"Sa tundud jumala positiivne."

"Ma olengi," vastasin. Naeratades.
"Sul on jumala ilusad valged hambad," jätkas noormees, kelle nimi vist oli Roger.
"Ma tean. Mulle ka meeldivad. Eluaeg sellised olnud," kiidan end ja tahtmatult naeratan - mulle päriselt meeldivad mu hambad.

Räägib veel. Räägib, kuidas pidi minema Jürisse, aga ükski buss sinna ei lähe. Kuidas peab mingile võtmele järgi minema, aga täna vist enam ei jõua.

"Ma võtaks su numbri," ütleb ta järsku. "Kutsuks su kohvikusse või midagi."

"Tundub nagu plaan, aga ma arvan, et mu elukaaslasele ei meeldiks see väga," vabandan.

"Ah, sul on juba mees olemas?"

"Jah."

"Sellepärast sa siis nii õnnelik oledki," nendib ta.

Jah...

Naljakas. Naljakas on see armastusevärk.