Üliõpilane Tartusse palun.

Või... Noh... Jah... Tallinnasse.

Käisin nädalavahetusel Põhja-Eestis. Villul oli reedel sünnipäev ja laupäeval oli väike pidu. Muidugi kui on pidu kuskil mujal, kui oma kodus, siis ei saa hommikul nii kaua magada kui tahaks. Osalt sellepärast, et see ei ole viisakas, osalt sellepärast, et ükskord on vaja koju ka minna, osalt sellepärast, et... No lihtsalt. Lihtsalt ei saa nii kaua magada, kui magaks oma kodus.
Reede õhtul läksin rongile. Ma ei räägiks sellest, kui mul ei oleks öelda paar sõna närvihaigete lastevanemate kohta. Eestlased, mis ma ikka öelda oskan. Ja kusjuures täna rääkisin sellel teemal Kaisaga ja ma hakkasin kartma, et ehk olen minagi kunagi selline. Ma annan endast muidugi kõik, et ei oleks selline, aga... Ma ei saa ju midagi kindlalt lubada. Aga jutu juurde nüüd. Jõudsin rongijaama väga palju varem. Mõne aja pärast tuli sinna üks naine väikese lapsega. Mitte väga väikese lapsega iseenesest. Mingi nelja-viiene oli see laps. Tüdruk, kui see teile midagi annab.
Sellises vanuses lapsed tahavad oma vanemaid ja hooldajaid proovile panna. Nad tahavad näha, kui kaugele saavad minna nii, et nende endiga midagi halba ei juhtu. Ja niisamuti see väike tüdruk. Ta seisis perrooni äärele kollasele joonele ja küsis, miks see joon seal on. Selle asemel, et lapsele seletada, miks see joon seal on ja miks laps peaks sealt ära tulema nähvas ema:"'Sinna ei tohi minna! Tule ära sealt! Miks ma pean mitu korda ütlema?!" Tüdruk ei olnud õnnetu - ta vist oli harjunud, et ema temaga niimoodi räägib. Mitu korda juhtus suhteliselt sama situatsioon. Näiteks seisis laps käsipuul. Ma ei oska seletada, milline see välja näeb, aga... Ta igaljuhul sai seal niimoodi kõndida, et maha astumata sai tükk aega edasi liikuda. Ja tagasi for that matter. Igaljuhul tegi tüdruk nii juba tükk aega kuni ema karjuma hakkas ta peale. Umbes, et miks ta peab hõõruma koguaeg igal pool, teeb ennast mustaks, põlved juba ongi näed mustad. Ja selle asemel, et lapsele kohe öelda, et palun ära tee nii, sa teed end mustaks ja leida lapsele mõne huvitavama tegevuse hakkas naine  karjuma ja läks närvi. Ta isegi mitte ei võtnud last tegelikult ära sealt reelingult (?) vaid olles riielnud tegeles oma asjadega edasi.
See ei meeldinud mulle väga. Ja ma võiks veel rääkida asjadest, mis mulle selle naise juures ei meeldinud. Aga ma ei pühenda tervet blogiposti temale. Mitte mingil juhul.

Rongis esimese refleksina küsisin end Tartusse. Ja siis sain aru, et tahtsin hoopis Tallinnasse. Ülemistes läksin maha, sõitsin Toomase ja Helenaga Keilasse. Päris hea kodune oli seal olla. Eriti hommikul, kui Toomas avastas, et ta ei ole mind kaua aega kiusata saanud ja siis peaaegu piinas mind pooleks. Aga ellu jäin.

Miskipärast tahan ma taaskord rääkida hoopis liikumisest, mitte mingist peost või midagi. Liikumine. Rongisõit. Kõigepealt... Ma jõudsin perroonile varem. Hea oli, et jõudsin. Sest et muidu oleks ma võinud ka maha jääda, oma targa mõistusega... Esimese hooga läksin samale perroonile, kus ma maha tulin. Seisin seal üksinda ja vaatasin, et võib-olla peaksin ma olema teisel pool. Et siit sain maha, sealt saan peale. Probleem oli aga selles, et sealpool ei olnud kedagi. Minuga ei olnud ka ju kedagi... Aga minupoolsel perroonil põlesid vähemalt tuled. Ja mõne aja pärast liitusid minuga kaks naist. Ma siis eeldasin, et ma olin õiges kohas. Mõne aja pärast - jälle üks. Ja teisel pool kaks. Need teised küsisid, et kas me oleme kindlad, et me oleme õigel pool. See viimasena tulnud tüdruk ütles, et ta tuli seal maha ja et talle öeldi, et ta peab olema siinpool. Teised väitsid, et ehk ikka tuleb rong teiselt poolt. Mina ei osanud midagi arvata. Kaks tüdtukut teatasid, et inimesi on ka teisel pool mingi kolmandal perroonil. Üks kahest teisena jõudnud naisest küsis, kas ma lähen Tartusse. Ma ütlesin, et jaa, aga ma ka ei tea, kus ma olema pean. Naersime. Hüppasime kuuekesi perroonilt alla ja tuuseldasime end kolmandale perroonile. Kõndisime üle rööbaste ja niisama nende vahel. Mulle ei meeldind see. Osalt sellepärast, et ma olen maailma kõige arem inimene. Osalt sellepärast, et... Ma ei teagi, miks. Mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga siis olime õigel pool ja saime rongi.
Rong oli rahvast täis. Väga täis. Istusin mingi üliõpilase kõrval, kes mataülesandeid lahendas terve tee. Paar pinki minust eespool istusid inimesed hambaarstide liidust või miskit... Nad õpetasid lähistel istuvaid inimesi õigesti hambaid harjama.
Minuga samas vagunis oli ka üks väike poiss. Või kas just väike. Ta sõitis Jõgevale oma isale külla. Miks ma seda tean? Terve tee ta seletas. Kõva häälega. Iseenesest oli päris naljakas. Ta hakkas enda kõrval istuva inimesega täiega tsättima ja sai laenata tema telefoni, et isale helistada. Väga pikalt ma temal ei peatu. Küll aga oli üks seik naljakas - mis iganes peatus on enne Jõgevat, seal see juhtuski. Kontrolör kõndis mööda ja see poiss:"Proua, vabandage, millal minu peatus tuleb." "Mis sinu peatus on?" "Jõgeva," "Järgmine peatus ongi Jõgeva." "Aga miks ta seda seal öelnud ei ole?" vihjas poiss süsteemile laes. Ja siis kohe peale seda küsimust tuli:"Järgmine peatus Jõgeva." Terve vagun naeris! Seekord ei naernud mitte paar inimest, vaid tõesti terve vagun naeris.
Kui me Villu juures olime, siis Johannes [edfgrbbrgggggggggggggggggggggggbgbvbgggghghrrrr - Mattis saadab tervisi!] oli oma arvutis. Aga ta astus seltskonda ja arvuti jäi niisama. Kuigi mul oli plaanis enda omas olla ja natukene blogida, hakkas keegi temaga rääkima. Johannesega. Msnis. Juss ütles:"Ma ei viitsi temaga rääkida." Mina:"Kas mina võin?" Tema:"Jah." Oi, ma trollisin.

JL:Kaua sa G-ga koos oled olnud?Statistika mõttes- 

KT:V2ga kaua

JL:Kaks nädalat? 

KT:Varsti saab kaks kuud t2is, t2na sai 50p2eva t2is 

Mina teisel pool: WHAAATTT????!!!!!!!
Jutt lõppes meil enam-vähem sedasi:

JL:Aga tead, ma arvan, et sa kurvastad, kui ma nüüd ütlen, et ma lähengi kööki. Ja jäängi sinna mõneks ajaks. Seal valgem, saan Raineri kindad ära parandada.
Also, kallis Ketlin. Oli tore sinuga vestelda. Vestleks teinekordki, aga ma arvan, et ma ei satu enam keset ööd Johannesse arvutisse.Tõesti oli meeldiv ja kohati naljakas ka, kui aus olla.Siiralt sinu,Merilyn. 

KT:Sitakott

Muidugi me vestlesime veidi veel peale seda. Aga siis juba sellist... Teistsugust juttu. Need olid lihtsalt asjad, mis ma tahtsin välja tuua. Muu on hetkel ebaoluline, kuigi terve jutt oli päris naljakas. Muidugi on nendes väikestes tsitaatides nimed muudetud. Mingi piirini. Ma panin kummastki nimest ees- ja perekonnanime tähed ja siis selle tüdruku poisssõbra eesnime tähe. Ma ei teagi, miks... Teiste privaatsus, ehk... Olen viisakas ehk? Mine tea. Ma lähen, tean.

Siis jäin haigeks. Ja olin haige. Helenalt sain selle. Ma tean, et temalt. Esmaspäeval surin, teispäeval olin juba elus, kuid siiski surin voodis. Kolmapäeval läksin kooli... Ma ei tea, miks. Ma ei... Jah. Esmaspäeva hommikul tõusin kaks tundi enne loengut, läksin pessu. Astusin vannist välja, tundsin, et pea käib ringi ja kohutav on olla. Läksin voodisse tagasi. Kui Kätu kunagi hiljem jõudis, tundsin, et mul oli vaja minna. Käisin. Seisin siis elutoa ukse peal, vaatasin Kätule otsa ja ütlesin:"First!" Siis läksin voodisse tagasi. Mu armas kallis voodi...
Ja esmaspäeva õhtul enne, kui tööle läks, tuli Mairo mu juurest läbi, tõi lille, šokolaadi, viinamarju ja iseenda. Ja siis ma olin rõõmsameelne ja õnnetu samaaegselt. Rõõmus, sest et ta on mul nii armas. Õnnetu, sest ta on mul nii armas. Ma ei oska seda seletada, aga nii on.
Ja pärast tuli Kätu koju ja tõi mulle pulgakommi. Ja siis ma olin jälle rõõmus ja kurb üheaegselt. Teisipäeval oli ka vastik olla, aga veidi talutavam. Näiteks tahtsin ma teisipäeva õhtul juba süüa. Ja natukene sõingi. Kolmapäeval käisin koolis. Kolmapäev oli ilus päev - sotsteadused said läbi, sain teada, et mul on esmaspäev vaba ja muud asjad. Tore oli see kolmapäev, ma ütlen tead...

Neljapäeval suhtlemispsühholoogiast tulles avastasin, et mul oli vastamata kõne - Piret. Imestasin, helistasin tagasi - nad Joeliga käisid Tartus teatris ja tahtsid teada, kus Pool Kuus on. Ja siis ma seletasin, aga kuna neil sel hetkel ei olnud aega, siis käisid mingis pitsakohas Vanemuise tänaval kohvi joomas. Ja siis saatsin nad teatrisse ja läksin ise koju. Hea oli. Muidugi vaatasime Mairoga kella neljani hommikul Futuramat. Ja tänu sellele magasin ma reedel haledalt sisse. 10:03 tegin silmad lahti, 10:15 hakkas loeng. Jäin hiljaks aga kohale läksin ja isegi tehtud sain midagi...
Reede tegelikult järele mõeldes ei olnud ilus päev... Kuigi hommik algas peaaegu täitsa kenasti... Aga kui Mairo mind bussijaama viis, siis lambist Eedeni ringi juures tundsin, et ma tahan olla masendunud ja nutta. Ma ei tea isegi kust see tuli, aga ma tahtsin olla üksinda kurb ja õnnetu ja saamatu ja ma tahtsin väga palju nutta. Ma ei tea, miks.
Bussist jäin maha. Ei, ma jõudsin õigel ajal bussijaama. Aga bussile ei müüdud rohkem kohti. Lihtsalt... Ei müüdud rohkem. Üks noormees minu ees jäi ka piletist ilma. Läksin järgmisega. Seda pidin ainult tund aega ootama, so... Vedas mul peaaegu. Aga selles bussis, millest ma maha jäin, olid mu tädi Kersti, Kätu ja Anni. Siis ma ei olnud väga rõõmsameelne.

Järgmises bussis istusin esimesse pinki ja minu selja taga istus üks üliõpilane ja tema kõrval mingi noor laps. Ma ei saaks öelda väike, sest seda ta enam ei tundunud. Aga ma ei tea, ma ei vaadanud. See tüdruk, see noorem, tundus mulle natukene... Challenged? Ma ei tea sellele sõnale head vastet. Aga seda ta tundus. Esiteks rääkis ta naljakalt, siis ta oli kuidagi... Liiga lapselik. Ta tundus vanem olevat, aga käitus väga lapselikult. Üks vestlus nende kahe tüdruku vahel. Alustas noorem:"Sul on rinnahoidjad." Vanem:"Ära nüüd... Ära nüüd nii hoolikalt ka mind uuri." "Sul on tissid." "See on sellepärast, et ma olen tüdruk."
Vot, miuke pidu.

Õhtul, poolteist tundi peale peo algust, jõudsin Männili juurde. Oli väike klassi istumine. Üks poiss ja kaks tüdrukut olid puudu. Ja meid tundus nii vähe! Täiesti lõpp... Ja pean tõdema, et kuigi läksin sinna suure eelarvamusega ja mõtlesin korraks isegi teatada, et ma ei tule/lähe, siis olin positiivselt üllatunud.

Laupäeval tervitasin tädi sünnipäeva puhul ja pühapäeval käisin kirikus. PÜG koorid esinesid ja sealhulgas minu õde. Muidugi ma käisin advendikontserdil! Ja pealegi on see saanud juba traditsiooniks, et jõuluajal külastan kirikut. Advendikontserdid ja päris jõuludel... Päris tore oli isegi.
Pärast külastasin oma vanaema, üritasin süüa nii palju Lempsi komme kui võimalik ja vedasin vanaemalt alkot ära. Also jõin terve purgi mingit asja sealsamas. Brändi oli asja nimi. Aga ei, see oli mingi long drink. Täpselt nagu tavaline gin, aga... Aga sellel oli brändi maitse. Mõru oli, noh. Also sain vanaemalt lõnga, mis tähendab, et saan hakata varsti sokke kuduma. Also lõpetasin mingi hetk kodus olles Liiliani beebi kampsuni kudumise. Nüüd veel heegeldada ja kokku õmmelda. Ja muidugi püksid teha, aga kampsun on vähemalt peaaegu valmis. (: Am proud. (:

Kell on öö. Vahel ma naeraks sellise kellaaja peale... Täna tahan magada. Homme vaja jälle Tartusse sõita. (: