Merilyn ja hambapesu.

Ma olen väga... Veider oma hambapesuga. Ma ei pea hommikul hambaid pesema, kui ma kuskile ei lähe. Ma ei saa välisuksest välja minna, kui mul ei ole hambad pestud.
Ma ei saa magama jääda, kui mul ei ole hambad pestud. Ja see on ühtlasi ka viimane asi, mis ma enne magamaminekut teen - kui Merilyn juba hambad ära peseb, then it's done. Off to bed! Olen korduvalt voodis edasi-tagasi tõmmeld, et miks ma magada ei saa, hambad ära pesnud (või uuesti pesnud) ja siis maganud nagu beebi. Või tegelikult... Nagu noh... Hästi ja sügavalt..

Täna hambaid pestes meenusid kaks eriti naljakat korda, kui ma olen hambaid pesnud.

Esimene kord oli siis, kui me Kätuga elasime alles Mõisavahes. Me tarbisime ühel öösel koos alkoholi ja otsustasime koos, et meil on vaja magama minna. Läksime hambaid pesema, ma seisin koridoris, Kätu istus vanni äärel ja ma hakkasin nutma - mul oli nii kohutavalt naljakas, et ma nutsin koridoripõrandal. Mu peas käis pilt, kuidas ma viskun ette, lükkan Kätu vanni ja ta sinna täiega sisse kukub. Kätu muidugi too hetk ei saanud aru, mida ma naeran. Ma ei suutnud end vist piisavalt selgelt väljendada. Me olime veidi joobes. Aga see oli niiiiiiii kohutavalt naljakas mu jaoks!

Teine kord oli alles paar nädalat tagasi, kui me Anneliga käisime õppimas, et kuidas mitte surma saada, kui hüppad lennukist alla. Olime Villu juures vannitoas ja Anneli istus WC potil, pesi hambaid, ma seisin. Järsku - sõnadeta - andis Anneli mulle mõista, et kraan näeb välja nagu peenis. Ma ei suutnud enam. Ma taaskord naersin. Vist mitte nii hullult, kui esimene kord, sest ma olin kaine... Aga siiski piisavalt. Ühtlasi oli võimatu hiljem seal hambaid pesta. Läksin kööki.

Kuratküll, kell on veerand neli hommikul, mu süsteemis on viiskümmend kilo suhkrut. Ma räägin hammastepesust... Ma lähen magama!