Sest mul on asju öelda.

Ja mul on öelda asju, mis eraldi teemadena ei anna kokku ühte tervet postitust, aga mida ma pean endast välja saama. So here we go. Good old-fashioned Merilyn's rambling.

Mulle meeldib, et asfalt hakkab välja tulema. Mulle meeldib lumi ka ja mul on talve üle hea meel. Aga! Kui ma saan kõndida enesekindlalt, pea püsti ja ma ei pea muretsema selle pärast, kas ma kukun ümber või jään püsti... NII HEA ON! Sellistel hetkedel tunnen ma end nagu strong independent (black) woman, kes ei vaja mitte kedagi, et olla imeline!

Ma ei vaja mitte kedagi, et olla imeline. Ma ei julge isegi mõelda mingile suhte alustamisele, sest mu suurim hirm uue suhte ees on see, et ma kaotan oma iseseisvuse. Ma kaotan selle tahte minna sõbrannadega välja. Ma ei oska järsku enam ise lambipirni vahetada või ei saa ise toidukoti tassimisega hakkama. Ma ei saa nii! Mul võttis nii kaua - 22 aastat, to be exact - et aru saada, et ma olen täiesti imeline inimene! Et ma olen Merilyn. Et ma ei ole tema tüdruksõber või tema eks või tema sõbranna või tema fuckbuddy või tema... Kesiganes! Ma olen MERILYN. Ma olen mina ise. Ma olen kella poole viie ajal hommikul kirjutatud blogipostitused. Ma olen purgitäis kondenspiima. Ma olen raamat, mis minuga käekotis kaasa reisib. Ma olen mu muusika. Ma olen mu tikkimine, mu käsitöö. Ma olen... Ma olen mina.
Samas ei tunne ma end üldse halvasti, kui keegi tutvustab mind kui Mareti, Mattise või Miko õde. Ma tunnen end hästi olles oma emme ja issi laps. Mu perekond on nii imeline, et ma ei tunne end halvasti, kui identifitseerin end läbi nende. Maret on kindlasti parim väike õde, keda ma kunagi oleks osanud soovida. Ta on imeline! Ja ma ei suuda seda siin isegi kirja panna. Luban, et järgmine blogipostitus tuleb ainult temast, sest... Ta on nii imeline, ta on selle ära teeninud. Mattis on nii imeline väikevend! Need killud, mida suudab üks viieaastane poiss toota... See kuidas ta mind ootab. See, kuidas... Ta on minu! Ja Miko! Kas annab olla veel armsam?! Kuidas saab üks pisikene inimene, keda aasta tagasi veel ei olnudki olla mulle niiiiiii tähtis ja oluline ja imeline! Ma jumaldan teda ja ta ei oskagi veel midagi teha!
Ja mu vanemad... Mõlemad on elus näinud raskeid aegu ja nad on nii imelised! Tugevad, edukad ja targad ja... Ükspäev tahan mina ka selline olla. Selline, kes saab endaga ise hakkama.

Kell on nüüdseks viis. Ma istun voodis ja valan õnnepisaraid, sest mu Rebeka abiellub täna! Palju õnne sulle, mu Rebeka! Ja Remy ka, kuigi ma teda tehniliselt ei tunne, kuigi kord unes nägin...

Iseseisvuse teema juurde naastes - miks ma ei ole piisavalt tugev ja enesekindel, et üksinda kinno minna? Ilmselgelt nõrk.

Miks ma ilma Kätuta üldse olla ei oska?! Miks on nii, et teda pole kodus ja kõik mis mul siin toimub on pekkis?! Miks ma ei söö? Miks ma olen poole hommikuni üleval? Miks on temaga kuus tundi lihtsalt istumine parem variant, kui kodus millegi kasuliku tegemine? Miks ma olen nii... Nii codependent? See ei aita väga kaasa mu tahtmisele olla iseseisev ja tugev ja mis kõik!

Mulle meeldib me uus dušikardin. See ulatub täpselt maani, teeb miskipärast ruumi pimedamaks ja vaiksemaks ja kuivemaks. Mulle meeldib, et minu ja Kätu sotsiaalelu koosnebki uutest hambaharjadest, teepuuõli ja soola hambapastadest ja valgest uuest ägedast dušikardinast.

Ma ostan omale uue voodi. Ma olen otsustanud juba ära, et mul on seda vaja. Nüüd ootame palgapäeva... Enam ei ole kaua jäänud. Kümme päeva veel ja ma saan omale uue voodi.... Või vähemalt saan selle tellitud... Ja siis riidekapp!

You and I nursing on a poisin that never stung
Our teeth and lungs are lined with the scum of it
Somewhere for this, death and guns
We are deaf, we are numb
Free and young, we can feel none of it

Kell on veerand kuus.
Ma nüüd magan natukene...