Gonna take a walk on the bright side in a minute.

Sa käitusid ebaviisakalt. Minu jaoks. Sa peaksid olema julgustav ja positiivne. Öelnud mulle kasvõi võltsi naeratusega, et "Oii, jõudsid viimasel minutil! Aga vähemalt jõudsid! Nii vahva! Muidugi ma võtan su avalduse vastu! Ainult kaks inimest on selle veel esitanud ja konkurss on päris tihe!"
Ei. Sa lihtsalt vaatad mulle otsa, ütled mulle vihjates, et ma olen loll ja et kui ma tahan ma võin sulle selle paberi jätta, aga et sa viskad selle kohe minema. Päris ebameeldiv sinust. Ikka täiega!

Olgu, eks see oligi suht viimane õlekõrs... Aga siiski!

Edit @ 14:39

Nüüd, kui ma järele mõtlen korralikult, siis õlekõrs ei olnud õige kasutus. Aga emotsioonide ajel ei mõtle sellistele asjadele, olgem ausad. Õigem oleks öelda, et see oli selline... Üpris tühi lootus.

Oh well.

Minuga ei juhtu seda kunagi!

Ja siis lähen ma Mairo juurde, aevastan ja nuuskan end kahe päevaga pooleks ja autosse istudes - kõik.

Ja siis lähen ma koju, vaatan, et mul on käed natuke täpilised ja mõtlen, et küllap Tupsu näris. Ja siis ma avastan, et mul on puusade peal ka veidrad laigud.
Ja siis ma järeldan, et mul vist on allergia. MINUL! Minul! Minul ei ole allergiaid! Mina olen see inimene, kes istub lillepõllul kass süles ja sööb õunu, apelsine ja mandariine kõike segamini, joob peale pool liitrit piima ja pärast teeb heina! Mul ei ole allergiaid! Ma olen alati saanud kõike süüa, kõike juua, kõiki loomi armastada, kõikidel aastaaegadel õues käia! Ja siis, kui ma ühe korra söön antibiootikume ja nohurohtu ja mingeid probiotix tablette, tekib mul allergia. Siriusly, organism? SIRIUSLY?!

Ma ei taha. Mul ei ole allergiaid. Ma ei nõustu. Ma lihtsalt ei ole nõus.

Plaani, plaanid, plaanid...

Miks ma koju tulin see nädalavahetus? Sest et ma panin endale aja kinni. Kosmeetiku juurde. Et kasutada ära oma kinkekaart, mis kehtib esimese oktoobrini. Täna hommikul vaatasin bussiaegu, et millal ma Paide saan ja siis helises telefon - võõras number. Nofretetest helistati. Kosmeetiku laps on haige, nad on lapsega haiglas. Päris halb. Sain uue aja. 20 oktoober. Ainult kuu aega pean ootama.

Siiski on mul täna Paidesse asja, mulle meenus. Ehk issi ikka läheb? Hmm...

Right side of the bed...

Olen kodus. Purdiskodus. Ja kasutan koduarvutit. Mis on veider asi, mida mainida, aga tundsin, et peaksin. Sellega on harjumatu trükkida ja kui vahepeal tuleb mingeid veidraid trükivigu sisse, siis küllap sellepärast, et klaviatuur on muutunud minu jaoks võõraks.

Kord, enne kooli algust, käisin Evaga Lõunakeskuses ja ta teatas mulle, et ma blogin kõigest. Sel hetkel tahtsin ma millestki rääkida, kuid Eva siis teataski, et see on juba blogis olemas. Ma ei mäletanudki. Aga olgu. Kui nii, siis nii.
Täna teatas Rebeka FB's, et kõik on blogimise maha jätnud, et mis värk on. Ometi ma postitasin alles täna varahommikul. Postitus ilmselgelt ei olnud kuigi sisutihe ning suures osas tegelikult ebavajalik ja ka arusaamatu paljudele, kuid siiski - postitus. Otsustasin siis, et täna blogin jälle.

Eelmine nv käisin rallil. Mul on selle üle siiamaani hea meel ning kui ma kodus arvuti kõrval nägin just oma kaelapaela ralliaegadega, mille maha unustasin, meenus, et lubasin teile ju rääkida, et mis rallil oli. Või kas just lubasin, aga ütlesin, et on veel paar asja rääkida ja ehk järgmine kord. Järgmine kord oli eelmine postitus ja siis ilmselgelt ei puudutanud ralliteemat. Rääkisin hoopis sotsioloomadest.
Nüüd siin kirjutades, lugedes, ringi vaadates mõtlen, kas on üldse mõtet sellest rääkida. Kõik on ju sama nagu iga aasta ja eredamad hetked said ju kirja. Milleks siis interneti lõputut ruumi raisata? Miks mitte?
Ma ei tea, kui kursis teie rallidega olete, aga nullautod peavad enne raja läbima, enne kui rallitajad rajale lastakse. Nad kontrollivad raja ja proovivad selle natukene aeglasemalt läbi, kui päris sõitjad. Ja muidugi annavad ka teada, et start on alanud ja et pealtvaatajad võiksid kõrvale astuda.
Nullautodes on pea iga minu ralli ajal olnud samad inimesed. 00 autos sõitsid taaskord vahvad mehed, kus kaardilugeja pidevalt idiootsusi räägib läbi oma megafoni.(?) Aga see on vahva. Ajab naerma, teeb tuju heaks. Ühe stardi ajal küsis Erki, sõitjalt, et kaua ta kaardilugejat veel välja kannatab. Kaardilugeja:"Me oleme juba kaheksa aastat koos amööbitsenud." No ajas ikka naerma küll.

Kodus saime eelmine nv vähe olla, sest laupäeva hommikul läksime vara ära ja Viljandist sõitsime Tartusse, Tartust Räpinasse ja nii me olimegi kodus ühe öö. Käisime Mairoga peale reedest rallit kuumas saunas ja nii hea oli! Õues oli ikka parajalt külm ja tore oli kuuma sauna saada. See oli isegi nii kuum, et mina viskasin põrandale pikali, kust ei tulnud isegi mitte eesruumist piisavalt külma, et mul oleks ligilähedalegi normaalne olla. Aga nii soe oli!
Öösel kiusasid Mareti kassid meid. Täna tulin koju ja kasse enam ei olnud. Nad viidi maale. Teise maale. Marge tahtis, et seal tallis oleksid kassid. Ja siis viidi meie valged miisud sinna. Ühest küljest natukene kahju - nad olid juba nii toredad ja nii omad! Aga samas hea - Maretil oli nendega ikka tegemist.

Neljapäeval veendusin, et Tartu on kohati sama ebaloogiline nagu Mõisavahe tänav. Pidin minema Monale kindaid tooma aadressilt Filosoofi 15. Teadsin kohe, et sissepääs on Kastani 48 hoovist. Olgu. Mõtlesin, et vaatan kõigepealt mööda filosoofi tänavat, et kus kohas maja number 15 üldse on. Väidetavalt toimus seal mingi remont, et ei pääsenud ligi sealtpidi. Loen majanumbreid:"9, 11, 17." Oot, mida? Kus on viisteist? Ja kolmteist?
Okei, ei ole. Otsiks siis selle Kastani 48 üles. Leidsin Kastani tänava, maja number 42. Mõtlesin, et kohe olen kohal. Keegi ei öelnud mulle, et 42 on lahmakas maja. Ja et 44 ja 46 on praktiliselt sama suured ja et ei ole tegelikult arugi saada, et kus üks maja lõpeb ja teine algab. Halb. Siis ühel hetkel leidsin mingi väga suure värava, ja hoovi peal olid mingid suunavad sildid. Astusin lähemale, ei leidnud oma silti, hakkasin juba ära minema, sest olin väga ebameeldiva tööstushoone õuel. Siis vaatasin, et ühel seinal on siiski kirjas 48. Astusin siis edasi ja vaat kus lops - keset suuri ehitushooneid, autotöökodasid ja keskurat teab mida veel, olid majad - Filosoofi 13 ja Filosoofi 15.
Kokkuvõttes leidsin õige koha ja kõik oli korras, aga no siriusly, Tartu! Y U NO LOGICAL?!

Eelmise laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku veetsime Räpinas. Mairo õe juures. Õhtul pesime Mairoga vetsus hambaid ja järsku Mairo ütles seda, mida mina mõtlesin:"Tore on ikka kraanikausis hambaid pesta!" Ja oli küll. Sellest vb ei saagi aru, kui sul on kraanikauss, kus hambaid pesta. Aga kui sul kodus on solgiämber ja kopsikuga vett, Tartu korteris on ainult köögikraanikauss, dušinurk ja tassiga vesi vetsupoti kohal, siis hindad ikka sajaga kraanikaussi ja tema võlusid. Õnnelikuks teeb!

Ja siis on asju, mis teevad mind õnnetuks ja vahel isegi kurjaks. Või tegelikult pigem vastupidi. Kurjaks ja vahel harva õnnetuks. Täna räägin teile linnaliiniliiklusest ja ebameeldivatest reisijatest.
Noored.
Tihtipeale satun ma bussis sõitma noortega, kes on ebameeldivad. Kord näiteks sõitsime Mairoga autoremonditöökoja juurde, et ta auto ära tuua ja siis istusid bussis mingid tüdrukud, kellest kaks vist olid sõbrannad, üks oli niisama tuttav, kellega nad eriti ei rääkinud ja siis oli üks poiss, keda üks tüdrukutest natukene narris. Okei, pole nagu minu mure väga. Aga see tüdruk! Ta oli nii üleni ebameeldiv! Ja ta vist üritas kedagi mõnitada, sest iga kord, kui ta lause lõpetas, hingas ta veidralt lõpus. Ma ei oska seda kirja teel edasi anda, aga oli aru saada, et see oli selline... Meelega tehtud, mitte loomulik. See oli umbes selline hääl, nagu inimene teeb, kui ta on oma janu saanud kustutada üle pika aja ja siis tuleb selline ebaloomulik ähh-hingeldus.
Ja see tüdruk ei olnud mitte vaikselt! Ta häälitses ja rääkiski väga kõva häälega. Üleni ebameeldiv.

Täna olid bussis kolm poissi. Ma eeldan, et vähemalt üks neist pidi olema 18, sest suurt siidripudelit nad endaga kaasas tassisid ja pooltühi see oli. Keset linna alakad ehk ei käi alksiga? Samas... Mida mina ka tean?!
Okei, olid ebameeldivad, istusid bussi tagumisse otsa, kus ongi kolm pinki ja rääkisid seal kõval häälel. Ja see hääl oli veel sedavõrd võimendatud, et neil tingimata oli vaja lasta telefonist muusikat. Ja sellest siis üle rääkida. Ja mingi hetk kuulsin ma, kuidas kasutati solvanguna sõna "venelane". Okei, ma ei ole ise ka just maailma kõige tolerantsem inimene alati, aga kõva häälega üle bussi ma ikka ei karju.

Nüüd vanainimesed.
Vahest on nad sama tüütud, kui lärmavad noored. Ausalt. Sellest ma olen juba aru saanud, et nad meeleheitlikult peavad istuma, muidu on elu läbi ja noorus hukas ja mis kõik veel. Aga sellest ma aru ei saa, miks nad kardavad bussist maha jääda ja bussi peale jääda?
[Vahetasin arvutit just]
Nimelt on vanainimesed veidrad. Tihtipeale sõidan buss number üheksaga, sest see viib mu Riiamäele ja sealt on hea kooli minna, ei pea lossimest üles hoorama. Ma ei jaksa. Üheksa sõidab peatusest Jõe peatusesse Turu. Turule sõidavad mutikesed ja sealt sõidavad nad tagasi. See tähendab, et kui jõe peatus on möödas, siis mutikesed juba sätivad end istmetelt maha. Mis siis, et ees on veel kaks suhteliselt suurt kurvi, üpris pikk sõit, mis sisaldab endast kiirendamist, pidurdamist, foore ja teisi autosid. Aga mutikesed ajavad end istmelt maha. Tudisevad, kukuvad peaaegu ümber oma karkude ja keppidega ja ootavad siis ukse juures. Seisavad seal, kuni tuleb peatus ja siis hakkavad maha trügima.
Ükskord õnnestus mul istuda ühe naise kõrval nii, et tema oli akna pool ja mina vahekäigu pool. Ta hakkas ühel hetkel justkui ronima, ma ütlesin talle, et ei ole tarvis ronida, ma lähen samas peatuses maha. Ta ronis must ikkagi mööda ja astus sekund enne minust bussist maha. Oli see siis seda väärt? Ju siis oli.
Ja sama hullud on tädid, kes arvavad, et neid bussi ei lastagi. Nad seisavad ukse ees kohe, kui buss kohal on ega lase teistel väljuda. Üks ühel pool, teine teisel pool ust ja mitte keegi kuskile liikuda ei saa. Vahel seisab ka keskel keegi. Trügi neist siis kohvriga mööda. I dare you.
Hea on, kui nad muidugi inimesed maha lasevad, enne kui ise peale ronivad. Olen näinud ka seda, kus alles rahvamass - ja tõsine mass - uksest välja läheb, kui osad vanainimesed juba sisse trügivad, et istuma saaks. No milleks?!

Olen väsinud.
Lähen pesen hambad kopsikutäie veega solgiämbri kohal ja jään magama.

Sotsioloom ei ole karjaloom.

See oli kolmapäeval, kui ma selle avastuse peale tulin. Eva üritas mind ümber veenda, et sotsioloom ongi ju SOTSIOloom, et tal on vaja karja. Mine tea, ehk ongi. Hiljem leidsime, et sotsioloomad on puterdised - rääkida midagi ei saa, sodipundar on kõik. Võib-olla nad ei olegi siis rääkimiseks mõeldud? Äkki sotsioloomad peavadki vaatlema, märkmeid tegema, artikleid kirjutama, uurimistöid tegema...

Aga sotsioloom on siiski vahva olla...

All the small things!

Ja tõesti väikesed asjad! Kolm asja, millest rääkida tahan, mahuvad peopessa ja teevad minu õnnelikuks. Ja siis on üks väiksem kuid samas suurem asi, mis teeb mind õnnetuks, kuid mida ma tegelikult muuta ei saa. See ei ole minu võimuses ja see jääbki mind kurvaks tegema, ma usun...

Käisin nädalavahetusel rallil. Reede õhtul ja laupäeva päeval. Ja tore oli! Sealt juhtusid ka kaks lugu, mis mind õnnelikuks tegid. Mõlemad kusjuures laupäeval. Reedel oli lihtsalt tore - Mairo oli minuga, ma olin üle pika aja rallil ja nii hea oli olla! Õhtul saime nii sooja sauna, et suht jube. Aga nii hea! Aga ma räägin nüüd asjast ka.

Jägermeister.
Mulle on alati meeldinud, kui ma leian vastamata kõne Joelilt või näen, et tema mulle helistab. See teeb mind kohe õnnelikuks. Sest et ma tean, et ta tahab mind rallile. Ja ma lähen. Hea meelega.
Laupäeval kahe stardi vahel istusime autos Mairoga ja nautisime niisama olemist. Ja siis ma nägin järsku, et Joel joob kohvi oma Jägermeistri termostassist ja mulle meenus Rabarock. Veider, kas te ei leia? Ma mitte. Rabarockil jagati nänni - küll Rocki oma, küll Jäägeri oma, küll kes teab mida. Ühel hetkel kõndisime ja ma leidsin maast Jäägeri pudeliavaja. Sellise... Väikese. Laibaka suuruse, mis täpselt peopessa mahub, aga mida eriti muljuda ei anna. Ma ei leia sellest kahjuks pilti, aga eks te kujutate ehk ise ka ette, milline on avaja. Selline väike. Mul on seda ühe korra elus tõsiselt vaja läinud ja sel hetkel ei olnud mul seda kaasas. Ma tulin koju ja viskasin ta omale kotti. Ja siis ta lihtsalt oli seal. Kuni rallini.
Teised olid õues, Joel jõi kohvi ja rääkisid juttu ja... Ja siis ma kutsusin Joeli enda juurde ja küsisin, et kui talle need Jäägeri asjad niiväga meeldivad, et kas ta seda endale tahaks ja ulatasin talle selle vidina. Ta võttis selle enda kätte ja automaatselt läksid ta silmad särama. See tegi mind õnnelikuks. Automaatselt eeldasin kohe, et tal on see olemas, sest see on nii väike vidin ja küsisin ta käest, et kas tal on. Ütles, et ei ole tal sellist. Siis ma lubasin talle selle endale jätta. Küsis ikka mitu korda, kas ma ikka tahan selle ära anda. Ja siis ma seletasin talle, kust ma selle sain ja et mul on see tegelikult siiamaani ainult jalus olnud - tõstan teda lihtsalt ühest kohast teise. Noormehe silmad särasid ja oli näha, et ta oli siiralt õnnelik.
Esmaspäeval rääkisin emmega sellest telefonis ja tema ütles ka, et Joel meeldib talle oma üleni siira oleku pärast. Ja siis me olime koos õnnelikud, et ta meil sedasi suguvõsasse sattus. Tore on sedasi!

Jägermeistriprints!
Reede õhtul Viljandist tagasi tulles istusime kolmekesi - mina Mairo ja Joel - Joeli autos ja sõitsime kodu poole. Vaatasin tagaistmelt tihti tee peale ja arvasin, et näen hunnikuga freedusid (konnad). Olin õnnetu, väljendasin seda verbaalselt. Mairo ja Joel arvasid, et ma olen imelik ja et äkki ma tahan minna, neid eest ära ajama ja miks mitte ka musitama, et neist printse teha? Ja siis ma ütlesin, et me kunagi Kelliga just seda tegimegi. Et me kunagi ei lootnud sealt printse saada, aga konnad olid niisama armsad ja miks mitte neid musitada?!
Rallil, see oli natukene peale eelmises alapeatükis kirjeldatud juhtumit, pööras Mairo mu tähelepanu konnale, kes teed ületas. Ma tuiskasin autost välja ja päästsin selle pisipisikese konna teelt ja suurima tõenäosusega ka autorataste alt. Näitasin kõigile oma väikest konna, üritasin seda Joelile anda jutuga, et see on Jägermeistri konn ja et ta kindlasti peaks selle endale võtma. Mairo ja Joel leidsid siis, et ma peaks teda ehk musitama, mine tea, võin printsi saada. Ja siis hakkas tulema. Mina muidugi leidsin, et see konnapoeg on nii väike, et siit ma saaks mingi tatika printsi ja siis Erki pakkus, et äkki ma tahaks mingit vana limast ja suurt kärnkonna, ma siis arvasin, et sealt ma saaks mingi sureva vanamehe. Nad ei olnud väga rõõmsameelsed, aga minul oli hea meel, et ma konna päästsin. Kuni Joel mu lootused purustas ja ütles, et küllap sealsamas põllul kündev traktor mu freedust ükskord üle sõidab. Ja ma olin siis õnnetu. Aga kokkuvõttes siiski rahul. (:

Maxima ületas ennast.
Ma arvan, et te teate, et mul on mingi teema sukapükste, sukkade ja põlvikutega. Raske seletada, aga need meeldivad mulle nii väga!
Igaljuhul on ikka veel laupäev ja me kiirustame Viljandist Tartusse ja Tartust Räpinasse, et kiirelt Mairo õe sünnipäevale jõuda. Otsustan toas, et sukapüksid panen jalga autos. Ja see tuleb mul hästi välja, kuni ma hakkan sukapükse kintsudest ülespoole tõmbama autoistmel istudes ja pöidla läbi sukkade surun. Üpris ebameeldiv. Kiunusin, kuni ma poodi sain, et endale uued sukad osta. Sain Maximast suht paksud sukapüksid, mis muidu maksid 4.49€ ainult 1.49 eest! See tegi mind nii õnnelikuks!

Ma ei taha olla Kuhjaga naist!
Viimaseks asi, mis teeb mind õnnetuks. Aga kuna ma lisan ka paar pilti, ei ole hullu.
Hakkasin õppima vene keelt ja õppejõud otsustas meie nimed panna kirillitsasse, et need venekeelseks ümber teha. Ja kuna vene keeles ei ole y-it, on minu venekeelenimi Merilin. Ja see teeb mind õnnetuks. Teie võib-olla mõtlete, et mis siis?! See on ju ainult üks täht! Nime mõte jääb samaks! Aga minu jaoks mitte. Minu emme pani mu nimesse selle y-i ja see peab seal olema! Ma olen nii palju vaeva näinud, et inimesed seda kirjutada oskaksid, et see y seal kindlasti oleks. Et kindlasti on esimene i ja teine y. Ja kui sa oled sellega nii palju kahekümne eluaasta jooksul vaeva näinud, kui mina, teeb ikka õnnetuks küll. kui järsku on seal lihtsalt tavaline i ja sa ei saagi sinna midagi parata. See i lihtsalt ongi seal.
Kuna tegemist on ka ülikooliga, ei saa ma just hakata kiunuma, et mulle ei meeldi, et seal ei ole minu tähte sees. See oleks minust lapsik ja igati vale. Aga see teeb mind sellegi poolest õnnetuks!

Reede. Minu tööpost.

Mairo pildistas eemalt. Mina teen tööd ja näen vaeva.

And it's a car!

Laupäev. Peale kiiret ´kuid tugevat vihmasadu oli vikerkaar! Üleni!

Olen oma helkurvesti ja mapiga hullult asjalik raja ääres. Loen sekundeid kellalt.

Rallilt kusjuures oleks justkui veel paar asja rääkida, aga ehk mõni teine kord?

EMO

Esmaspäeval oli meil kursaõhtu. Sattusin istuma kõrvuti Joonasega ja mingi muu teksti sees rääkisin, et olin vahepeal väga palju kuri ja et ma ei taha blogida, sest kõik mis ma blogida tahan, tuleb kuri. Joonas imestas, et kuidas saab üks inimene nii kuri olla koguaeg ja ütles, et ta ei mäleta, millal ta viimati kuri oli. Ja siis ma... Üritasin vist seletada, et ma ei ole koguaeg kuri ja minu kuri ei ole üldse selline kuri-kuri, vaid lihtsalt... Natukene häiritud. Ei oska seletada.

Täna mõtlesin selle peale jälle. Nimelt olin õnnetu ja kuri ja nutsin keset tänavat. Miks? Sest et EMOs ei meeldinud mulle eriti. Ja mul oli ebameeldiv ja ma olin väsinud ja mul oli süda paha. Ja siis ma olin õnnetu, kui mingi tädi mu sealt lihtsalt minema saatis ja ütles, et ma pean kõrvakliinikusse minema. Ma olin...
Nimelt tuli mul teisipäeval nohu, terve kolmapäeva nuuskasin ning kolmapäeva öö vastu neljapäeva hakkas mul mingi hetk vasak kõrv tundma andma. Oli natukene ebameeldiv, aga sain justkui hakkama. Täna enam ei saanud. Või tegelikult oleksin saanud, aga rääkisin murest emmele, kes soovitas mul teha seda, mida mina talle koguaeg soovitan  helistada perearstikeskusesse ja nõu küsida. Nimelt kui temal mingi probleem on - Maret astub naela jalga, Mareti jalg ei tööta - siis ma ütlen, et helista perearstikeskusesse ja küsi nende käest. Helistasin ka.
Olin ootel. Panin arvuti selleks hetkeks eemale, nimelt lugesin raamatut, ja ootasin. Telefon parema kõrva ääres, mis ei olnud valus. Ei ole siiamaani, for that matter. Ootasin. Sõin ühe ampsu. Ootasin, otsustasin, et pean veel hunnikuga ootama ja et sama hästi võin lugeda. Vahetasin kõrva, sest kuulen teisega ka ja võtsin arvuti ette. Telefon tegi kutsumise häält ja siis hakati minuga rääkima. Tüüpiline.
Rääkisin enda mure ära, soovitati mulle, et võtaksin ühe valuvaigisti ja kui peale seda ei ole üle läinud, või see ei mõju, siis tuleb EMOsse minna, et perearstid enam siis vastu vist ei võta. Olin nõus.
Sõin ühe kangekangekange valuvaigisti, mida tavaliselt kellelegi ei anta, sest see on nii tugev ja tekitab kergesti sõltuvust. Miks mul selline oli? Tädi Kersti andis Mairole kolm tükki, kui Mairo pea valutas ja meil oli üks veel alles. Ma nimelt ei riskinud süüa valuvaigisteid, mis kaotasid kehtivuse aasta aega tagasi. Pärast oli ikka natukene tuikav valu.
Sõin ja otsustasin EMOsse minna. Jõudsin peale pikka busside ootamist ja sõitmist ükskord Maarjamõisa. Üritasin seletada, et mul on nohu ja et mu kõrv valutab. "Kõrvakliinikusse," oli kõik, mis naine mulle ütles. Ma ei kuulnud teda esimesel korral, sest ta oli minust peaaegu kahe meetri kaugusel ja minu kõrval rääkisid inimesed teise valvearstiga ja ma olin sel hetkel ühest kõrvast peaaegu kurt - oli lukus vist. Ja siis ta seletas mulle uuesti, ikka sama kaugelt, et ma pean minema kõrvakliinikusse ja et seal ei tehta midagi ja et Kuperjanovi 1 on aadress ja et öösiti on seal ka arst.

See naine tegi mind õnnetuks. Ma olen näost ära, haige, mul on valus ja sa ütled mulle lambist, vaikselt, kaugelt, et ma olen vales kohas ja nad ei tee minuga midagi. Ja see tegi mind õnnetuks. Niiet õues ma nutsin natuke. Hormoonid möllavad, mis seal ikka. Praegugi suudaks vabalt nutta, kui tahaks.
Läksin kõrvakliinikusse ja seal oldi minu vastu palju viisakamad. Muidugi oli mul jälle probleem oma meeletult tundliku okserefleksi ja arstivahenditega, mida ta mulle keelele üritas panna. Oli ebameeldiv. Vaatas üle mu nina, ütles, et mul on mingi sein viltu ja et kuidas ma muidu hingata saan, kui ma parasjagu ei ole nohune. Ütlesin, et saan hingata. Vaatas kõrva.
Mul on kõrvapõletik. Aga selline väiksemat sorti. Sain antibiootikumid, pean võtma Sudafedi, apteeker soovitas veel mingeid toidulisandeid, mis aitavad seedida antibiootikume ja siis ma tulin koju, neli pakki ja üks purk tablette kotis. Ja lisaks söön ma c-vitamiine. Mairo tuli koju. Ütlesin talle, et mul on miljon ravimit, et ma olen täna juba neelanud neli tabletti ja kohe neelan viienda. Ja siis ma tundsin end halvasti.
Mulle nimelt ei meeldi tablette neelata. Üldse! See on nii üleni ebameeldiv! Ja tegelikult ei meeldi mulle üldse rohud ja ennast ravida. Aga hea on, et ma siiski arsti juurde läksin, mida ma tavaliselt teha ei taha. Nii ei arene mu kõrvapõletik millekski hullemaks! Yay!

Mul on kodus internet ja see peaks mind tegema õnnelikumaks, aga... Olen väsinud ja ei jaksa emotsioone lakke ajada hetkel.

Magan parem.

Look, mom! No brains!

Kuigi ma olen oma ajud kahe viimase päeva & öö jooksul peaaegu üleni välja nuusanud, teevad mind teatud asjad siiski õnnelikuks. Näiteks eriti see, et täna poolsurnuna loengu ukse taga istudes ja internetti nautides tõstsin pilgu, kui keegi tuli ja nägin kedagi, keda oodata ei osanud, aga kelle peale mõni hetk tagasi just mõtlesin. Nimelt istun sotsiaalpoliitika loengus ja minu kõrval istub Anneli! Minu Anneli! Te ei kujuta ette, kui rõõmsaks see mind tegi! Ma ei suutnud natukene aega midagi öeldagi, sest olin nii vaimustuses oma Annelist!
Okei, tehniliselt olen ma orjastamise ja inimeste omamise vastu ja Anneli ei ole MINU oma, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Ta ju on minu!

Ja siin on miski, mida ma mõtlesin teisipäeval loengus, kui ma ei suutnud vahepeal olla, peitsin pea kätesse ja palusin kõike ja kõiki, et ma mitte mingil juhul oksele ei hakkaks. Põnev info, ma tean.


Mõtlesin juba paar päeva tagasi, et peaks midagi ütlema. Aga siis ei tulnud meelde. Eile kodus tuli meelde. Siis, kui mul internetiühendust enam ei olnud. Nagu tavaliselt, eksole. [Iroonilisel kombel istun hetkel loengus SJ sotsiaalpoliitikasse ja sellel õppejõul on parasiitsõna eksole.]


Samas vaatas see teema mulle eile päev otsa vastu. Nimelt on inimesi, kellega mingeid asju saab rääkida ja mingeid ei saa. Ja siis on teemasid mida ei tahagi osade inimestega rääkida.
Veider, kas te ei leia?

Meelde tuli see teema siis, kui ma tahtsin Kätule rääkida ühe naljaka loo. Ja siis ma taipasin, et ei saa, sest selles loos oli suur osa tema onul ja ta ei taha teada selliseid asju oma onust. Mitte, et see midagi väga hullu oleks olnud, aga siiski. Kõike lihtsalt ei taha teada. No ei taha.
Ja siis hakkasin mõtlema, et on üldse palju asju, mida ma ei saa kõigi inimestega rääkida. Näiteks on ka selliseid teemasid, mida ma tahaks rääkida ühe kindla inimesega, aga ei saa, sest see, mida ma rääkida tahan puudutab kedagi, keda me mõlemad teame. Ja siis ma ei saa sellest rääkida.
Või siis on minu meelisvestluskaaslase elus mingid sellised sündmused hetkel, et ei taha temale sellest rääkida. Ja siis on kõik halb.

Nüüd olen taas rõõmsalt, poolsurnult neljapäevas ja loengus. Tahan, et viimased 40 minutit läheks ruttu ja ma saaksin juba koju. Ma tahan teki alla ja tuttu. Mine tea, äkki on kodus parem.

Mul on häid uudiseid ka. Nimelt sain ma juurde kaks ainet, mida mul vaja oli, aga millele miskipärast ei registreerinud. Kummastki on olnud juba 1 loeng, aga oh well. Saan hakkama siiski. Järgmine aasta ei jaksaks neid ka vist ikka teha.

Olen väsinud ja nohune. Olen kaks päeva kodus ainult nuusanud. Ma tahan koju. Voodisse. Teki alla. Sooja. Tsau.

Rambleramble.

Bored as fuck.

zsrbzsrknzbothzi hli    hermereghheeereerrer

said Ktu

Ei. Midagi ei tule. Olen väsinud ja igavlen niisama. Mitte midagi tarka ei ütle!

Mõtisklusi enne loengut.

Ma vihkan vihmaussihaisu, aga armastan vihmas jalutamist kummarite ja vihmavarjuga.

Dilemmad, dilemmad...

Kvaliteetaeg internetiga.

Eva on kuri, sest ma ei blogi.

Palun, Eva. See on sulle. Ma blogin.

Miks ma ei ole bloginud? Sest mul ei ole kodus internetti. Öelda justkui nagu oleks midagi, aga ei ole võimalust, et öelda.

Mis ma teen? Koolis käin. Ma ei ole enam rebane. Mis on meeldiv. Olen näinud meie rebaseid. Olid teised päris toredad. Mängin Sims2 meeletult palju, sest mul ei ole internetti...

Käisin prantsuse keeles teisipäeval... Päris hirmus oli. Aga kui ma ütlesin, et ma olen keelt kuus aastat õppinud kolme erineva õpetajaga ja aasta jäi vahele ja kolmest õpetajast oli meeltmööda ainult 1... Ma miskipärast ütlesin, et mulle ei meeldinud ükski mu õpetajatest ja siis mõtlesin, et miks... Ei hakanud parandama ka ennast - ei ole vaja palju lobiseda karja võõraste inimeste ees... Õppejõud imestas, ütles:"Kui teda järgmine kord ei ole, siis teate miks." Naersime natuke.
Tegime mingit harjutust ka. No üldse ei mäletanud keelt. Midagi ei osanud öelda, kirjutada, aru saada... Halb oli. Aga hakkama saime.

Hommikuti olen vahest kuri. Kui ma kuulen, nagu eile hommikul, et keegi hüüab kedagi teist "jupijumal"aks, siis ajab ikka kurjaks küll. Eriti, kui ta seda mitu korda järjest karjub.
Üks teine kord karjus keegi kolm korda, et ta toob nööri. "Ma lähen toon nööri! Ära tee, ma lähen toon nööri!" Tegin sellest miniblogi, mida teile lugeda ei andnud tookord. Nüüd annan:"Jah. Too nöör palun. Tee sinna silmus, riputa see nöör kõrgele ja sure ära. Sest mul ei ole vaja, et sa hommikul vara mu akna taga karjud, et sa lähed nööri tooma. Mulle sa seda nööri ei too, siis ära karju ka."

Mul ei ole kodus internetti. Ma istun puhketoas ja blogin ja kuulan youtubest videosid, sest et ma ei saa seda kodus teha. Päris halb.

Eile oli mu vennal sünnipäev. Ta on nüüd kolmene. Vahva väike noormees. Lähen homme koju, et sünnipäeva pidada. (:

Eile oli mu esimene vene tund ka. Natukene oli naljakas, natukene oli tore. Natukene oli igav, natukene oli lõbus.

I'm tired!

Viimased youtube'i videod ja siis Elisasse ja siis koju. I want food and my bed. Kella järgi ärkamine ei ole mulle!