laupäev, 6. veebruar 2016

Pikasso.

Mul on Pikasso. Kirjutan ühe käega, sest Pikasso magab vasaku käe vastas ja ma ei taha teda äratada. Sest tal on mõnus ja seeläbi ka minul.

Pikasso on kass. Pikasso on pisike juunis sündinud kass, kes pea kaks nädalat tagasi meile tuli. Ta tahtis tulla, kuigi ta seda ise võib-olla kohe ei teadnud. Uues kodus tegi paar arglikku sammu mööda tuba ning põgenes siis arvuti taha ja jäigi põhimõteliselt sinna. Kiskusime ta küll välja, näitasime liivakasti ja söögikausi kätte.
Hommikupoole tuli kaissu. Mu süda sulas.

Tegime reegli, et kass padja peal ei maga. See muutus reegliks, et kass öösel padja peal ei maga. Ja siis, et kui kass magab su padjal, ronid kallimale lähemale ja jagad patja temaga. Nüüdseks on nii, et vahel ma nügin teda, vahel annan alla. Vahel saan selle eest peksa, vahel mitte.

Vaatame Tomiga teinekord me kassi ja arutleme ikka ja jälle, et miks ta meil nii armas on ja meil on ikka vedanud. Noh ja temal meiega ka.

Ühe käega on tüütu kirjutada, kassi üles ka ei aja - kirjutan teinekord edasi.

Pikasso sattus peeglist algul segadusse.

Me otsustasime, et tal oli külm. Mässisime ta teki sisse.

Mõlemad mu armastused!

0 sisemonoloogi.:

 

Blog Template by BloggerCandy.com