Juba mõnda aega mõtlen sellele tegelikult, kuidas kõik on nii... Teistmoodi. Ja ma isegi ei tea, mis teistmoodi on ja kust see alguse sai või kas teistel ka nii on.
Jumala eest, Merilyn, ära seleta midagi, pane lihtsalt sõnu kirja!
Mul on kodus üks kauss. Ma ei tea, kas ma olen sellest rääkinud. Küllap mitte. Aga mul on üks kauss. Mis ideaalis on kommikauss ja vajab tegelikult väljavahetamist, aga küll ma selleni ka jõuan! Kauss kui selline ei olegi oluline. Oluline on selle sisu.
Kunagi saatis Maret mulle
lingi artiklile, et kuidas naissoost toakaaslased koos elavad ja mis veidrusi teevad ja mis on normaalne ja mis mitte. Väärt huumor! Hakkasin siis vaatama, mida me Kätuga teeme ja kui mõnd asja kohandada, siis on see meielik küll!
Esimene punkt seal ütleb, et kui me end valmis seame, siis paneme N'SYNC'i mängima. No ikka ei pane küll. Valmis seame me end üldse videote/sarjade saatel tavaliselt kumbki oma toas. Aga kui me süüa teeme, siis meil ikka käivad mingid lood. Tihtipeale mingid ühed samad lood, mida muul ajal väga ei kuula, aga süüa tehes nagu peaks. Näiteks Paint - After Ever After ja Movie Villain Medley.
Kuues punkt - aluspesus ringi jalutamine on täiesti aksepteeritav. Täiesti! On isegi juhtumeid, kus me lihtsalt karjume teise tuppa, et ma olen paljas, ei viitsi/saa riidesse panna, ära vaata kuni ma köögis olen. No enamjaolt on see tegelt see, et ma lähen pessu, võtan kaasa rätiku, aga riideid mitte. Olen normaalne, ma tean. Aga aluspesus - jumala eest, kui sa niigi palju riideid selga panid, siis palun väga! Kõnni ainult!
Ja viies punkt ka, kuidas riidekapp muutub üheks. Ja kuigi me Kätuga hullult palju ei vaheta riideid ega kanna teise omasid, siis ikkagi on täiesti aksepteeritav minna teise tuppa ja laenata, kui midagi vaja on. Riideid selles leibkonnas kahe naise peale jagub, paljas ei pea keegi olema. Kuigi nagu eelmisest punktist selgus, siis tihtipeale me oleme lihtsalt võtnud ette selle tee, et me oleme paljad. And we're OK with that!
Aga punkt, mis meile kõige rohkem nalja valmistas oli number kümme. Tampoonid on mugavalt veiniklaasis vetsu lähedal ja kellegil pole piinlik. Päris nii meil pole. Me viisime asja natukene teisele levelile. Käisin poes ja ostsin kaks karpi tampoone ja kolm karpi kondoome. Ja meil on nüüd kauss köögis külmkapi peal, kus on tampoonid ja kondoomid. Ja meil on tore! Otsustasime asja tegelikult veel veidi edasi viia ja panna sinna sisse ka rasedustesti ja paki suitsu. Aga selleni me alles jõuame, sest ma unustan pidevalt need kaks asja osta. Arvestades, et kumbki meist ei suitseta, siis eriti... Rasedustest lihtsalt... No ei ole meeles! Aga ükskord on meil selle jaoks päris õige kauss ja päris õige sisuga...
Ükskord käis mul Eva külas. Vaatasime filmi, sõime, jõime, tegime lollusi... Nagu ikka! Kui Eva tuppa astus, nägi ta ka me imelist kaussi. Teda pani imestama, et me nii hästi varustatud oleme.
Alles ükspäev istusime Anneliga, sõime kooki ja jõime teed ja... Annelile meeldis ka, et meil selline kauss olemas on.
Mõnda aega tagasi istusime Maarjaga kohvikus ja sõime ja arutasime ka meesteteemadel... Kätust ma ei hakka rääkimagi!
Jõudes tagasi selleni, millest tegelikult kirjutada tahtsin.
Kunagi, kui me nooremad olime, olid tampoonid, kondoomid ja kõik sellega kaasnev veidi piinlik teema, millest ei räägitud omavahel väga. Miks sa ikka teistele liigset informatsiooni jagad eksole! Oldi nagu veidi tabuteemad. Veel enam ei arutanud me omavahel oma (olematut) seksuaalelu.
Mis hetkest muutus see okeiks? Mis hetkest saime me aru, et tegemist on täiesti normaalsete protsessidega ja nendest rääkimine ei ole tegelikult piinlik?
Mu töökaaslane, kes must umbes viis aastat noorem on, ütles, et me oleme vanad. Ma olen kindel, et ta mõtles mind ja mu sõbrannasid, mitte ennast... Okei. Oleme siis vanad.
Kes teed jooma ja tampoonidest rääkima tuleb?
