Keeruline on see elu

Pole siia ammu kirjutnaud, tõsi... Ei teagi, miks... Kohati tean - ei salli kirjutamist, kui keegi mind vaatab. Ja üksi kodus olles on tihtipeale palju teha. Täna on vaba päev ja luban endale voodis vedelemist, sest olen tõbine.

Koon jõulusokki, vaatan TV3Playst imelise muutumise saadet. Ma ei tea, miks... Vaatasin esimese osa. Saates on keegi Merlyn. Astus seesama Merlyn siis operatsiooni ruumi ja arst ütles:"Tere, Merilyn!" Ma kohe parandasin, et pole ju Merilyn, on Merlyn. Naljakas, kuidas nimede valestiütlemine mulle mõjub. Eriti kui nimi on minu nimele sarnane...

Kokkuvõtvalt viimase paari kuu jooksul juhtunust siis...

Mu vanavanaema suri ja toimusid tema matused. Pole selle kohta midagi öelda... See oli raske. Kohati on siiani. Aga kuivõrd ma teadsin seda juba paar aastat, siis... Läks kergemini. Niiöelda. Keskendusin positiivsele.

Päev enne matuseid lõpetasin töö ja kolisin end emme autosse ja Tartust ära. Purdisse. Ja paar päeva hiljem kolisin end Purdist Tallinnasse. Nüüd elan siin.

Kuu aega olin niisama. Saatsin hunnikuga cvsid, koristasin, olin asjalik... Peale kuu aega ootamist sain ka lõpuks tööle.

Nüüd käin tööl. Enam koristada ja asjalik olla kodus ei jaksa nii palju, kui tahaks. Täna peaks, aga ei - käisin Tartus, jäin vihma kätte, olen tõbine. Köhin ja nuuskan nonstop.

Pole midagi targemat öelda... Tahan veel blogida. Tulen varsti jälle...