(T)öö

Täna käisid mul veidrad lapsed ostmas. Mingid väikesed tüdrukud hunniku punaste sentidega. Üks:"Siin peaks olema kuuskümmend senti. Ma tahaks kolme seda kahekümnesendist." Ise veel imestan, et wow, keegi päriselt oskab arvutada! (Üks laps on olnud selline, et tal on umbes viis euri, ostab kahekümne sendise asja, ei taha midagi juurde, laseme tšeki välja, vaatab, et tal on ju raha, ostab midagi, ei taha juurde, laseme uue tšeki... Well. You probably see where this is going.)

Olin igaljuhul rahul, et lapsed suutsid otsustada, sest hakkas väike järjekord tekkima. Otsustasin hakata seda suurt hunnikut sente üle lugema, et oleks ikka õige summa. Poole lugemise pealt jooksis üks tüdruk - see, kes otsustas ja raha luges - minema. Ma siis ütlesin teistele:"Siin on viiskümmend senti." Esimene tüdruk tuli tagasi, teine talle:"Siin on viiskümmend senti!" Esimene luges kümme juurde. Mulle sobis. Ütlesin, et nii on ok ja andsin neile nätsud. Ja siis hakkasin raha kassasse panema, nägin, et üks tüdrukutest hakkab raha ära võtma letilt. Võtsin selle siis enne. Tüdruk paanikas:"TA VÕTTIS KOGU MEIE RAHA ÄRA!!!" Karjus sellele esimesele tüdrukule. See vist tegi talle asja selgeks, ma ei tea. Võtsin järgmise kliendi.

Mõni aeg hiljem tulid kaks väikest poissi:"Palun mentost." Nägin, et neil oli kaheksakümmend senti. Täpne raha seega. Näitan neile mentoseid siis lähemalt, sest meil on neid kahte erinevat. Üks poistest valib ühe, teine teise. Mina:"Te saate valida ainult ühe, teil on siin ainult kaheksakümmend senti." Valivad ühe. Ütlen aitäh, annan tšeki, teen oma kokteili edasi. Poisid arutavad midagi kõva häälega leti ees. Kuulen katkendeid:"Ta tuleb veel tagasi." "Ei, vist ikka ei tule."

Siis järsku kõva häälega:"Me tahame raha tagasi ka!" Mina:"Teil oli täpselt kaheksakümmend senti ja mentos maksab kaheksakümmend senti, ma ei saa teile raha tagasi anda." Lapsed lahkusid.

Veidrad.

Okei. Magama.