Mu arm!

Ma olen alati raamatuid armastanud. Lugemagi õppisin juba neljaselt. Mäletan, et mingi aeg ma ei lugenud raamatuid... Ei meeldinud miskipärast. Mingi veider faas lihtsalt. Raisatud aeg, ma ütlen tead! Kui palju mul võiks loetud olla! Oehjah...

Viimasel ajal olen taas päris palju lugenud. Ei teagi, millest see alguse sai. Küllap aasta alguses peale surutud plaanist ja siis juba huvist ja tahtmisest. Nii tulebki, et jaanuarist praeguseni olen lugenud oma lõbuks rohkem raamatuid läbi, kui viimase kolme aasta jooksul. Viimase kolme aasta jooksul olen oma lõbuks vähem lugenud, sest kui ma parasjagu ei lugenud mingeid kooliartikleid, olin tööl või magasin. Ja nii juhtuski, et kui tekkis see vaba hetk, tahtsin täiesti mindless entertainment'i ja pöördusin interneti poole. Raisatud aeg, taaskord.

Miks ma sellest siin räägin? Sest sain eile õhtul taaskord ühe raamatu läbi ja otsustasin, et kirjutan vahelduseks mõne mõtte üles ka, et ei oleks mõne aja pärast segadust, et misvärktoimus.


Alustame kuskilt kaugemalt. Isegi mitte sellest aastast. Ei mäleta, millal selle raamatu sain... Millalgi eelmine suvi ehk? Ei tea, aga nii ta läks ja praegu, kui raamaturiiulit vaatasin, hakkas silma ja otsustasin sellest siin kirjutada.

Sarah Forsyth - Orjaplika 

Raamat inglise tüdrukust, kes läheb Hollandisse lapsehoidjaks ja temast hoopis prostituut tehakse. Selline... Hirmus lugu. Ma ei suutnud mitte lugeda ja ma vihkasin ennast, et ma lugesin... Keeruline.

Jeanne Ray -  Julie ja Romeo

Teine raamat on veider. See on meie koduses raamaturiiulis juba aastaid. Kunagi sai läbi mingi Raamatuklubi (vms) pakkumise läbi tellitud. Kui raamatu kätte saime ja emme seda veidi sirvis, saime aru, et tegemist on igava raamatuga.
Siin mõnda aega tagasi aga käisin kodus. Võtsin Tartust endaga bussireisile kaasa raamatu, mille samal reisil läbi sain. Mis ma siis loetud raamatust tagasi vean! Jätsin selle Maretile ja võtsin endale riiulist teise. (Raamatust, mis Mareti käes on mul hetkel pilti pole ja sellest räägin ka mõni teine kord.) See tundus sel hetkel hea lihtne lugemine ja nii ta läks, et Julie ja Romeo minuga tuli. Taaskord sain selle bussisõiduga läbi. (Okei, paar peatükki olin kodus ka juba lugenud, sest igav hakkas ja why not books.)
See raamat räägib keelatud armastusest kahe kuuekümne aastase vahel. Nagu nimi vihjab, siis Shakespear'i teosele veidi põhinev. Kaks perekonda vihkavad teineteist, mingi armastus, blaa-blaa. Aga ometi... Selline.. .Ma ei jookse ringi ega soovita seda raamatut nüüd inimestele, aga ega ma ei ole ka õnnetu, et seda lugesin.

Ali Smith - Tüdruk kohtab poissi

Järgmine raamat on impulssost. Maksis mingis Apollo raamatuletis mingi eur või kaks ja tundus, et mul on seda vaja. Ja seda raamatut ehk mingil määral oligi vaja.
Kirjutamisviis on iseenesest keeruline. Selles suhtes, et dialoog ei ole seal eraldatud, pead justkui ise arvama. Alguses oli kuidagi keeruline, sest olen laisaks muutunud ja tahan, et mulle igal hetkel ette öeldaks, et kes ütles ja kuidas ütles ja mis oli välja öeldud ja mis lihtsalt mõte... Laisk.
Küll aga meeldis mulle selle raamatu teema. Rääkis see... Homoseksuaalsusest. Ja aksepteerimisest. Ja ebaõiglusest. Ja ma ei suuda siiani otsustada, kas mulle see raamat meeldis. Teema, jah. Raamat? Ei tea... Ei kahetse! Aga kas soovitaksin? Dunno.

J. K. Rowling . Ootamatu Võmalus

Eile õhtul lõpetasin raamatu, mille oleksin saanud peaaegu paar aastat tagasi sünnipäevaks, aga sain pooleldi eelmisteks jõuludeks. Ja mul on vist hea meel, et pooleldi. See on jälle selline keeruline raamat. Ma lugesin selle läbi, sest et Rowling. Kui ma ei oleks teadnud, et kelle kirjutatud see on, siis poleks ma tõenäoliselt seda lugeda viitsinud. Samas ei ole mul taaskord kahju, et seda lugesin. Võib-olla peaks selle isegi kunagi endale muretsema, kui seda poolmuidu kuskil jagataks, aga... Hetkel on mul hea meel, et ma ei kulutanud selle peale raha ja et inimesed ei kulutanud mu peale raha.

John Green - Looking for Alaska

Ja siis mu hetkeline raamaturiiuli kullafond. Esimesena lugesingi Alaska läbi. ja mulle meeldis. John kirjutab nii lihtsalt ja kaasahaaravalt minu jaoks, et ma lihtsalt lugesin. Lugesin linnaliinibussis, lõunapausil, bussi oodates... Lugesin kodus interneti asemel! Imeline!
Räägib poisist. Ja tüdrukust. Ja armastusest. Ja... Asjadest, mis on imeliselt tavalised.

John Green - The Fault in Our Stars

No ja siis see. See. Ma tean, et terve internet seda jumaldab ja et film oli ka imeline, aga ma ei saa! Ma pean kiidulaulule kaasa elama! IMELINE! Mulle meeldib Johni stiil. Anna Elisabeth väitis ühes oma postituses selle raamatu kohta, et teda häiris, et kolmekümnendates mees üritab kirjutada nagu teismeline. Mind mitte. Ma sain aru, miks olid asjad nii kirjas, nagu nad olid. Sellepärast, et nii oligi! Olen segane kirjutaja hetkel, ma tean. Aga ma ei oska midagi öelda nii, et ei spoiliks kõike ära.
She doesn't die, though.


Kui sul tekkis huvi, et tahad ka midagi neist lugeda, siis tõenäosus, et ma neid raamatuid välja laenutan on suht väike, aga kui sa oled usaldusväärne ja ma leian, et ma julgen sulle oma kallimat maist vara anda, siis kirjuta mulle, ehk saame mingile kokkuleppele.

Nüüd jääb ainult edasi lugeda ja uus selline postitus kirjutada varsti.
Ma armastan taaskord raamatuid!


*Disclaimer. Kell on 3 öösel ja ma peaksin magama. Ja kui siin postituses on sadakaheksakümmendkuus kirjaviga või seitsesada trükiviga, siis anna andeks Ehk loen kunagi läbi ja parandan ära. Hetkel vajutan "Publish", sest muidu ei postitagi seda kunagi kuskile...*