Ma olen Teguri tänaval elanud juba pikka aega. Igasuguseid asju on juhtunud selles korteris, sellel tänaval, siin ümbruses... Igasuguseid asju. Häid, halbu...
Eile öösel jalutasin töölt koju. No tõesti jalutasin. Sedasi tasakesi. Kuulasin vaikset laulu klappidest ja jalutasin ja nautisin. Mõtlesin, et tahaks osata laulda. Sest hea laul on, ausalt.
Järsku miski muutus. Tõstsin pilgu, ei taibanud kohe esimese hetkega. Siis meenus. Mu lamp...
Sellel tänaval on üks lamp, mis vilgub. See läheb põlema ja siis kustub. Nii nagu tal endal parasjagu tuju tuleb...
Kunagi olin ma veendunud, et dementorid olid selle lambi läheduses. Ma olin täiesti veendunud, et ühel hetkel nad tulevad ja imevad mu nii masendunud hinge seest välja ja mitte miski mu elu juures ei muutuks. Et ma teeks kõike samamoodi edasi, aga lihtsalt... Hingeta.
Kunagi oli Paides Luige tänaval ka üks selline lamp. See meenus mulle ka mu Tegurilambi juures. Mingil hetkel oli asi lihtsalt... Ma olin veendunud, et kui ma ütlen "Lumos" läheb see põlema, ja kui "Nox" siis kinni. Sellest tulenevalt mõtlesin, et ehk on Ron oma Deluminator'iga kuskil ja tal läheb seda lampi praegu vaja...
Eile laulis kõvaklappides Halo ja tuli kuidagi vilkus lauluga kaasa. Mitte, et oleks mu laulurütmis plõksunud konkreetselt, aga... Aga kuidagi nii...
Sellel blogipostil polnud mingit mõtet.
Ma olen sellega rahul.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar