Home is when I'm...

Ma olen läbi.

Tõusin kell kaheksa, kell kümme tegin eksami, kell kaks tegin eksami, kell neli teen kontrolltöö, kella kaheksast umbes jõuan koju. Ma olen läbi.

Neljapäevast pühapäevani olen tööl ja ma ei suuda pühapäeva ära oodata. Ma tahan koju. Nii väga.
Pühapäeval läksin töölt kodu poole, helistasin emmele, Mattis tahtis rääkida. Küsis, mis ma teen. Ütlesin, et lähen koju. Küsis, et kas juba tulen koju. Ja siis sain aru, et tema ei saa aru, et mul on Tartus ka kodu, mitte ainult Purdis. Siis seletasin, et lähen alles bussile ja koju tulen nädalapärast.
Lõpetasime Mattisega kõne, rääkisin sama jutu emmele edasi ja emme teatas, et Mattis küsib tihtipeale, et kas õde Melin juba tuleb ja millal õde Melin tuleb. Kahju hakkas, sest ma pole tõesti ammu kodus käinud ja ma tunnen kodust nii puudust. Ma tahan Mattist ja Maretit ja emmet ja issit ja loomi ja linde ja... Kodu. Ma tahan oma inimesi. Tahan... Tahan koju.

Eile ostsin Mairole kingi, pakkisin selle ära ja jätsin lihtsalt teiste kinkide juurde. Õrrituseks. Mulle meeldib, kui ta ei tea, mis seal sees on ja ma ei luba tal seda näppida.
Mareti ja Mattise kingitused on ka seal rõõmsalt hunnikus. Mulle tundub, et kõik pereliikmed mul justkui saaks kaks asja, aga ainult Mattis saab kaks eraldi pakitud asja. Tundus vahva. Ja lumelabidat ja raamatut on raske ühte ja samasse pakendisse pakkida nii, et ta norm jääks. Seekord siis nii.

Okei, kordan vene keelt. Poole tunni pärast lähen juba mäest alla, et vene ära vastata. Aga enne ikka peaks natukene kordama.

Ma loodan, et Sinu päev on ilusam, kui minu oma.