Haah. Kirjutan siis teile ühe mõnusa novelli. (Vabandust, kui teil juhe kokku jookseb xD )
Elas kord üks tütarlaps. Ta oli masendunud, kuna ei oskanud hästi inimestega suhelda. Ta kartis midagi valesti öelda või teha. Talle ei meeldind eksida. Üpriski noorena ta eemaldus parema meelega seltskonnast. Ta ei tundnud ennast sinna kuulununa. Kuid siiski mingi õnneliku juhuse kaudu sai ta omale sõpru. Ta oli üle pika aja õnnelik. Ta tundis, et kuulub kuskile. Nad said üpriski hästi läbi. Kaklesid ja vaidlesid, kuid lõpuks ikkagist leppisid ära. Siis tuli kool. Seal oli palju võõraid inimesi ja kool on ikkagist tähtis asi. Tüdruk ei tundud enam ennast hästi. Ta kartis. Kuid õnneks oli seal ka talle tuttavaid inimesi ja ta leidis endale uusi sõpru. Nendega ma veedan mitu-mitu pikka aastat koos, mõtles ta ja otsustas end vabaks lasta. Ta kohtas ühte teist tüdrukut, kellega tal sai koos väga nalja. Nad pidutsesid koos ja tegid lolle nalju. See tüdruk teadis teda kõige paremini. Aitas teda, kui oli abi vaja, oli talle toeks, kui elus kõik hästi ei läinud, ajas teda naerma, kui ta oleks parema meelega tahtnud nutta, ta oli talle parim. Lõpuks oli ta õppinud teistega suhtlema, kuid see, milline ta tegelikult oli, võis päris paljudele napakas, kahtlane või imelik tunduda. Kuid ta sõbranna ei teinud sellest välja. Ta oli ju ise ka veidi selline... Omapärane. Koos sai siis sõbralikult algkool läbi, lõpuks ka põhikool. Õnneks nende teed ei läinud peale seda lahku, nagu paljude teistega läks. Kuid kõik on alles ees. Keegi ei tea ette, mida julma saatus võib ette tuua, kuid ta loodab, et kõik läheb samamoodi edasi. Ta tahab, et ta teaks, kui kallis ta talle on, kui väga ta teda vajab, kui väga ta jääb teda igatsema, kui ta peaks kunagi lahkuma ja kui väga ta teda armastab. Ta on talle ju parim. Ta on talle kallis. Ta teeks tema heaks kõik ja tahaks olla talle alati rasketel aegadel toeks, ta ei unustaks teda kunagi, ta kutsuks ta isegi endaga kunagi Kanadasse kaasa, kallistaks teda lennujaamas ribadeks, sest ta on tema tibuke :)
