Täna on see päev aastas, kus sa lähed poolvõõraste inimeste juurde ja kallistad neid. Käid päev otsa rõõmsa näoga ringi, südamed põskedel ja naeratus näos. Roosad õhupallid on teemas ja kui sa shokolaadi ei söö, siis on perses. Tead küll, mis päev täna on. Täna on sõbrapäev. 365päevast aastas see üks päev, mil sul on olemas tõelised sõbrad, kes sind sekundi jooksul kallistavad, soovivad head sõbrapäeva ja tihit söövad oma enese lause lõpugi ära. Aga sa kallistad vastu, ütled sulle ka ja naeratad. Ta on su parim sõber. Täpselt nagu need viisteist teist inimest, keda sa sellel päeval kallistasid ja kellega rääkisid. Järgmine aasta samal päeval on need samad inimesed su juures ja kui mitte juures, siis sõnumi saadavad või seinapostituse teevad ikka. Nad on siis ka su parimad sõbrad. Tulevad ajavad sinuga tsätis kaks sõna juttu, räägivad, et neil ikka läheb hästi ja muud viiskusjuttu, mida räägitakse. Elu on teil mõlemal ilus ja päike paistab välja iga teise inimese persest. Täna on see päev aastas, kus sa hea meelega sööd kommi, mida keegi suvaliselt hulgimüügilt kaks kuud tagasi ostis ja mõtled, et need on just täpselt sinule mõeldes ostetud. Sööd oma shokolaadi ära ja tunned, kuidas armastus sinusse voolab. Aga see armastus ei tule sellest, et su parim sõber selle shokolaadi oma jõuluvanalt sai ja nüüd sulle tõi. See armastus tuleb sellest, et shokolaadis on kord sellised ained, mis tekitavad inimeses tunde justkui oleks ta armunud. Aga sa võid endale ette kujutada, et soe ja pehme tunne sinu sees tuleb sellest soojast mõttest, mis su parim sõber mõtles, kui ta sahtlipõhjast üleeelmise aasta jõuludest järele jäänud shokolaadi võttis ja sulle tõi. Täna on see päev aastas, kui sa oled eluõnnelik selle üle, kui keegi sulle roosa südamekujulise kaardi toob. Roosasid südamekujulisi kaarte ei ole sa küll varem ju saanud ja on kohe näha, et on ekstra sinu peale mõeldud - vaatad ka teiste kaarte ja avastad, et igal pool on sama originaalne jutt! Kirjas on kaks sõna, mõni südameke ja vahel ka mõni sädelev kleeps, kui veab. Muidugi ei ole kõik sellised armsad ja ise tehtud, oh ei! Mõni on näiteks printinud välja terve hulga ebamääraseid sedeleid ja kui ei ole olnud tegu värviprinteriga, on ehk natukene värvipliiatsitega värvi lisatud. Aga ei maksa lootma hakata! Võtad kätte selle lohakalt lõigatud õhukese paberilehe ja tunned, et oled nii kuradi oluline ja meelespeetud.
Eelmisel esmaspäeval käisin oma vanaemal külas. Sten, minu tädipoeg, oli ka kaasas. Kuna me elame väga samas kohas, siis tulime ka koos koju. Sooka nurgal astusin natukene kumerale ja libedale kohale tõmbasin enda parema jalaga enda vasaku jala alt ära, kukkusin terve oma keharaskusega oma paremale jalale, põlv tugevalt vastu jääd. Sten, kes minust pool sammu tagapool käis, komistas omakorda minu jala otsa ja sellel ajal, kui mina olin risti üle tee, oli tema risti üle minu. Mõlemad saime haiget. Koju tulin, tõmbasin põlve paljaks - hetkeks oli isegi sinikas, aga see läks ära. Nüüd on ikka veel korralik sinikas miskipärast. I'm lovin it, sest mulle ei jää sinikad muidu üldse külge. Nagu mul ka kunagi palavikku ei ole. Vist sõnasin ära ja homme hommikul vaevlen palavikuga kodus või midagi. Ma ei imestaks.
Olen kaua eemal olnud, tean. Aga ma ei ole tundnud, et mul on ütlemiseks olemas õiged sõnad. Arvatavasti ei ole neid praegugi, aga see selleks. Vahepeal tegein ühe posti, mille salvestasin, sest jätsin pooleli, aga see selleks.
6.02.2011 // 15:33 Tere. Minu nimi on Merilyn ja minul on probleem. Nimelt söön ma kõrvaklappe. Meeletutes kogustes. Ei ole vahet, millise ehitusega need on, küll aga on suhteliselt kindel, et suudan need ära lõhkuda. Paar aastat tagasi sain endale sünnipäevaks esimesed in-ear kõrvaklapid. Valged SkullCandy omad. Need olid kohutavalt mugavad ja lihtsad ja seeläbi ka ilusad. Ükskord Vallitornist tulles lakkasid need töötamast. Enne seda olid väga täiuslikult minuga aega veetnud. Olin küll natukene kurb, jah. Ostsin endale uued kõrvaklapid. Roosad, mingi suvalise firma omad. Küll aga olid need mugavad ja ilusad. Nendega kaasas oli ka pikendusjuhe. Töötasid ilusti kuni Maret maal ühe klapi endalt juhetpidi kõrvast ära kiskus ja klapp pooleks läks. Viisin need garantiisse, sest möödas ei olnud ju palju aega. Sain uued. Samasugused. Need pidasid ka veidi aega vastu, kuni Maarja koolis kõrvast juhetpidi ühe klapi ära tõmbas ja see jälle pooleks läks. Viisin taaskord tagasi ja sain kolmandad klapid. Need pidasid kõige kauem vastu. Aga läksid lõpuks katki sealt, kust enamus minu juhtmeid - ühenduskoha juurest. Teate küll, see väike koht, kus juhe läheb mingi kummividina sisse ja juhe läheb üle metallist otsaks. Sealt seest läksid traadid vist pooleks ja rohkem ei olnud mul garantiid ka, et tagasi viia. Mõni aeg elasin ilma klappideta, sest tundsin, et saan telefoniga ka hakkama. Telefoni ja tema klappidega, ma mõtlen. Saingi. Aga ükskord läksin ja ostsin endale Maximast uued klapid. Nädal aegagi vist ei läinud mööda, kui ma need tagasi viisin, sest üks klapp lihtsalt keeldis töötamast, kui ma juhet kindla nurga alt ei hoidnud. Sain raha tagasi. Eelmisel aastal ostsin endale Osta.ee'st Gorsuni kõrvaklapid. Neljateistkümnendal jaanuaril Tallinasse sõites teipisin need Toomase isoleerteibiga kinni. Praegu veel töötavad - sõrmed, varbad ristis. Küll aga kuulasin ma eile õhtul midagi Youtubest ja avastasin, et minu suured kõrvaklapid on veidi katkised. Muidugi pidin ma veidi juhtmega vehikma ja sellest ajast peale töötab ainult üks klapp. Tere. Olen Merilyn ja mul on probleem. Ma söön kõrvaklappe. //6.02.2011 // 15:33
12.02.2011 // 21:58 // jätkates kuuenda veebruari plaani. Käisin Maretiga poes. Vigisesin, tulin tagasi ja leidsin postkastist kirja. Sain oma IRL'i salli kätte. We shall now party, right. Wrong. Sall on soe ja ilus ja puha, aga ma ei koti partyda.
Emme ja issi tulid ükspäev maalt, võtsid maalt ühe lambabeebi kaasa. Mõne aja pärast sai meie beebi endale nimeks Villi. Me soojendasime ta üles, söötsime ta kõhu täis ja meie noormees seisis meile püsti tükk aega. Häält tegi ainult korra, aga siiski. Ta oli üks kaksikutest. Küll aga sai tema õde ilusti piima kätte oma emalt, Villi ei saanud. Esmaspäeva hommikul oli Villil hea olla, natuke päevapoole kaotas lambist oma jõu, ei jaksanud seista ega midagi. Teisipäeva varahommikul, umbes nelja ajal vist, suri Villi ära. Me olime kõik sellega arvestanud, aga vastik oli ikkagi. Aga kõik meie teised lambad on siiamaani normaalsed. Küll aga on meil maal nüüd jälle üks noormees, kes ei ole väga tugev. Aga tema saab hetkel veel hakkama.
Minu lemmik juutuubimuusikud lasid välja ühe ilusa laulu, mis mulle rämedalt meeldis. Miskipärast on kuidagi nii, et Sam oskab laulda ja et Kurt teeb kickass muusikat sinna taha. Ja et nad oskavad teha ilusa vidjo ja kuidagi... Ma ei tea. Lasen sinul otsustada.
Kui ma Maretiga poes käisin, siis ma vigisesin. Vigisesin selle üle, et eurod on nõmedad. Räägin teile ka midagi, mida ma ennustasin. Miskipärast mulle tundub, et aasta lõpuks ei ole kasutusel enam ühtegi ühesendist eurot. For real. Need on tegelikult kohutavalt mõttetud, sest nende väärtus Eesti kroonides on lihtsaltmingi... 16 senti. Kahesendised püsivad veel mõnda aega, ma arvan, aga ühesed on aasta lõpuks läinud. Avaldasin oma arvamust ka Kosel ühele müüjale, kes minuga nõustus. Aga jah. Vaatame siis, kuidas läheb. Ma ei hakka ütlema midagi stiilis, et kui sendid alles jäävad, siis söön oma mütsi ära. Esiteks selle pärast, et ma arvan, et ma ei omagi ühtegi mütsi. Ma arvan. Ja teiseks sellepärast, et kedagi ei kotiks niikuinii. Kaasaarvatud mind. //kuuenda veebruari plaan.
Mis ma vahepeal teinud olen? Igast. Ma ei teagi enam. Ma olen vahepeal juba kolmandat korda vist suutnud haigeks jääda. Olen käinud ära Tallinna Ülikoolis tudengit varjutamas. I had awesome time!
Teisipäeval olime kekas Sigridiga kahekesi. Sõime lund. Ei maitsenud hästi. Kolmapäeval läksin Kosele. Külastasin Helena ema ja oma vanaonunaist ja tema poega. Üks tema poegadest ja vanaonu ise olid lätis. Neljapäeval käisin Tallinna Ülikoolis ja varjutasin nende Actimeli. Või siiski ei varjutanud. Olin varjuks. Reedel vegeteerisin teed juues fliisteki all terve päeva ja eemaldasin nina kaudu oma ajusid. Taskuräti abiga. Täna on laupäev. Ma olen ainult vegeteerinud ja söönud. Ma ei tea, noh. Kuidagi oli hea tunne.
Siiski-siiski jagan oma ülikooli kogemust. Kõigepealt suutsin ma Tallinnas täiesti valesse kohta joosta. Siis jäin ma hiljaks. Ja siis ma kohtusin oma tudengiga. Sain uue tudengi, sest minu esimene tudeng oli hoopis haige. Minu uus tudeng oli kõige Actimelim inimene vist terve tlu peale. Ma ei tea... Mulle tundus nii. Esimesed kaks kolm tundi vist veetsin loengus ja vaatasin kahte väga huvitavat filmi. Ühte Venemaast ja teist Argentiinast. Pääris huvitav oli. Tundsin end kuidagi... Jah. Hiljem olid jalad ja pool keha surnud, aga see selleks. Vähemalt oli endal põnev. Ja siis osalesin õhtu poole kahel koosolekul .Tegelt ainult üks neist oli vist koosolek.. Ma ei tea. Teine oli kuidagi... Liiga suur ja tähtis asi, et koosolek olla, aga vist oli ka koosolek. Erakorraline ja puha. See hääletati kinniseks ja siis ma mõtlesin, et kas ma pean ära minema. Hääletati, et ma võin jääda. (: Nii tähtsana tundsin end. (: Ülikool ise oli natukene naljakas. Neli maja ja kordagi ei pea õue astuma. Nägin ära uue maja ja vana maja. Nägin ära tähtsa saali. Viibisin elutähtsalt koosolekul. Kohtasin palju tarku inimesi. Nii äge oli. Ma enamus ajast olin in awe. Südaöösel jõudsin lõpuks koju. (:
Ükskord millalgi, kui oli üheksas veebruar, lisas RWJ teise muusikavideo, mis miskipärast mulle väga meeldib. Väga. Ja isegi mitte ainult video vaid laul ka. On nunnu, noh. (:
If my heart was still beating, it would be for you!
Kallis Rainer. Enne kui midagi ütlema hakkan, mainin ära, et loll on, kes vabandust ei leia. Neljapäeval oli sinu sünnipäev. Mul oli meeles. Hommikul oleks saanud isegi sinu seinale saanud kirjutada Facebookis, aga see tundus natukene lame olevat. Lootsin, et päevapeale saan aega ja helistan sulle. Aga kell oli ükskord väga palju, kui mul aega oli ja südaöösel ei ole viisakas teistele helistada, ma leian. Ma ei soovi sulle praegugi õnne, vaid teen seda siis, kui ma sind näen. Siis saan ise teha seda päriselt. Ma ei ürita end täiesti välja vabandada, sest smsi oleks ikka saanud saata, aga see tundus kuidagi lame olevat, nagu Facebook'ki. Siiralt, Merilyn.
Täna sain ühe kirja, mida ma oodata ei osanud, aga see selleks. Kuna mul midagi tarka öelda ei ole, siis ma parem olen tasa. (:
Siiski mainin ära, et tegin endale täna käepaela ja et ma juba succeedisin selle paremalt käelt vasakule liigutamisega. Esimene päev läks siis sedasi. Virisesin poes eurode üle, sellepärast tõstsin ümber... (:
Naljakas, kuidas ma leian, et kui mul ei ole mitte midagi positiivset öelda, siis ma parem ei ütlegi... Wow. Võttis aega, enne kui kohale jõudis, ma tean.
Mõtlesin, et kirjutan oma tudengile. Vaatasin tühja lehte ja otsustasin, et ei oska talle midagi öelda. Mõtlen koolis välja, mida ma talle ütlema peaks ja siis saadan kirja. Halloo, ma ei suutnud isegi pealikirja mõelda! Ma ei oska tudengitega rääkida. Ma ei oska inimestega rääkida. Emomoment, millest ma juba üle sain.
Otsustasin, et teen midagi, mida ma ammu olen teha tahtnud, aga mida ma ei mäletanud täpselt... Ah, fakk, ma ajan nii mõttetut juttu. Kunagi vaatasin Alex Day videosi [Hooray for spelling video right in a long time!] ja ühes videos rääkis ta oma käepaelast, mida ta peab kandma järjest 21 päeva. Iga kord, kui ta millegi üle vingub, peab ta tõstma paela ühelt käelt teisele ja hakkama lugemisega otsast peale. Homme teen endale ka sellise paela ja mina hakkan ka vähem vinguma. Huvitav, kuidas on kõige parem käepaela teha? Hmm... Huvitav, kas... Poest ma vist ei osta seda. Seal on ainult mingi... Hello Kitty pildiga. Halloo! Mulle ei meeldi Hello Kitty! [Thank god, et mul veel seda käepaela ei ole. Ma peaks selle juba ümber tõstma.]
Except when I'm not. Mul on vaja viis vihikulehekülge arvutisse trükkida. Küsige, kas ma viitsin.
Vegeteerisin täna kodus. Olin poolhaige ega tahtnud minna kooli, et päris haigeks jääda. Õnneks on teisipäevad lambid.
Sain kirja tudengivarju asjaajajalt. [Haha, ma armastan seda sõna! :D] Pean ühendust võtma oma tudengiga, kes hetkel on... Itaalias. Kena tudeng. Kena tudeng. :D Mu tudengil ei olegi lõustaraamatut...
Ma tunnen hetkel, et mul ei ole tahtmist blogida, sest mul ei ole midagi öelda. Ometi ütlen ma midagi. Blogin ja raiskan sinu aega. Eriti täna. Anna mulle andeks. Täna ei ole minu säravaim hetk blogiajaloos. Tuhmim ka mitte, aga see selleks.
