PRMKKK

Või PKMKKK. Parem Riided Mustaks Kui Kondid Katki versus Parem Ketsid Mustaks Kui Kondid Katki. Sest ketsid on veidi sopased... Aga ma ei ole õnnetu!

Käisin hüppamas. Ma hüppasin lennukist välja. Langevarjuga muidugi. Aga siiski. Ma hüppasin lennukist välja. Täiesti vabatahtlikult...

Ei tea, kas olengi sellest siin rääkinud, aga... Kord paar kuud tagasi tuli järsku Anneli mu juurde (FB tsätis) lingi ja jutuga, et lähme hüppama. Esimene reaktsioon oli, et kurat kuskile ei lähe! Ja siis, et ma ju tegelt tahan meeletult minna. Ma olen eluaeg tahtnud langevarjuga hüpata. Kunagi tahtsin benji-hüpet ja teha, aga noh. Igal festaril või asjal, kus ma neid hüppamas nägin, tahtsin, aga ei raatsinud 50 eurot sellele kulutada ja umbes nii nad maksid. Aga 129 eurot langevarjuhüppe eest? Vabalt!

Ja nii ta oligi, et paari päevaga oli vaja ära otsustada ja ma otsustasin, et kurat, sellist võimalust ei saa käest lasta.
Käisime koolitusel, tegime eksami, varuvarjuharjutuse ja närvitsesime. Kuni Anneli mulle laupäeva õhtul üheksa ajal teatas, et homme on minek, kas ma saan tulla. Sain küll. Vähem kui 24 tundi oli aega, et närvitseda. Mulle sobis. Nägin rahulikku und, kõik oli korras... Kuni hommikul miskipärast üles ärkasin ja järsku meelde tuli, et ma lähen hüppama. Ma lähen hüppan lennukist välja. Pooleteise kilomeetri kõrguselt. Üksinda. Minu külge ei ole seotud keegi, kes oskab õhus midagi teha. Ma saan loota ainult endale. Üksi...

Sõitsime Raplasse, närvitsesime, panime end kirja, närvitsesime, ootasime. Ootamist oli kaua ja selle aja peale kadus ka närv vaikselt ära. Päike paistis, tuult ei olnud, tingimused olid head, inimesed ülimalt toredad ümberringi. Kuni siis umbes poole neljast tuli meie kord. Panime end riide, varjud selga, kiivrid pähe, prillid ette... Ja lennukisse. Näidati meile lennukit, hüppasime maal korraks välja, et saaks selle õige asendi sisse, teeks selle nalja veel korra läbi. Hüppasin meetrikese lennukist maha... Praegu seda kirjutades hakkas süda sees sedasi peksma, et midagi hullu. Pidin kirjutamisest pausi tegema ja pesin nõusid natukene... Wow. Nii palju, kui ma sellest rääkinud olen ja sellele mõelnud olen, ei ole mu süda veel sedasi peksnud, kui praegusel hetkel. Mõeldes sellele, kuidas ma hüppasin lennukist meetri kõrgusele maha... Veidrik olen.

Ja siis saatis me instruktor meid lennukisse. Mäletan, et kui meil koolitus oli, siis me instruktor, vanem meesterahvas rääkis, kuidas tõenäoliselt saame me endale lennukisse mingi teise inimese, palju kenama noormehe, kui tema on. Naersime. Tahtsin temaga hüpata, sest... Ta oli oma inimene juba. Aga läks teisiti. Saime ühe teise instruktori. Talle oli päris kena otsa vaadata. Mida on veidi piinlik siin avalikus ruumis tunnistada, sest et noh... Aga mis siis, kui ta kunagi seda lugema juhtub, kiunub hääleke mu peas. Ja samas olen ma otsustanud, võtta oma mõistuse ja ütlemise vahelt ära ebavajaliku tsensuuri... Aga sellel teemal teine kord, sest mul on sellel teemal ka paar sõna öelda. Anygays.

Istusime lennukis, tahtsin endast kahel pool istuvatel poistel nii julguse mõttes käest kinni hoida, aga ei teinud seda siiski. Üritasin mitte nihverdada, et varjuga kõik OK oleks ja nautisin mõne minuti lendu. Järsku avastan, et minu kõrgusemõõdik ei ole liikunud nii palju, kui teistel on... So that's not good... Mõlemal poisil mu kõrval oli see hoopis kõrgem. Näitasin instruktorile seda, ta ütles, et kontrollime varsti. Oli nii, et kuna me tõusime, siis mu masin lihtsalt ei jõudnud korralikult järgi, aga hiljem oli täiesti korras. Siis, kui hüppamiseks läks...

Kui me koolitusel käisime, õpetas me instruktor meid uksest välja hüppama.
Istud lennukis.
Instruktor:"Püsti!"
Tõused püsti.
Instruktor:"Uksele!"
Astud uksele. Võtad sisse õige asendi.
Instruktor:"Valmis?"
Sina:"Valmis!"
Instruktor:"Mine!"
Sina astud lennukist välja.

Ja nii tegime me ka siis, kui me harjutasime meetri kõrguselt maha hüppamist. Ja sellepärast oli minu päris hüpe ka täpselt nii kiire ja sujuv. Täpselt nii, et ma astusin uksele, võtsin asendi, ütlesin, et ma olen valmis ja astusin.
Lendasin. Vaatasin, kuidas lennuk eemaldub... Ma ei julgenud hingata. Ma arvan. Ma olen endiselt üpris veendunud, et ma ei hinganud esimesed viis sekundit õhus. Üritasin hoida asendit ja mitte ära surra hirmu kätte. Tundsin, et vari avaneb. Hingasin. Vaatasin üles, vari oli korras:"Aitäh, vari, et sa avanesid!" ütlesin varjule kõva häälega ja haarasin juhttroppidest. Mõtlesin:"Miks ma ennast vihkan? Miks ma olin valmis end vabatahtlikult lennukist välja viskama? SEE ON IMELINE!" Ja siis naersin. Üpris hüsteeriliselt.

Edasi läks päris idülliliselt. Vaatasin Raplat linnulennult, leidsin manifestimaja ja parkla. Leidsin naaberpõllud, ei maandunud metsa... Nojah. Ideaalne see maandumine just ei olnud, aga päris metsa ka ei maandunud.

Mäletan, et viiesaja meetri pealt mõtlesin:"Varuvarju vist vaja ei lähe." Kuuesaja meetri pealt peab selle avama, muide. Hiljemalt. Kui selleks hetkeks avanud ei ole, siis oled surnud. Okei, mitte päris, aga selle otsuse pead sa varem vastu võtma. Ja usu, sul on selleks aega küll.
Otsustasin, et ma ei ole nii julge, et päris õigesse kohta maanduda ja ma ei taha, et lennuk must maandudes üle sõidaks, seega triivisin end veidi kaugemale. Tegin natukene maandumiskujundit ja otsustasin, et nüüd maandun. Kolme meetri pealt peab pidurid alla tõmbama. Ma tõmbasin veidi varem. Mul ei olnud mingit võrdlusmomenti, et kus täpselt on kolm meetrit, tundus, et oli varem. Ei olnud. Pahkluud kokku, põlved kõveraks, maapind vastas, kõhuli, lohisesin... Olin elus! Tõusin kiirelt püsti, et näidata, et ma olen elus. Käsi sai veidi haiget - kõrgusemõõdiku metallkinnitus sõitis vasakusse kätte sisse, muru kriimustas mu poolpaljaid käsivarsi ja sääre lõin ka veits ära. Aga ma olin elus. Ma olin täiesti elus ja terve. Kiskusin kiivri peast ja prillid eest ja hakkasin oma varju kokku korjama. Tegin troppidest ilusti patsi ja võtsin selle hunniku kangast endale sülle. Imeline.
Auto tuli mulle järgi. Anneli maandus minust veel veidi eemal. Käisime tal ka järgi.

Ma ei ole kunagi nii hirmunud olnud. Ma ei ole kunagi nii adrenaliini täis olnud. Ma ei ole kunagi nii hüsteeriliselt õnnelik olnud.
Ma tahan veel. Ja veel. Ja veel. Tuule suund on nord. Maandumiskujund tuleb teha selle järgi.

Ma olen ülimalt rahul, et ma selle siiski ära tegin. Ma olen ütlemata õnnelik, et Anneli mu kaasa kutsus. Imeline!

Olgu siis. Ma üritan sellest mitte rohkem palju rääkida. Aga see oli nii imeline, et ma ei saa sellest mitte rääkida!

Loodan varsti jälle kirjutada. Ütlemist justkui nagu on...

Ma hüppasin pooleteise kilomeetri kõrguselt lennukist alla. Üksinda...