Kell on pool kaks öösel.

Blogimise kujundus on muutunud, Chrome'is on kõik teistmoodi...

Ma olen asjade seisuga enam-vähem rahul.

Muudkui guugeldan ja guugeldan, et pakiks õe kingituse ära ja mõte, mis esimesena pähe tuli, ei ole enam seal... On hoopis parem mõte. Millele tuleb aina mõtteid juurde.

Eile, teisipäeval, olin hajameelne. Jooksin bussile, avastasin, et jätsin laadija koju, helistasin Mairole, küsisin, et kas ta viitsib mu kooli visata, et mul on laadijat vaja ja kui ma sellele järgi lähen, siis ei jõua bussile. Koolis avastasin, et telefoni enam ei ole. Mõtlesin, et küllap jätsin koju. Kodus ei olnud. Paanitsesin. Kirjutasin FB postituse, inimesed jagasid.
Kolmapäeva hommikul käisime Mairoga Nooruse õppehoone juures. Küsisin valvelauast, ega nad telefoni ei ole leidnud. Natukene kahtlesin, et keegi selle sinna oleks viinud, sest telefon oli välja lülitatud ja keegi ei olnud üritanud mulle helistada. Naine valvelauast näitas mulle kuulutust, et leitud telefon ja et töömees leidis. Rääkisin paar sõna telefoni teel töömehega ja ütles, et võime tema ruumi minna sellele telefonile järgi. Muidugi läksime. Mina ei julgenud väga ringi tuuseldada, võõras koht siiski. Naine tuuseldas, ütles, et ei näe. Vaatasin siis ka natukene riiulil rohkem ringi ja seal ta oli! Mu väike armas Samsung. Mitte väga nutikas, aga nii kallis mulle!
Tegi mind õnnelikuks.

Õhtul käisime Mairoga Toomemäel jalutamas, amelesime musumäel esimest korda ja sõime kumbki kaks jäätist. Keset ööd. Külmaga. Aga kevad on!




Genius!