Aeg...

Naljakas on, kuidas ajaga ikka nii palju muutub. Eriti vaatan siin oma blogi ja ma ei saa aru, miks ma midagi ei kirjuta. Kunagi kirjutasin kõigest - mis iganes tundus, et on vaja öelda, see ka kirja sai. Oli selleks siis ilm, kool või hommikusöök. Nüüd... Nüüd ei pane ma siia pea midagi olulist enam kirja.

Kirjutasin siin mingi hetk, et sain tööle. Nüüdseks olen juba järgmises kohas tööl ja kirja see siia ei saanud. Ja nagu ei tunne ka, et tahaks selle siia kirja panna. Ma ei teagi miks. Aga nii palju ütlen, et olen rahul. Väga.

Lisaks võiks ju kirjutada, et meil on varsti uus pereliige. Aga ei kirjuta, kuni ta päriselt siin kohal pole.

Kirjutan aga sellest, kui meeletult vedanud on mul oma kallimaga. Armastust on nii palju! Eriti taipan ma seda öösiti, kui näen halba und. Läbi une, olles ise segaduses hädaldan ja niutsun ja kiunun veits. Ronin Tomile lähemale, ta võtab mu kaissu, lohutab ja ma tudun edasi. Tihtipeale ei mäleta isegi hommikul kas ja mille peale ärkasin.

Armastus, mees. Siis ei ole millestki kahju. (Tomil tema unest siis... :D)