Naljakas, kuidas ma leian, et kui mul ei ole mitte midagi positiivset öelda, siis ma parem ei ütlegi... Wow. Võttis aega, enne kui kohale jõudis, ma tean.
Mõtlesin, et kirjutan oma tudengile. Vaatasin tühja lehte ja otsustasin, et ei oska talle midagi öelda. Mõtlen koolis välja, mida ma talle ütlema peaks ja siis saadan kirja. Halloo, ma ei suutnud isegi pealikirja mõelda! Ma ei oska tudengitega rääkida. Ma ei oska inimestega rääkida.
Emomoment, millest ma juba üle sain.
Otsustasin, et teen midagi, mida ma ammu olen teha tahtnud, aga mida ma ei mäletanud täpselt... Ah, fakk, ma ajan nii mõttetut juttu.
Kunagi vaatasin Alex Day videosi [Hooray for spelling video right in a long time!] ja ühes videos rääkis ta oma käepaelast, mida ta peab kandma järjest 21 päeva. Iga kord, kui ta millegi üle vingub, peab ta tõstma paela ühelt käelt teisele ja hakkama lugemisega otsast peale. Homme teen endale ka sellise paela ja mina hakkan ka vähem vinguma. Huvitav, kuidas on kõige parem käepaela teha? Hmm... Huvitav, kas... Poest ma vist ei osta seda. Seal on ainult mingi... Hello Kitty pildiga. Halloo! Mulle ei meeldi Hello Kitty! [Thank god, et mul veel seda käepaela ei ole. Ma peaks selle juba ümber tõstma.]
3:10 - 3:49. (:
erikuradi lähedased oleme vist
3 päeva tagasi
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar