Benjamin!

Tere, kallis! Pole sind ammu näinud!
Või noh.. Mis pole näinud. Koguaeg käin sind vaatamas. Koguaeg luban, et tulen ütlen sulle paar sõna. Muudkui avan selle siin ja... Ja siis ei ütle mitte midagi. Sest et seda on nii keeruline teha. Ma tahan, et ma saaksin end voodisse pikali visata ja lihtsalt arvuti süles istudes kirjutada. Aga sa ju tead, et mu Sebstian on katki...
Mõtled ehk, et kuidas ma nüüd siis järsku kirjutada viitsin? Viitsin, sest vedelen voodis ja saangi kirjutada täpselt nii, nagu ma tahan. Mõtled, et kirjutan õe arvutist? Mõtled, et ehk sain Sebastiani terveks?
Mõtle parem sellele, et mis oli mu üks ainukesi uusaasta lubadusi... Mu süles on Benjamin. Mul on uus arvuti. Võtsin lõpuks end kätte ja käisin küsimas ja vaatamas. Ja nüüd on mul süles üks Lenovo. Ta nimi on Benjamin. Ta meeldib mulle!

Nüüd on veel nii palju faile mida ma pean Sebastianist siia ümber tooma. Sest Sebastiani kavatsen ma ka tühjaks teha ja... Ja vaatame, mis temast saab. Praegu... Las ma praegu naudin seda, et ma saan kirjutada. Las ma naudin seda, et Benjamin kaalub vähem... Et Ben laseb oma ekraaniheledust muuta ainult ühe nupuga! Et Ben on uus ja huvitav...

Nüüd ma tunnen süümekaid, tänan väga.

Aga ega ma siia postitusse rohkem oskagi öelda. Las see nüüd olla. Las olla nii, et te ütlesite Benjaminile tere ja ma tulen jälle varsti blogima! Näeme!