste privaatsus, ehk... Olen viisakas ehk? Mine tea. Ma lähen, tean.

Siis jäin haigeks. Ja olin haige. Helenalt sain selle. Ma tean, et temalt. Esmaspäeval surin, teispäeval olin juba elus, kuid siiski surin voodis. Kolmapäeval läksin kooli... Ma ei tea, miks. Ma ei... Jah. Esmaspäeva hommikul tõusin kaks tundi enne loengut, läksin pessu. Astusin vannist välja, tundsin, et pea käib ringi ja kohutav on olla. Läksin voodisse tagasi. Kui Kätu kunagi hiljem jõudis, tundsin, et mul oli vaja minna. Käisin. Seisin siis elutoa ukse peal, vaatasin Kätule otsa ja ütlesin:"First!" Siis läksin voodisse tagasi. Mu armas kallis voodi...
Ja esmaspäeva õhtul enne, kui tööle läks, tuli Mairo mu juurest läbi, tõi lille, šokolaadi, viinamarju ja iseenda. Ja siis ma olin rõõmsameelne ja õnnetu samaaegselt. Rõõmus, sest et ta on mul nii armas. Õnnetu, sest ta on mul nii armas. Ma ei oska seda seletada, aga nii on.
Ja pärast tuli Kätu koju ja tõi mulle pulgakommi. Ja siis ma olin jälle rõõmus ja kurb üheaegselt. Teisipäeval oli ka vastik olla, aga veidi talutavam. Näiteks tahtsin ma teisipäeva õhtul juba süüa. Ja natukene sõingi. Kolmapäeval käisin koolis. Kolmapäev oli ilus päev - sotsteadused said läbi, sain teada, et mul on esmaspäev vaba ja muud asjad. Tore oli see kolmapäev, ma ütlen tead...

Neljapäeval suhtlemispsühholoogiast tulles avastasin, et mul oli vastamata kõne - Piret. Imestasin, helistasin tagasi - nad Joeliga käisid Tartus teatris ja tahtsid teada, kus Pool Kuus on. Ja siis ma seletasin, aga kuna neil sel hetkel ei olnud aega, siis käisid mingis pitsakohas Vanemuise tänaval kohvi joomas. Ja siis saatsin nad teatrisse ja läksin ise koju. Hea oli. Muidugi vaatasime Mairoga kella neljani hommikul Futuramat. Ja tänu sellele magasin ma reedel haledalt sisse. 10:03 tegin silmad lahti, 10:15 hakkas loeng. Jäin hiljaks aga kohale läksin ja isegi tehtud sain midagi...
Reede tegelikult järele mõeldes ei olnud ilus päev... Kuigi hommik algas peaaegu täitsa kenasti... Aga kui Mairo mind bussijaama viis, siis lambist Eedeni ringi juures tundsin, et ma tahan olla masendunud ja nutta. Ma ei tea isegi kust see tuli, aga ma tahtsin olla üksinda kurb ja õnnetu ja saamatu ja ma tahtsin väga palju nutta. Ma ei tea, miks.
Bussist jäin maha. Ei, ma jõudsin õigel ajal bussijaama. Aga bussile ei müüdud rohkem kohti. Lihtsalt... Ei müüdud rohkem. Üks noormees minu ees jäi ka piletist ilma. Läksin järgmisega. Seda pidin ainult tund aega ootama, so... Vedas mul peaaegu. Aga selles bussis, millest ma maha jäin, olid mu tädi Kersti, Kätu ja Anni. Siis ma ei olnud väga rõõmsameelne.

Järgmises bussis istusin esimesse pinki ja minu selja taga istus üks üliõpilane ja tema kõrval mingi noor laps. Ma ei saaks öelda väike, sest seda ta enam ei tundunud. Aga ma ei tea, ma ei vaadanud. See tüdruk, see noorem, tundus mulle natukene... Challenged? Ma ei tea sellele sõnale head vastet. Aga seda ta tundus. Esiteks rääkis ta naljakalt, siis ta oli kuidagi... Liiga lapselik. Ta tundus vanem olevat, aga käitus väga lapselikult. Üks vestlus nende kahe tüdruku vahel. Alustas noorem:"Sul on rinnahoidjad." Vanem:"Ära nüüd... Ära nüüd nii hoolikalt ka mind uuri." "Sul on tissid." "See on sellepärast, et ma olen tüdruk."
Vot, miuke pidu.

Õhtul, poolteist tundi peale peo algust, jõudsin Männili juurde. Oli väike klassi istumine. Üks poiss ja kaks tüdrukut olid puudu. Ja meid tundus nii vähe! Täiesti lõpp... Ja pean tõdema, et kuigi läksin sinna suure eelarvamusega ja mõtlesin korraks isegi teatada, et ma ei tule/lähe, siis olin positiivselt üllatunud.

Laupäeval tervitasin tädi sünnipäeva puhul ja pühapäeval käisin kirikus. PÜG koorid esinesid ja sealhulgas minu õde. Muidugi ma käisin advendikontserdil! Ja pealegi on see saanud juba traditsiooniks, et jõuluajal külastan kirikut. Advendikontserdid ja päris jõuludel... Päris tore oli isegi.
Pärast külastasin oma vanaema, üritasin süüa nii palju Lempsi komme kui võimalik ja vedasin vanaemalt alkot ära. Also jõin terve purgi mingit asja sealsamas. Brändi oli asja nimi. Aga ei, see oli mingi long drink. Täpselt nagu tavaline gin, aga... Aga sellel oli brändi maitse. Mõru oli, noh. Also sain vanaemalt lõnga, mis tähendab, et saan hakata varsti sokke kuduma. Also lõpetasin mingi hetk kodus olles Liiliani beebi kampsuni kudumise. Nüüd veel heegeldada ja kokku õmmelda. Ja muidugi püksid teha, aga kampsun on vähemalt peaaegu valmis. (: Am proud. (:

Kell on öö. Vahel ma naeraks sellise kellaaja peale... Täna tahan magada. Homme vaja jälle Tartusse sõita. (:

Armastavad päikesekiired

Teisipäev ei ole minu päev. Esiteks pean ma meeletult vara tõusma ja ma ju ei lähe normaalsel ajal magama. Ja mul on siis loengus uni. Isegi kui on väga põnev loeng. Praegu näiteks on sotsteadused, Jüri Allik räägib ja jutt on huvitav. Aga ma suudan mõelda ainult magamisele. Ma suudan ainult nii palju keskenduda, et magama ma ju ometi ei jääks. Aga tundub peaaegu võimaut, usu mind.

Eile olin natukene kurb...

...eile olin pisut tujust ära ma.

Praegu on majandusteooria seminar. See õppejõud ei meeldi mulle. Ta on üleolev ja seletab liiga palju mõttetuid asju. Kunagi oli see tore, kui õpetajad seletasid mingit sadat muud asja selle asemel, et meile õpetada teemakohaseid asju. Läks ju tunni aeg ja pärast sai kiunu teha, et meile pole ju õpetatud. Nüüd aga... See õppejõud ei ole lihtsalt mu lemmikute killast. Ta ei sümpatiseeri mulle eriti. Ta... Eks ma pean leppima.
Mis mind päris palju tema puhul häirib on see, et ta... Ta ei ole seminariks valmistunud. Kui raske on tal printida uued lehed ja teha vahelduseks meiega samu ülesandeid? Miks me peame koguaeg talle ütlema, et meil on teistmoodi ja et me võiks ikka meie moodi teha. Samas väitis ta just, et alles eile õhtul printis välja omale need seminarilehed. No ei ju. Aga okei.

Ma olen väga väsinud. Ma tõesti ei jaksa olla. Ma isegi ei tea, millest ma nii väsinud olen. Mu silmad vajuvad kinni ja tuleb see nokkimise tunne ka peale, et pea on väsinud ja vajub alla nii nagu ise tahab. Ma kõigun siin toolil edasi-tagasi. Kui koju saan, on mul kolm tundi, et uuesti linnas olla. Ma kavatsen magada sellele ajal kodus. Tahaks natukene und ka. Tegelikult tahaks seda und kohe nüüd, aga alati ei saa kõike, mida tahad. Vot nii.

***

Olen jälle kodus. Vahepeal käisin linnas ka ära, maganud ma veel ei ole. Lähen täna siis lihtsalt tsipa varem, sest ausalt olen väsinud.

Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma jumaldan šokolaadi. Ma võiksin sellest elada lausa. Ma ei hakka kirjeldama, mida šokolaad minu jaoks tähendab, sest ma ei hakka ennast piinama. Piinama? Jah. Piinama. Ma üritan see nädal ilma šokolaadita hakkama saama. Siiamaani olen vastu pidanud. Teine päev. Ja teate, mis on eriti piinav? Või noh.. Enam ei ole tänu Kätule... Ma tegin ju neljapäeval šokolaadikoogi. Ja seda jäi hunnikuga järgi. Ja ma pühapäeval sõin. Enam ei mahtunud. Ja siis... Siis ma tahtsin seda eile ja täna ja ma teadsin, et ma ei saa. Ma teadsin, et ma pean hakkama saama. Ja ma saangi. Saingi. Kätu sõi koogi lõpuni. Nii tore temast. (:

Käisin hambaid pesemas, vaatasin peeglisse. Nägin enda väsinud silmi, panin need kinni. Pesin hambad lõpuni, kirjutasin viimased read blogisse and off I go...

"Sa muutud iga korraga aina rõõmsamaks"

Ütles üks naine mulle autost, kui teda tervitasin ja tema lehele paar numbrit kirjutasin. Jah. Käisin rallil. Jah, ma olen meeletult rahul! See oli nagu.. Nagu.. Ma ei teagi mis. Lihtsalt... Vahel telefon heliseb ja nime vaadates tajute juba ära, mis jutt tuleb? Vaatate helistaja nime ja naeratate, sest teile meeldib selle inimesega telefonis rääkida. Ja siis teinekord telefon heliseb, vaatate nime, krimpsutate nägu ja võtate kõne siiski vastu, sest nii on viisakas.
Joel helistas mulle. Mulle meeldib, kui Joel mulle helistab. Seda juhtub harva ja teema on tavaliselt üks - ta kutsub mind rallile. Ma kilkan juba telefonil tema nime nähes! See on nagu... Ülim. Ma tean, et ta kutsub mind rallile ja ma olen juba ette nõus.
Kuulake mind, noored! Ma käisin rallil! Pärnumaa Rahvarallil! Ma sain kolm tundi järjest ühe koha peal seista, numbreid kirjutada, kõiki viisakalt tervitada, neile naeratada.... Ma kuulsin seda häält, mida ma nii väga armastan! Teate... Rallil on stardikell. Sõitjad teavad sealt vaadata, millal nad minema peavad. Mina tean sealt aja kirjutada. See loeb minuteid. No tegelikult on tunnid ka seal peal ja sekundid. Aga mina vaatasin minuteid. Kui 30 sekundit on läbi, siis süttis ülemisel real üks punane tuluke. 40 sekundit ja järgmine. 50 ja järgmine. 55, 56, 57, 58, 59 - kõik.Auto sõitis. Aga see kell... Nii paljude autode startimisel ei oleks ma pidanud seda vaatama. Viimased viis sekundit ja nad hakkavad autot pöördesse ajama. Kaardilugeja ja sõitja silmad on pingsalt kellal. Vahel kaardilugeja luges sekundeid, sõitja jälgis teed. Aga mõlemad olid keskendunud. Kuni kell lõi 00 ja nad läksid. See värin, mis minust läbi käis... Ma... Paar esimest autot ma peaaegu hüppasin ühe koha peal. Vot nii hea oli see! Üks mees, kellega ma enne ei ole rallil käinud, küsis kas olen esimest korda. Ütlesin, et ei ja et mulle lihtsalt meeldib niiii väga! Ta naeris ja läks eemale. Ta ei saa aru. Sa ka arvatavasti ei saa. Minagi vahel ei saa.
Tegin neli starti. Kahes kohas. Minu jaoks olid need siiski kaks starti, kuigi tegelikult oli neli starti. Karusellsüsteem. Ma pole kunagi nii teinud, aga mulle nii meeldis! Kujutate te pilti.. Esimeses stardis, asfaldikatsel, käis iga auto kaks korda mu juurest läbi. Või noh... Mitte päris - nullautod sõitsid ainult ühe korra. Numbreid autodel oli 83 aga autosid nii palju ei olnud. Esimeses stardiski mitte. Sest et auto number 13 puudus. Mitte, et autoga oleks midagi juhtunud, aga kellelgi ei olnudki sellist numbrit. See on väidetavalt halb number ja keegi ei taha sellega sõita. Mina teatasin, et mina tahaks. Vaevalt minust rallisõitja saab, aga mina tahaksin siis sõita autoga number 13. [Elan nüüd korteris number 13]
Käisin Pärnumaa Rahvarallil ja olin väga äksis. Joel ei olnud väga... Impressed? Talle väga ei meeldi rahvarallid. Inimesed väidetavalt ei oska midagi. Mulle meeldivad rallid. Kuigi jah - paarilt inimeselt pidin lehe autost küsima, enamus andsid mulle selle ise.
Teine start oli kruusal. Teest ei jäänud palju järgi. Ja see meeldis mulle nii palju! Rada oli suht.. Selline... Ma ei teagi. Naljaka algusega. Kohe kui auto oli hoo üles saanud, tuli järsk vasakpööre, tuli sõita läbi väravate, siis uuesti järsk tagasipööre, siis vasakule ja otse edasi. Muidugi siis jälle linnavahele ja.. No.. Raja algus oli keeruline, aga äge. Mulle meeldis. Nii palju, kui ma seda nägin.
Juba mõned esimesed sõitjad tundsid mu ära esimesest ja teisest stardist. Peale seda, kui nad olid neli starti seal vahepeal teinud... Nii tore oli. Paljud ütlesid juba esimese stardi teisel katsel - "Tere jälle!" See oli nii tore. Ja ma olingi nii rõõmsameelne kui nemad arvasid, et ma olen. Tegelikult ei olnud... Rõõmsameelsem olin! Ma jumaldan rallit.

Mis inimestel viga on? Tegelikult... Mis lapsevanematel viga on? Mitte kõigil. Aga väga paljudel siiski. Eriti ameeriklastel. Kui keegi tuleb teie juurde jutuga et teil on armas laps ja küsib, kui vana ta on, siis sa ei ütle, et su laps on 47 kuud vana. Ei! Sa ütled, et ta on nelja aastane. Isegi, et ta saab kuu aja pärast alles neli. Aga ta ei ole 47 kuune. See jätab küsijast lolli mulje, sest ta peab hakkama arvutama, kui vana su laps on. Kui normaalne oleks, kui mina ütleks, et ma olen 234 kuud vana. [Olen ka! Woop!]


Vahepeal on palju aega mööda läinud, palju vett on merre vooland, kaks tütarlast on kolinud esimesse oma koju... Jah. Nii ta on. Me Kätuga elame nüüd koos korteris, mille me ise üürisime. Korteris, mis on algusest peale meie oma, mitte kellegi teise. Me viisime sinna oma asjad, me majandame seal oma moodi... Nii tore on! Ma ei suuda seda tegelikult veel päris korralikult graspida, ma arvan. Tundub, nagu... Ma ei oska seletada, sest kui ma seal olen, on kodune tunne küll. Veidi külmavõitu on hetkel, aga... Tegelikult on päris kodune olla.
Ja seal on nii palju ruumi! Ma ei tea, noh... Nii palju ruumi!

Tegelikult kirjutan seda blogiposti juba mitmendat päeva. Vahepeal on kätte jõudnud kolmapäev. Ma olen vahepeal tegelenud teiste asjadega, ei ole blogimiseks aega leidnud. Kurb, eks? Minul küll on.
Pühapäeval sõitsin Tartusse tagasi, kaheteistkümnest raamatukokku. Sander oli ka raamatukogus, õppisime siis koos. Tegime lapsevaatlust. Hommikul viie ajal saatsin selle ära, läks arvesse õnneks. Küll aga sain ma tänu sellele pühapäev ööl vastu esmaspäeva ainult 3 ja pool tundi magada. Umbes nii. Ja siis päeval olin väsinud, aga elus täitsa. Peaaegu... Kolisime viimased asjad ära, panin Sõpruse Puiestee korteri ukse lukku ja läksin oma uude koju. Hakkasime Mairoga kohe süüa tegema, ootasime Kätut. Nii tore oli. Selline... Oma tunne oli.
Kui ma esmaspäeva varahommikul magama hakkasin jääma, ütles Mairo:"Head öö... Ilusat un... Lihtsalt maga." Hommikul kuue ajal oli see eriti naljakas. Ja väidetavalt ma tõmblesin pool ööd täiega. :D Või noh... Pool oma magamisaega.
Esmaspäeval magasin juba omas kodus. Ma olin üleväsinud, aga siiski jätkus energiat, et kella üheni umbes üleval olla. Enne seda ma muidugi kuivatasin katki ühe veinipokaali, laamendasin vannitoas, mulle tundub, et pillasin asju maha... Ma enam ausalt ei tea, mida ma kõik tegin. Tegime meie aga ühe veini lahti. Mis see kolme peale ära juua pole, eks? Aga ei. Lõpetasime pudeli Kätuga eile. Ma olin nii üleväsinud, et ma jõin ühe pokaali veini ja ma tundsin esimest korda elus et ma olen purjus. Ausalt.

Teisipäeva hommik oli kole. Sest oli teisipäev. Enne kaheksat läksin kodust välja, kell üksteist jõudsin koju tagasi. Nii palju tegemist oli mul...

Täna hommikul otsisin seelikut. Kõik on laiali.