Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Sellega seoses - olen avastanud viimasel ajal, et ma ei jaksa enam kaua üleval olla. Mairo on nii normaalsel ajal koju, et all-nighter tundub lausa võimatu. Aga mine tea! Ehk siiski jaksan ja proovin ja saan hakkama?
Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Ma ei tea, miks. Tundus tol ajal kavala plaanina. Ja mingi hetk ma lugesin Hunger Gamese ja ootasin Mairot. Ühel pühapäeva varahommikul lõpetasin kolmanda raamatu. Viieteistkümnes aprill. Ja ma kuulasin siis üht laulu sealt raamatust.
Mulle meenus see hommik ja see tunne, mida ma tookord tundsin. Ma mäletan, et päike hakkas tõusma, paistis poole koridorini välja, oli ilus ja natukene hirmutav samaaegselt. Ma mäletan, et ma teadsin, et ma olen üksi kodus ja et mul oli natukene kõhe.
Tükk aega kummitab see laul mind mingitel suvalistel hetkedel. Ja lõpuks võtsin kätte ja kuulasin seda laulu. Tundsin, et tahan vetsu minna. Tegin ukse lahti ja päikest ei paistnud. Kolevalge laevalgust tegi koridori poolvalgeks. Mul oli jälle kõhe. Mitte enam nii, nagu 15.04.2012. Tegelikult mitte ligilähedalegi.
Ma lihtsalt... Lihtsalt mõtlesin, et tahad teada. Ma ei tea, miks. Ju siis tundus hea mõttena.
Sunday Secrets
1 päev tagasi
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar