Arvustus: Diamonds & Rust Cafe Tartu

Disclaimer! Tegemist on põhiliselt minu, osaliselt ka Maarja ja Kätu arvamustega. Vaidle vastu, kui julged!

Mul on peal meeletu uni kuigi kell pole veel isegi mitte pool kümme. Aga tunnen, et pean selle jutu siia just nüüd ja täna kirja panema, muidu ei ole emotsioon enam ehe ja mälestused hakkavad vaikselt hääbuma. Eks oma osa ole ka Sherwoodi ploomisiidril, aga see selleks! (Muide - täitsa joodav kraam. Veidi magus ehk, aga ei ole üldse halb!) Aga olgu - asume siis teema juurde.

Juuni lõpus sattus minule jälle inventuuripäev. Meil on nii, et kuu viimasel päeval teeme alati inventuuri. Kui satub nädalavahetus, siis teeb inventuuri ikkagi põhitöötaja. Juhtus aga nii, et minule tuli Kätu appi. Tuli oma töölt ja siis hängisime koos. Ma kaalusin-mõõtsin-lugesin-koristasin ja tema siis kirjutas üles. Leppisime kokku, et inventuurimiljonite eest läheme koos sööma. Nimelt saab meil inventuuri tegija kindla summa raha. Kuivõrd ma tänu Kätule asjad palju kiiremini tehtud sain, siis lubasin talle, et selle raha eest läheme koos sööma. See ei ole suur summa, aga midagi siiski.

Suhteliselt samal ajal jagas mul üks kursaõde ühe uue koha FB lehte ja kiitis taevani:"Üliäge koht!  Ülimaitsvad ja hea hinnaga toidud, ülihea muusika ning mõnus, hubane, rokk keskkond. Klientidesse suhtutakse ka ülihoolivalt! Soovitan soovitan!". No mina siis uskusin. Sest ma olen selline gullible little fuck. Aga mida mina siis asjast arvasin? Alustame algusest!

Misasi see on, kus ma käisin? Diamonds & Rust Cafe Tartus. Kirjeldab end kui rokihõngulist kohvikut, kus on temaatiline atmosfäär, eksklusiivne menüü, mugavustega väliterrass ja Tartu parim vaade Emajõele. Siin on asju, millele hakkan vastu vaidlema ja asju, millele ei hakka vastu vaidlema.

Läksime siis peale Maarja ja Kätu tööd kolmekesi sinna. Sel nädalavahetusel on Tartus muide ka Hansapäevad ja siblimist kui palju, aga tühja juttu ajan hiljem. Otsustasime, et end sisse istuma ei säti, kuigi sees oli päris kena tõesti - õues oli lihtsalt kenam ilm ja otsustasime et värskes õhus veidi parem vedeleda. Ukse kõrvalt haarasime endale kaasa ühe menüü. Ei teagi, et miks. Mingi maakakompleks ehk, et ei ole harjunud lauast teenindusega? (Oleme Paidekad, jee.)
Hea on, et võtsime.

Istume lauas, kõik uurime pikalt ja laialt menüüd. Oleme otsustanud, et kõigepealt joogid ja väike suupiste ja siis toidud. Yeah, like that's gonna happen. Kui me kohale jõudsime ja sees natukene ringi vaatasime, ei istunud sees mitte üheski lauas mitte kedagi. Väljas olid maks kahes-kolmes lauas kliendid, kes juba sõid/jõid. Esmapilgul hakkas silma kaks teenindajat. Üks blond ja üks brünett. Hiljem ilmus ka üks meesterahvas, kellest sai meie teenindaja.

Menüü detailid on kenad,

Istume meie lauas oma menüüga. Valisime asjad välja, otsustasime ära, ootasime teenindajat. Tüdrukud ajasid uksel juttu, blond käis ja koristas vahepeal lauda, brünett tegeles vahepeal teises lauas klientidega... See blond tüdruk käis meist mitu-mitu korda mööda, enne kui meie juurde astus meesterahvas. Lihtsalt seisis sinna oma pastaka ja märkmikuga. Ei, ma ei oota iseenesest Eestis rokiteemalises kohvikus, et teenindaja minu juurde astub sellise ameerikafilmiliku agarusega ja end tutvustama kukub:"Tere tulemast Diamonds & Rust Cafe'sse, minu nimi on Tõnu ja mina olen täna teie teenindaja! Olete saanud meie menüüga juba tutvuda? Kas soovitan teile midagi?" Ei, ma ei oota seda. Ootan, et mind tervitataks viisakalt. Või noh. Nüüd ma hetkel kohe ei mäletagi, kas ta meile teregi ütles... Damn you, alcoholism!

Laud.

Alustasin siis:"Tervist! Me võtaks kõigepealt need bruchettad, siis mulle palun üks vaadisiider, üks Ginger Joe."
Maarja:"Ma võtan selle Caesari salati kanafileega, palun."
Kätu:"Ma võtan selle seašnitsli. Ja üks vesi, palun."
Mina:"Ja siis ma ikkagi võtan selle veiselihaburksi, palun."
Teenindaja pani asjad kirja ja läks.

Mingil hetkel oli meie kõrvallauas maandunud üks pere. Mees ja naine oma kahe lapsega. Tundusid toredad inimesed ja üleüldse ei ole mul vaja neist gossipida. Niigi tegin seda täna nii palju, et hirmus hakkas.
Nemad ei võtnud omale ukse juurest ise menüüd. Istusid ja ootasid. Ja ootasid. Ja ootasid... Ühel hetkel siis blond tütarlaps käis mööda ja küsis, et kas nad on tellinud, või midagi sellist. Sellepeale siis naine vastas, et ei ole, et nad juba tükk aega istuvad seal ja keegi pole neid teenindanud. Selle asemel, et kliendi ees vabandada ja öelda, et toob neile kohe menüüd, tegi teenindaja sellist tüdinud nägu ja veel tüdinumat häält (reaalselt tegi seda "tsssõõõh" häält) ja läks minema. KLIENT ALLES RÄÄKIS TEMAGA! See naine reaalselt alles rääkis, et ta arvas, et peab ise minema kedagi otsima, kui see tibividin juba minema loivas. Ja ma ütlen loivas, sest ta kõndimine oli aeglane ja meenutas loivamist, mitte kõndimist. Ma iseenesest saan aru, et tõenäoliselt oli tal pikk päev/nädal seljataga ja enam ei jaksa joosta, aga aja vähemalt õlad taha ja teeskle, et sa jaksad!
Varsti, mitte kohe ukselt, tuli teenindaja tagasi ja andis kõrvallauda menüüd.

Varsti saime me oma joogid. Ootasin ka oma pestobruchettasid, aga noh. Kui ei, siis ei. Omaarust olin öelnud, et kõigepealt need, aga võib-olla jäi kuulmata. Iseenesest eeldan ka, et kui ma tellin suupistemenüüst, et siis ma saan ka selle toidu enne. Aga kui lauas istub kolm tüdrukut ja tellitakse neli toitu, millest üks on suupistemenüüst, siis küllap nad tahavad neid toite kõiki korraga, eksole? Eksole.

Tulidki siis me toidud lõpuks lauda, kui olime veidi aega ümbrust jälginud ja lobisenud ja mõelnud, kuidas teenindajaid huiata. Midagi me too hetk veel ei teinud. Pani me lauda me tomatisaiad, mu burksi ja Maarja salati, soovis vist head isu ja läks edasi. Vaatasime natukene nõutult teineteisele otsa ja ootasime, kuni teenindaja meist uuesti mööda kõnnib. Õnneks juhtus see suht kohe ja ma sain ta tähelepanu endale püüda:"Vabandust! Meil oli üks praad veel. See šnitsel või asi..." Sellepeale võttis ta välja oma märkmiku, otsis õige lehe ja leidis me toidu üles. Tõi siis selle ka lauda. Midagi ütles, et näed, oli jah see ka veel. Minu mäletamist mööda ei vabandanud... Damn you, alcoholism!

Burks ja skidmark.

Portsjonid olid päris suured. Mu burks oli kena, Kätu šnitsel suurem kui ta pea ja Maarja ei jõudnud oma salatit lõpuni süüa. Aga maitse? Mu burks maitses hästi, sest mulle meeldib veiselihapihvi maitse. Maarja kana oli maitsetu. Sellel oli minu jaoks isegi natukene sellist... Vesist maitset, mis tekib, kui unustan teinekord kana õigeaegselt maitsestada, sest lord knows, et mina olen köögis udupea. Kätu šnitsel oli hullem. Seal oli tunda jahupaneeringu maitset. Ma reaalselt tundsin sellel jahu maitset. Kätu kuhjas aga salatit peale ja oli söödav.

Kätu šnitsel.

Maarja palus soola lauda tuua, sest saate aru. Me ei saanud leivakorvi, kus oleks kõik need asjad pidanud sees olema. Kõigi nende asjade all mõtlen ma leiba/saia/kukleid, sool, pipar, hambatikud, noad-kahvlid. Ei. Meile pandi lauale taldrikud ja anti kätte noad-kahvlid, mis õnneks olid salvräti sisse pakitud.
Sool aga sellisest staadiumis enamikule toitudest midagi ei tee. See ei imendu sisse, vaid jääb peale. Toit on endiselt mage.

Kui olime söömise lõpetanud, tuli mees suht kohe ja korjas me taldrikud ära. Oleks küsinud, et kas oleme lõpetanud ja kuidas maitses? Ei. Lihtsalt võttis me taldrikud ja läks. Olgu. Meil oli küll plaanis kooki ka süüa, aga okei... Siis tuli see blond teenindaja meie lauast mööda ja sõnagi lausumata lihtsalt võttis meie laualt menüü ära! Me ei olnud veel otsustanud, et mida magustoiduks tahame ja ta isegi mitte ei olnud meie teenindaja! Olgu siis. Läksin siis tõin meile uue menüü.

Ja ütlen, et see oli parim osa. Tellisime kolme peale kaks kooki - Brita koogi ja kookospudingukoogi. Mõlemad olid head. Oleks Brita kreem olnud kookoskoogi peal oleks veel eriti ideaalne olnud, sest see vahukoor selle pudingukoogi peal maitses kuidagi tehislikult ja võltsilt... Mitte eriti hästi ühesõnaga.

Vahepeal maksti me kõrvallauas arve ära. Kui muidu mulle tundub, et on kombeks, et teenindaja viib arve lauda ja siis tuleb mingi aja pärast tagasi, siis seal see blond tütarlaps lihtsalt seisis kliendi kõrval, kuni too raha otsis. Veits rude, mulle tundus. Aga see selleks. Üheskoos otsustasime, et ei hakka kedagi vaevama meie arve mitmeks ajamisega ja et maksan ise kõik ära ja siis omavahel arveldame. Maksin kaardiga. Tippi ei jätnud. Obviously.

Läksime siis sisse, sest mul on väike põis. Kätepesuseepi ja kätekuivatuspaberit ei olnud. Märgade kätega läksin leti ette ja suhtlesin esimest korda brüneti teenindajaga.
Mina:"Vabandust. Lihtsalt mainin, et naiste vetsus ei ole ei seepi ega kätekuivatuspaberit."
Tema:"Mida?! Mis see viimane sõna oli, ma ei saanud aru?"
Mina:"Vetsus pole ei seepi ega paberit," veerisin talle ette.
Tema:"Selge."
Olgu. Sel hetkel oli Maarja vetsus ja sättis seal mõnda aega juukseid ja peale teda läks Kätu ja mitte keegi ei teinud vahepeal märkamagi, et võiks paberit või seepi juurde panna. Olgu siis.


Mida rohkem ma oma kursaõe miniarvustust loen, seda enam tekib mul tunne, et me ei käinud samas kohas söömas.
Üliäge koht? Check! Saalis on mootorratas, laelambid on põnevad, toolid on mugavad, laudu on palju - ruumi jagub! Okei, veidi veider on käia Atis söömas, aga see on mu enda probleem ja keset päeva ei ole ööklubis sugugi nii hirmus!
Ülimaitsvad hea hinnaga toidud? Näkää. Nagu mainisin, oli toit mage. Ja mitte ainult üks me toitudest. Kõik oli mage. Mina olen muidugi üldiselt ka see inimene, kes soola otse toosist võib süüa, aga kui juba Kätu väidab, et asi on mage, no siis asi on mage!
Ülihea muusika? No väljas kostus hansapäevade möll, selle kohta ei oska ise seletust anda, aga need mõned minutid sees olid päris head rokilood. Sellised... Klassikalised.
Klientidesse suhtutakse ülihoolivalt? KELLE POOLT?! Meie teenindus oli kohutav! KOHUTAV! Ja me käitusime omavahel ebaviisakalt, teenindaja juures ei huianudki nii väga! Huiasime ainult selliseid asju, mida oli vaja - nagu me neljas praad ja sool... Muidu olime me igati viisakad ja kenad.
Lisaks väidab nende koduleht, et mugavustega terrass... Mida see tähendab? Me istusime aiatoolidel, aialaua taga, päikesevarju all, nagu igas teises välirestoranis! Kus see mugavus siin väljendub? Aga olgu, ei kurda.
Minu burksikirjelduses ei olnud kirjas, et seal sibul ka sees on. Ma ei söö sibulat. Ma oleks palunud selle välja jätta, kui ma oleks teadnud, et see seal sees on...
Kõrvallaud sai oma arve mingis väikeses kaustas või ümbrikus, nagu sellistes kohtades kombeks, aga meie tšekk pandi lihtsalt tuimalt lauale. Mitte mingit ilusat ümbrikku!
Ühest küljest oleks olnud kena meile tuua klaasialused, aga ju siis õues ehk ei ole vaja.
Isegi, kui ma Auras töötasin, ei lasknud kokad taldrikut ära viia (isegi mu enda söögiga) enne, kui nad ei olnud kõik taldrikuääred üle pühkinud. Minu ketsupitopsil oli see "skidmark" ainult seespool topsi, Kätu salatitopsil oli reaalselt mööda topsi välimist äärt salat maha voolamas ja pohlamoos samuti poolel teel topsist taldrikule. Mis ei ole iseenesest suur probleem, aga selline paras pisiasi, mis meelde jääb.

Soovitan? Kui sulle meeldib maitsetu söök, halb teenindus ja üpris suuremõõtmelised portsud Emajõe kaldal, siis jah. Kui ei, siis mine parem mujale.