Will you still love me, when I'm no longer...

No longer what?

Käisin kodus. Ja ma tunnen, et sealt tulevad ka asjad, millest ma tahaksin rääkida. Kodus selle paari päevaga juhtub nii palju rohkem meeldejäävamat, kui Tartus paari nädalaga. Või kuu ajaga. Ausalt.

Meil on kodus viis kiisupoega, kellest kõik (täna vist sain viimasele kodu) on endale uue kodu leidnud. Hetkel me neid veel ei koli kuskile - nad on alles beebid ja natukene peavad emaga koos olema. Aga varsti! Varsti annab emme neile ette piimatassid, et nad õpiksid ise limpsima ja end toitma. Ja siis hakkavad nad silkama ja siis nad saavad uue kodu. Üks läheb naabritele. Üks läheb sugulasele. Kaks lähevad tädi tuttavale. Üks läheb arvatavasti minu töökaaslasele. Sellest saan teada homme-ülehomme.
Kiisupojad on armsad. Kaks halli, kaks musta, üks valge. Valgel on peas must laik. Mustad on tegelikult musta-tumehalli-triibulised, valge kõhualusega. Ja hallid on kõige karvasemad ja nad ongi hallid, valge kõhualusega, kui ma nüüd ei eksi. Ma ei tea, ma ei uurinud nende välimusi niivõrd, kuivõrd tahtsin ma neid kõiki süles hoida ja musitada. yoloswag.

Jäin kord Mareti voodisse keset päeva magama. Või tegelikult päris ei  maganudki, unelesin. Kuulsin, kui Maret & Mattis tuppa tulid. Kuulsin, kuidas Mattis voodisse ronis. Kuulsin, kuidas Mattis Maretile sosistas:"Peksame teda!" Maret keelas selle nalja kohe ära, mina hakkasin naerma. Mattis üritas:"Peksame ikka!"

Tegin hanele pai, sest üks neist on haige.
Sain läbimärjaks, kui lambaid sisse ajasime.
Hoidsin täiskasvand kitse süles, sest too sai aiast välja ja keeldus end liigutamast. Tassisin siis.
Sõin peenralt porgandeid.
Sõin peenralt maasikaid.
Sõin Anna Kapluse burksi ja pettusin selles.
Hoidsin last. Nii kaua! Nii hea!
Ja ujumas käisin! Matsimäel! Emme vette ei saanud, külm oli tema jaoks, aga mina ja Maret ujusime, Mattis solberdas madalas vees.
Veel enne äratulekut kuulsin uudiseid, mis mu eriti õnnelikuks tegid, aga millest veel rääkida ei saa.
Kaklesin jääraga, kes vana värd, mu emme pikali jooksis nii, et emme õhtu otsa lonkas. Täna temaga rääkida ei saanud, telefon ununes koju, kui tööle läksin.

Olgu. Homme on eeldatavasti suht raske tööpäev, pean magama, kuigi tööle lähen alles neljaks. Chill.

Ja mu õde jääb mu juurde homme! Paariks päevaks! Ja emme ja Mattis tulevad vist kolmandal. (: Ja juulis on puhkust natukene rohkem eeldatavasti. Ja ehk blogi ka, mine tea.