Kuigi ma ei ole punktuatsioonis päris kindel. Äkki oli see hoopis:"Meesterahvas, aidake!" Aga tundus pigem etteheitev, et ise meesterahvas(!) ja aidake(!) siis!
Nimelt sõitsin ükspäev bussiga. Number üheksa. Jõe peatuses läks ratastooliga naisterahvas maha, selleks puhuks pidi bussijuht välja panema rambi. Samal ajal, kui bussijuht välja hüppas, jõudis mingi vana naine juba karjuma hakata, et mis mõttes mingi mees ei aita ratastooliga naisterahvast bussist välja. Mingi teine naine hakkas ta peale karjuma, et see on bussijuhi töö ja bussijuht tuleb ja see on ikkagi bussijuhi töö ja mis kõik. Teine siis karjus vastu, et tema ei teadnud, et bussijuht tuleb, ei näinud, mõtles, et mis värk on. Teine karjus talle samal ajal vahele, et see on bussijuhi töö.
Inimesed bussides on veidrad.
Sellega seoses. Käisin kodus. Tulin bussiga laupäeva õhtul tagasi. Kella üheksa või poole kümne paiku läks buss Annast välja. Mingil hetkel enne Mäod avastasin, et üks tütarlaps kuulab muusikat. Mitte sellist head, vaid sellist halba mainstream klubimuusikat. Kõik selle juures oli nii halb, et mul viskas koppa, kui ei öelnud midagi. Üritasin end Tammsaare alla matta ja mitte tähele panna, mida ta kuulab. Ei õnnestunud. Ühel hetkel sain kurjaks. Võtsin oma tol ajal ülimalt aeglase Sebastiani muusikakausta lahti, valisin sealt Dagö - Kuula, kuula ja lasin seda nii, et muusika põhjas oli. Kuulasin laulu, kuulsin, kuidas tütarlaps rääkis telefonis, et ma olen värdjas, et ma temale ütlema ei läinud, et tema muusika mind häirib. Siis seletas miskit edasi, ma ei tea. Ma kuulasin ühe laulu, panin kinni ja lugesin Tammsaaret edasi.
Mingi hetk enne Tartut hakkas ta uuesti muusikat kuulama, aga seekord mingit sellist, mis mulle meeletult närvidele ei käinudki. Ja siis sai tal arvutil aku tühjaks. Success!
Tegin just maratonnädala tööl. Olin kaheksa päeva järjest tööl, seitsmel päeval lõpetasin, viiel päeval lõpetasin üleval.
Pühapäeval sain koju kella kuuest-poole seitsmest. Felt good.
Nüüd istun raamatukogus, Eva tuli ka just tagasi. Õpime ja oleme niisama targad. Aga me ei viitsi. Ja ta hülgas mu jälle. Bitches.
Sunday Secrets
2 päeva tagasi
2 sisemonoloogi.:
No mine sa kah, ma ei hüljanud sind. Ma tegin koopiaid, et ma saaks veelgi enam õppida.
Sest TÜ võlu on see, et raamatuid kõigile ei jagu, ja vahel pole iseg kohalkasutuse eksemplari olemas.
Those bitches.
Siiski hülgasid sa mu hetkeks. Igavene hüljes.
Aga raamatute defitsiit kipub raamatukogus ikka olema, jah...
Postita kommentaar