"She had a good run."

Lugesin täna hommikul voodis laiseldes paar lehte The Fault in Our Starsi. Noh, et ei peaks tööle tulema. Olin selle osa juures, kus Hazel luges Augustuse eksi Facebooki seinale postitatud kaastunde avaldusi ja mis kõike.

Panin riide, jalutasin tööle, rääkisin emmega telefonis, nagu alati. Ühel hetkel küsis emme, et kas olen Maretiga rääkinud. Ei ole ja täna kavatsen talle lõpuks helistada. Peab ikka õega ka vahetevahel rääkima, eksole. Ütlesin emmele, et ei ole jõudnud temaga väga rääkida. Emme siis teatas, et siis ma ei tea... Et meil vist ei ole Tipsyt enam...
Ma surin seesmiselt natukene. Kolm päeva pole teda näha olnud ja see ei ole tema moodi. Linnas on ta maks kaks ööd õues maganud, maal samamoodi maks kaks. Ühel öösel jäi välja, rohkem pole näinud. Me ei tea, mis - kas rebane, mõni auto, mis iganes... Aga olen piisavalt täiskasvanu teadmaks, et tõenäosus, et ta kuskil lihtsalt ringi trallitab on väga väike... Tipsy sõi toas, magas toas...

Nendest kahest loost tulenevana tahtsin end ise lohutada, et tal oli tore elu. Et Tipsy elu oli hea, sest me armastasime teda meeletult ja et ta sai maal elada natukene aega. Et ta sai laudast ära ja linnas elada. Me hellitasime teda - ta oli kohutav loom selles mõttes, et ta ei sallinud inimesi ja seda enam me teda armastasime ja seda rohkem ostsime talle spetstoitu ja mida kõike veel. Ma jumaldasin seda väikest kassi.

Ühtlasi leian, et kohutavalt nõme on öelda, et tal (või üleüldse kellelgi) oli hea elu. TFiOSist tulenevalt näiteks - kas Augustuse eksil oli hea elu, sest suurema osa sellest võitles ta ajuvähiga, mis lõpuks ta tappis? Ei. Ma ei nimetaks seda heaks eluks... Hea elu oleks olnud siis, kui ta oleks elanud vanaks ja täitnud oma unistusi ja mida kõike. Aga mida mina ka tean...

Ma juba igatsen oma väikest karvapalli, kes ka maal mullas püherdades suutis alati puhtaks ja valgeks jääda. Ma igatsen seda nurru, kes tegelikult nii tihti ei nurrunudki. Ma tunnen puudust sellest hiirekütist, kes hiirt nähes ehmus ja eemale jooksis. Ma tunnen oma murdjast Tipsyst puudust. Mul on endiselt rinnal arm sellest korrast, kui ta mind ükskord küünistas. Ja parema käe pöidlal püsib ka üks heledam kriips juba aastaid...

Viimased paar korda kodus käies olen ma tihtipeale pesemisjärjekorras viimane olnud ja iga kord, kui olin viimane, tuli Tipsy koos minuga tuppa. Senikaua magas sauna esisel trepil, kuni viimane inimene tuppa läks. Ja ta justkui teadis, kes on viimane, sest kui ma juhuslikult olin esimene või millalgi keskel ja teda tuppa kutsusin, ta ei tulnud. Tuli ainult viimasega...