"Sa muutud iga korraga aina rõõmsamaks"

Ütles üks naine mulle autost, kui teda tervitasin ja tema lehele paar numbrit kirjutasin. Jah. Käisin rallil. Jah, ma olen meeletult rahul! See oli nagu.. Nagu.. Ma ei teagi mis. Lihtsalt... Vahel telefon heliseb ja nime vaadates tajute juba ära, mis jutt tuleb? Vaatate helistaja nime ja naeratate, sest teile meeldib selle inimesega telefonis rääkida. Ja siis teinekord telefon heliseb, vaatate nime, krimpsutate nägu ja võtate kõne siiski vastu, sest nii on viisakas.
Joel helistas mulle. Mulle meeldib, kui Joel mulle helistab. Seda juhtub harva ja teema on tavaliselt üks - ta kutsub mind rallile. Ma kilkan juba telefonil tema nime nähes! See on nagu... Ülim. Ma tean, et ta kutsub mind rallile ja ma olen juba ette nõus.
Kuulake mind, noored! Ma käisin rallil! Pärnumaa Rahvarallil! Ma sain kolm tundi järjest ühe koha peal seista, numbreid kirjutada, kõiki viisakalt tervitada, neile naeratada.... Ma kuulsin seda häält, mida ma nii väga armastan! Teate... Rallil on stardikell. Sõitjad teavad sealt vaadata, millal nad minema peavad. Mina tean sealt aja kirjutada. See loeb minuteid. No tegelikult on tunnid ka seal peal ja sekundid. Aga mina vaatasin minuteid. Kui 30 sekundit on läbi, siis süttis ülemisel real üks punane tuluke. 40 sekundit ja järgmine. 50 ja järgmine. 55, 56, 57, 58, 59 - kõik.Auto sõitis. Aga see kell... Nii paljude autode startimisel ei oleks ma pidanud seda vaatama. Viimased viis sekundit ja nad hakkavad autot pöördesse ajama. Kaardilugeja ja sõitja silmad on pingsalt kellal. Vahel kaardilugeja luges sekundeid, sõitja jälgis teed. Aga mõlemad olid keskendunud. Kuni kell lõi 00 ja nad läksid. See värin, mis minust läbi käis... Ma... Paar esimest autot ma peaaegu hüppasin ühe koha peal. Vot nii hea oli see! Üks mees, kellega ma enne ei ole rallil käinud, küsis kas olen esimest korda. Ütlesin, et ei ja et mulle lihtsalt meeldib niiii väga! Ta naeris ja läks eemale. Ta ei saa aru. Sa ka arvatavasti ei saa. Minagi vahel ei saa.
Tegin neli starti. Kahes kohas. Minu jaoks olid need siiski kaks starti, kuigi tegelikult oli neli starti. Karusellsüsteem. Ma pole kunagi nii teinud, aga mulle nii meeldis! Kujutate te pilti.. Esimeses stardis, asfaldikatsel, käis iga auto kaks korda mu juurest läbi. Või noh... Mitte päris - nullautod sõitsid ainult ühe korra. Numbreid autodel oli 83 aga autosid nii palju ei olnud. Esimeses stardiski mitte. Sest et auto number 13 puudus. Mitte, et autoga oleks midagi juhtunud, aga kellelgi ei olnudki sellist numbrit. See on väidetavalt halb number ja keegi ei taha sellega sõita. Mina teatasin, et mina tahaks. Vaevalt minust rallisõitja saab, aga mina tahaksin siis sõita autoga number 13. [Elan nüüd korteris number 13]
Käisin Pärnumaa Rahvarallil ja olin väga äksis. Joel ei olnud väga... Impressed? Talle väga ei meeldi rahvarallid. Inimesed väidetavalt ei oska midagi. Mulle meeldivad rallid. Kuigi jah - paarilt inimeselt pidin lehe autost küsima, enamus andsid mulle selle ise.
Teine start oli kruusal. Teest ei jäänud palju järgi. Ja see meeldis mulle nii palju! Rada oli suht.. Selline... Ma ei teagi. Naljaka algusega. Kohe kui auto oli hoo üles saanud, tuli järsk vasakpööre, tuli sõita läbi väravate, siis uuesti järsk tagasipööre, siis vasakule ja otse edasi. Muidugi siis jälle linnavahele ja.. No.. Raja algus oli keeruline, aga äge. Mulle meeldis. Nii palju, kui ma seda nägin.
Juba mõned esimesed sõitjad tundsid mu ära esimesest ja teisest stardist. Peale seda, kui nad olid neli starti seal vahepeal teinud... Nii tore oli. Paljud ütlesid juba esimese stardi teisel katsel - "Tere jälle!" See oli nii tore. Ja ma olingi nii rõõmsameelne kui nemad arvasid, et ma olen. Tegelikult ei olnud... Rõõmsameelsem olin! Ma jumaldan rallit.

Mis inimestel viga on? Tegelikult... Mis lapsevanematel viga on? Mitte kõigil. Aga väga paljudel siiski. Eriti ameeriklastel. Kui keegi tuleb teie juurde jutuga et teil on armas laps ja küsib, kui vana ta on, siis sa ei ütle, et su laps on 47 kuud vana. Ei! Sa ütled, et ta on nelja aastane. Isegi, et ta saab kuu aja pärast alles neli. Aga ta ei ole 47 kuune. See jätab küsijast lolli mulje, sest ta peab hakkama arvutama, kui vana su laps on. Kui normaalne oleks, kui mina ütleks, et ma olen 234 kuud vana. [Olen ka! Woop!]


Vahepeal on palju aega mööda läinud, palju vett on merre vooland, kaks tütarlast on kolinud esimesse oma koju... Jah. Nii ta on. Me Kätuga elame nüüd koos korteris, mille me ise üürisime. Korteris, mis on algusest peale meie oma, mitte kellegi teise. Me viisime sinna oma asjad, me majandame seal oma moodi... Nii tore on! Ma ei suuda seda tegelikult veel päris korralikult graspida, ma arvan. Tundub, nagu... Ma ei oska seletada, sest kui ma seal olen, on kodune tunne küll. Veidi külmavõitu on hetkel, aga... Tegelikult on päris kodune olla.
Ja seal on nii palju ruumi! Ma ei tea, noh... Nii palju ruumi!

Tegelikult kirjutan seda blogiposti juba mitmendat päeva. Vahepeal on kätte jõudnud kolmapäev. Ma olen vahepeal tegelenud teiste asjadega, ei ole blogimiseks aega leidnud. Kurb, eks? Minul küll on.
Pühapäeval sõitsin Tartusse tagasi, kaheteistkümnest raamatukokku. Sander oli ka raamatukogus, õppisime siis koos. Tegime lapsevaatlust. Hommikul viie ajal saatsin selle ära, läks arvesse õnneks. Küll aga sain ma tänu sellele pühapäev ööl vastu esmaspäeva ainult 3 ja pool tundi magada. Umbes nii. Ja siis päeval olin väsinud, aga elus täitsa. Peaaegu... Kolisime viimased asjad ära, panin Sõpruse Puiestee korteri ukse lukku ja läksin oma uude koju. Hakkasime Mairoga kohe süüa tegema, ootasime Kätut. Nii tore oli. Selline... Oma tunne oli.
Kui ma esmaspäeva varahommikul magama hakkasin jääma, ütles Mairo:"Head öö... Ilusat un... Lihtsalt maga." Hommikul kuue ajal oli see eriti naljakas. Ja väidetavalt ma tõmblesin pool ööd täiega. :D Või noh... Pool oma magamisaega.
Esmaspäeval magasin juba omas kodus. Ma olin üleväsinud, aga siiski jätkus energiat, et kella üheni umbes üleval olla. Enne seda ma muidugi kuivatasin katki ühe veinipokaali, laamendasin vannitoas, mulle tundub, et pillasin asju maha... Ma enam ausalt ei tea, mida ma kõik tegin. Tegime meie aga ühe veini lahti. Mis see kolme peale ära juua pole, eks? Aga ei. Lõpetasime pudeli Kätuga eile. Ma olin nii üleväsinud, et ma jõin ühe pokaali veini ja ma tundsin esimest korda elus et ma olen purjus. Ausalt.

Teisipäeva hommik oli kole. Sest oli teisipäev. Enne kaheksat läksin kodust välja, kell üksteist jõudsin koju tagasi. Nii palju tegemist oli mul...

Täna hommikul otsisin seelikut. Kõik on laiali.