"That's not very healthy."

"Nope."

Viimasel ajal olen seda vestlust pidanud päris mitmel korral. Ja iga kord mõtlen, et tal on õigus. Ja iga kord tean, et ma ei saa sinna hetkeseisuga midagi eriti parata...

Teate, kui raske on seda siin hetkel kirja panna... Ma tahaks alustada algusest ja rääkida kõik ilusti ära, aga ma tunnen, et ma ei saa. Tunnen, et mu blogil on väike tsensuur peal ja... No ei ole seda julgust, et kõike ära rääkida. Loeb siin ju teinekord inimesi, kellel on minust veidi teistsugune arvamus. Siinkohal mõtlen, et aga võib-olla peaks seda arvamust muutma? Võib-olla peakski siis kõik välja elama ja rääkima nii, nagu asjad on ja siis oleks kõigil minust sama arvamus?
Aga raske on. Sest erinevate inimestega olen ma ise ka täiesti erinev inimene. Keeruline, kas pole?

Mingil veidral põhjusel hakkasin vaatama sarja perekond Duggarsitest. Sellest perekonnast, kellel on TLC's saade 19 Kids and Counting. Olen seda kunagi varem ka vaadanud. Vist kirjutasin sellest isegi siia, ei mäletagi enam. Aga taaskord sattusin selle peale mõtlema... Mõtlesin sellele, millised on nende väärtused, millised on mu enda väärtused ja kuidas need on ajaga muutunud.
Kunagi kui ma nägin seda sarja esimest korda, tundus mulle veidi veider, et inimest, keda sa korra-kaks elu jooksul näinud oled võib armastada nii palju, et tahad temaga otsekohe abielluda. Aga samas olin ma õnnelik, et nad on õnnelikud ja tahavad abielluda. Las noored olla õnnelikud, kes olen mina, et neid hukka mõista!
Veidram tundus mulle see, et ei toimu mingit deitimist. Käiakse paar korda saatjaga väljas, on juhtumeid, kus isegi käest kinni hoidmine on liigne füüsiline kontakt enne abiellumist... Ja nii paljud neist ei amele oma kallimaga enne abielu! Sinna juurde kuuluvad ka mingid veidrad küljelt tehtud kallistused... What? Okei, mida mina ka tean.
Ja siis üks arvamus, mis mul nüüdseks muutunud on - abielueelne seks. (Siinkohal mainin, et ka hilisemalt tuleb postituses sel teemal juttu ja kui sai soovi seda lugeda, siis... Noh tead küll. Ma hoiatasin vähemalt!) Kunagi vaatasin seda sarja ja mõtlesin, et nii vahva oleks, kui sul olekski elu jooksul ainult üks seksuaalpartner. Nii vahva oleks, kui ootaksitegi mõlemad selle pulmaööni ja mis kõik. Tundsin end too hetk veidi litsakana, sest mina selleks hetkeks süütu polnud, kui seda sarja vaatasin.
Nüüd seda uuesti vaadates... Ei tundnud ma end üldse halvasti! ÜLDSE! Veider, kas sa ei leia...

Umbes kuu aega tagasi käisin Maarja ja Maretiga väljas. Nemad tahtsid minna, mina otsustasin ka peale tööd kiire tiiru linnas teha. No mis mul paremat ikka teha! Kodus magada vä? Lol, ei.
Seisime Rüütli tänaval Möku ees ja pidasime plaani, et mis edasi teha. Järsku astusid meie juurde mingid tüübid ja küsisid midagi. Ei mäleta enam, kuidas nendega jutule saime. Ühel hetkel ütles Maarja:"Rääkiga parem Eesti keeles edasi, teie aktsent on nii halb." Noormehed ei saanud aru, teatasid hoopis:"We're from Latvia, we don't understand Estonian."
Kohtusime lätlastega. Muidugi tegime nendega mitu-mitu-mitu lätlastenalja ja hängisime siis nendega natukene aega. Nad tahtsid klubisse minna. Me mitte. Nad ei tahtnud klubi eest maksta - me veel vähem! Juhatasime nad Shootersisse. Käisime ise Naiivis vetsus ja otsustasime siis, et ebaviisakas on lihtsalt minema kõndida me uute "sõprade" juurest. Astusime korraks sisse. Shooters hirmutas mu ära ja me Maretiga läksime välja tagasi. Maarja pidi me uutele sõpradele teada andma, et me ei taha Shootersis olla ja me lähme ära.

Seisime Shootersi ees ja järsku seisid me ees mingid tüübid, kes ka inglise keeles rääkima hakkasid. Või vähemalt üks neist. Esimene asi, mis ma märkasin - tema keel oli palju puhtam! Nii vahva! Küsis, et mis me edasi teeme ja kuhu läheme. Seletasin siis, et ootan oma sõbrannat, ta on seal sees ja sinna me enam ei lähe, sest see hirmutas mu ära ja ma ei julge enam.
Mingil põhjusel küsis, et kui hea see sõbranna mul on, ma siis teatasin, et tegemist on mu parima sõbrannaga. Küsis, et palju mul neid on. Ütlesin, et kaks. Hiljem mõtlesin kolmanda ka sinna juurde, kes esimese hooga ei tulnud miskipärast, eks oli mind ka järsku fakti ette pandud. Küsis, et kumb parem on. Vastasin, et see, kes hetkel Shootersis on. Vaatas Maretile otsa:"You must be pretty sad that you're not the best friend?"
Mina:"She's my sister!"
Tema:"What?!"
Mina:"Yeah. She's my little sister!"
Tema:"What?! Little sister? You sure?"
Mina:"I'm four years older than she is."
Tema:"O.O" Ei jaganud välja.
Siinkohal mainin, et kui sama lugu hiljem oma uuele töökaaslasele rääkisin, kes Maretit veel näinud ei olnud, ei uskunud mind. Samal õhtul, kui ta Maretit nägi, ütles, et ma näen jah noorem välja. Ja ma pole isegi mitte õnnetu! Kuigi teinekord on veidi keeruline inimestele seletada, et Maret päriselt ka on must neli aastat noorem ja ma ausalt olen 22 ja ma ausalt olen Mareti vanem õde... Oehjah.

Liikusime selle noormehega edasi. Ja Maretiga. Ja Maarjaga. Ja selle tüübi sõbraga. Rüütli poole tagasi, sest et Shooters oli hirmus. Lätlased jäid meist selleks hetkeks korraks maha. Hiljem ühinesid taas. Või ühinesin selleks hetkeks mina? Hmm...
Kõndisime, rääkisime, ühel hetkel avastasin, et seisan keset Rüütli tänavat ja amelen mingi Ameeriklasega ja päris tore on. Siinkohal viskan vahemärkuseks, et kurat, kui keegi veel küsib, kas ta on lühike, siis ma löön kedagi, tegelt ka. Ta on minust koguni 20 cm pikem. Ma ei tea, kuidas nii juhtus! Ma ei tea, miks ta must lühem ei ole või miks ta minuga sama pikk ei ole. Ma ei tea. Aga nii oli. Nii oli, et Merilyn, kes kunagi mõtles oodata seksiga abieluni ja vaatas ainult lühikesi/enda pikkusi kutte, vihkas avalikku amelemist ja mida kõike veel, seisis kest Tartu kõige rahvarohkemat tänavat ja ameles mingi Ameeriklasega, kes oli temast pikem ja keda ta vaevalt 15 minutit teadis.
Laskumata detailidesse, läks paar nädalat mööda, kohtusime uuesti, veetsime öö koos ja... Ja mina olen segaduses. Ma unustasin oma vuntsidega kaelaketi tema poole ja kuna see mulle emotsionaalselt väärtuslik on, tahtsin seda tagasi. Kuivõrd ta pidi bussile minema, leppisime kokku, et lähen ka bussijaama enne, kui ta minema pidi ja saan oma keti kätte. Seisime siis seal, rääkisime juttu, sest ebaviisakas tundus niisama minema kõndida. Ta läks bussi, ma liikusin kodu poole ja ma olin veel suuremas segaduses.
Kuidas sai nii olla, et mul ei olnud selle aja peale arenenud mitte ühtegi emotsiooni? Kuidas nii, et mulle täitsa sobis, et ma kõndisin minema? Kuidas nii, et ma ei tundud vajadust temaga rääkida, ei tahtnud temaga jalutama minna, ei tahtnud tema kaisus filmi vaadata ja what not?! Kuidas nii, Merilyn?!

Ja siis hakkasingi vaatama kodus seda sarja mingil põhjusel uuesti. Ja kui esimesel korral tekkisid kerged süümekad, et miks ma nii litsakas olen, siis seekord mitte midagi. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki peaks nüüd igaks juhuks mingi puhastustule läbima või...

Miks ma nii halb inimene olen ja end sealjuures nii imeliselt tunnen?