Jälle...

Sa paned mind kõike vihkama. Ma ei taha kõike vihata. Ja sa suudad mind siiski nii tundma panna. Kuidas see võimalik on? Miks sa mulle nii mõjud? Sa ei meeldi mulle sellepärast hetkel väga... Või tegelikult... Üldse.

Eile olin seitse tundi järjest kloori sees üleval. Auras oli sünnipäevaüpidu kella kümnest kella üheni, ma koristasin poole neljani. Päris veider oli.
Ühel hetkel vedasin oma niiske mopiga üle (kaetud ja kaitstud) juhtmete ja mõtlesin, et mis siis, kui ma peaks elektrit saama? Mis siis, kui ma peaks ära surema? Mis siis? Kes mu leiaks? Kas ülemus maksaks mu palga kellelegi teisele? (Stiilis emme-issi-õde-vend) Kes mu leiaks? Kas mind üritataks elustada?
Mõtlesin seal omaette ja mõtlesin, et parem vist, kui ma surma ei saa. Asjad alles natukene laiali, ei ole aega, et surra!

Täna kõndisin bussipeatusest poodi ja vaatasin maha. Suur-suur hunnik asfalti. Ja... Ma ei olnud õnnelik. Lume ja jää alt oli välja tulnud suur hunnik suitsukonisid, kommipabereid, muud jama... Kole oli. Ma ei olnud väga õnnelik. Kuni ma jõudsin hiiiiglasliku poriloiguni ja sealt läbi tallasin! Oh, what fun!