Olen kodus. Purdiskodus. Ja kasutan koduarvutit. Mis on veider asi, mida mainida, aga tundsin, et peaksin. Sellega on harjumatu trükkida ja kui vahepeal tuleb mingeid veidraid trükivigu sisse, siis küllap sellepärast, et klaviatuur on muutunud minu jaoks võõraks.
Kord, enne kooli algust, käisin Evaga Lõunakeskuses ja ta teatas mulle, et ma blogin kõigest. Sel hetkel tahtsin ma millestki rääkida, kuid Eva siis teataski, et see on juba blogis olemas. Ma ei mäletanudki. Aga olgu. Kui nii, siis nii.
Täna teatas Rebeka FB's, et kõik on blogimise maha jätnud, et mis värk on. Ometi ma postitasin alles täna varahommikul. Postitus ilmselgelt ei olnud kuigi sisutihe ning suures osas tegelikult ebavajalik ja ka arusaamatu paljudele, kuid siiski - postitus. Otsustasin siis, et täna blogin jälle.
Eelmine nv käisin rallil. Mul on selle üle siiamaani hea meel ning kui ma kodus arvuti kõrval nägin just oma kaelapaela ralliaegadega, mille maha unustasin, meenus, et lubasin teile ju rääkida, et mis rallil oli. Või kas just lubasin, aga ütlesin, et on veel paar asja rääkida ja ehk järgmine kord. Järgmine kord oli eelmine postitus ja siis ilmselgelt ei puudutanud ralliteemat. Rääkisin hoopis sotsioloomadest.
Nüüd siin kirjutades, lugedes, ringi vaadates mõtlen, kas on üldse mõtet sellest rääkida. Kõik on ju sama nagu iga aasta ja eredamad hetked said ju kirja. Milleks siis interneti lõputut ruumi raisata? Miks mitte?
Ma ei tea, kui kursis teie rallidega olete, aga nullautod peavad enne raja läbima, enne kui rallitajad rajale lastakse. Nad kontrollivad raja ja proovivad selle natukene aeglasemalt läbi, kui päris sõitjad. Ja muidugi annavad ka teada, et start on alanud ja et pealtvaatajad võiksid kõrvale astuda.
Nullautodes on pea iga minu ralli ajal olnud samad inimesed. 00 autos sõitsid taaskord vahvad mehed, kus kaardilugeja pidevalt idiootsusi räägib läbi oma megafoni.(?) Aga see on vahva. Ajab naerma, teeb tuju heaks. Ühe stardi ajal küsis Erki, sõitjalt, et kaua ta kaardilugejat veel välja kannatab. Kaardilugeja:"Me oleme juba kaheksa aastat koos amööbitsenud." No ajas ikka naerma küll.
Kodus saime eelmine nv vähe olla, sest laupäeva hommikul läksime vara ära ja Viljandist sõitsime Tartusse, Tartust Räpinasse ja nii me olimegi kodus ühe öö. Käisime Mairoga peale reedest rallit kuumas saunas ja nii hea oli! Õues oli ikka parajalt külm ja tore oli kuuma sauna saada. See oli isegi nii kuum, et mina viskasin põrandale pikali, kust ei tulnud isegi mitte eesruumist piisavalt külma, et mul oleks ligilähedalegi normaalne olla. Aga nii soe oli!
Öösel kiusasid Mareti kassid meid. Täna tulin koju ja kasse enam ei olnud. Nad viidi maale. Teise maale. Marge tahtis, et seal tallis oleksid kassid. Ja siis viidi meie valged miisud sinna. Ühest küljest natukene kahju - nad olid juba nii toredad ja nii omad! Aga samas hea - Maretil oli nendega ikka tegemist.
Neljapäeval veendusin, et Tartu on kohati sama ebaloogiline nagu Mõisavahe tänav. Pidin minema Monale kindaid tooma aadressilt Filosoofi 15. Teadsin kohe, et sissepääs on Kastani 48 hoovist. Olgu. Mõtlesin, et vaatan kõigepealt mööda filosoofi tänavat, et kus kohas maja number 15 üldse on. Väidetavalt toimus seal mingi remont, et ei pääsenud ligi sealtpidi. Loen majanumbreid:"9, 11, 17." Oot, mida? Kus on viisteist? Ja kolmteist?
Okei, ei ole. Otsiks siis selle Kastani 48 üles. Leidsin Kastani tänava, maja number 42. Mõtlesin, et kohe olen kohal. Keegi ei öelnud mulle, et 42 on lahmakas maja. Ja et 44 ja 46 on praktiliselt sama suured ja et ei ole tegelikult arugi saada, et kus üks maja lõpeb ja teine algab. Halb. Siis ühel hetkel leidsin mingi väga suure värava, ja hoovi peal olid mingid suunavad sildid. Astusin lähemale, ei leidnud oma silti, hakkasin juba ära minema, sest olin väga ebameeldiva tööstushoone õuel. Siis vaatasin, et ühel seinal on siiski kirjas 48. Astusin siis edasi ja vaat kus lops - keset suuri ehitushooneid, autotöökodasid ja keskurat teab mida veel, olid majad - Filosoofi 13 ja Filosoofi 15.
Kokkuvõttes leidsin õige koha ja kõik oli korras, aga no siriusly, Tartu! Y U NO LOGICAL?!
Eelmise laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku veetsime Räpinas. Mairo õe juures. Õhtul pesime Mairoga vetsus hambaid ja järsku Mairo ütles seda, mida mina mõtlesin:"Tore on ikka kraanikausis hambaid pesta!" Ja oli küll. Sellest vb ei saagi aru, kui sul on kraanikauss, kus hambaid pesta. Aga kui sul kodus on solgiämber ja kopsikuga vett, Tartu korteris on ainult köögikraanikauss, dušinurk ja tassiga vesi vetsupoti kohal, siis hindad ikka sajaga kraanikaussi ja tema võlusid. Õnnelikuks teeb!
Ja siis on asju, mis teevad mind õnnetuks ja vahel isegi kurjaks. Või tegelikult pigem vastupidi. Kurjaks ja vahel harva õnnetuks. Täna räägin teile linnaliiniliiklusest ja ebameeldivatest reisijatest.
Noored.
Tihtipeale satun ma bussis sõitma noortega, kes on ebameeldivad. Kord näiteks sõitsime Mairoga autoremonditöökoja juurde, et ta auto ära tuua ja siis istusid bussis mingid tüdrukud, kellest kaks vist olid sõbrannad, üks oli niisama tuttav, kellega nad eriti ei rääkinud ja siis oli üks poiss, keda üks tüdrukutest natukene narris. Okei, pole nagu minu mure väga. Aga see tüdruk! Ta oli nii üleni ebameeldiv! Ja ta vist üritas kedagi mõnitada, sest iga kord, kui ta lause lõpetas, hingas ta veidralt lõpus. Ma ei oska seda kirja teel edasi anda, aga oli aru saada, et see oli selline... Meelega tehtud, mitte loomulik. See oli umbes selline hääl, nagu inimene teeb, kui ta on oma janu saanud kustutada üle pika aja ja siis tuleb selline ebaloomulik ähh-hingeldus.
Ja see tüdruk ei olnud mitte vaikselt! Ta häälitses ja rääkiski väga kõva häälega. Üleni ebameeldiv.
Täna olid bussis kolm poissi. Ma eeldan, et vähemalt üks neist pidi olema 18, sest suurt siidripudelit nad endaga kaasas tassisid ja pooltühi see oli. Keset linna alakad ehk ei käi alksiga? Samas... Mida mina ka tean?!
Okei, olid ebameeldivad, istusid bussi tagumisse otsa, kus ongi kolm pinki ja rääkisid seal kõval häälel. Ja see hääl oli veel sedavõrd võimendatud, et neil tingimata oli vaja lasta telefonist muusikat. Ja sellest siis üle rääkida. Ja mingi hetk kuulsin ma, kuidas kasutati solvanguna sõna "venelane". Okei, ma ei ole ise ka just maailma kõige tolerantsem inimene alati, aga kõva häälega üle bussi ma ikka ei karju.
Nüüd vanainimesed.
Vahest on nad sama tüütud, kui lärmavad noored. Ausalt. Sellest ma olen juba aru saanud, et nad meeleheitlikult peavad istuma, muidu on elu läbi ja noorus hukas ja mis kõik veel. Aga sellest ma aru ei saa, miks nad kardavad bussist maha jääda ja bussi peale jääda?
[Vahetasin arvutit just]
Nimelt on vanainimesed veidrad. Tihtipeale sõidan buss number üheksaga, sest see viib mu Riiamäele ja sealt on hea kooli minna, ei pea lossimest üles hoorama. Ma ei jaksa. Üheksa sõidab peatusest Jõe peatusesse Turu. Turule sõidavad mutikesed ja sealt sõidavad nad tagasi. See tähendab, et kui jõe peatus on möödas, siis mutikesed juba sätivad end istmetelt maha. Mis siis, et ees on veel kaks suhteliselt suurt kurvi, üpris pikk sõit, mis sisaldab endast kiirendamist, pidurdamist, foore ja teisi autosid. Aga mutikesed ajavad end istmelt maha. Tudisevad, kukuvad peaaegu ümber oma karkude ja keppidega ja ootavad siis ukse juures. Seisavad seal, kuni tuleb peatus ja siis hakkavad maha trügima.
Ükskord õnnestus mul istuda ühe naise kõrval nii, et tema oli akna pool ja mina vahekäigu pool. Ta hakkas ühel hetkel justkui ronima, ma ütlesin talle, et ei ole tarvis ronida, ma lähen samas peatuses maha. Ta ronis must ikkagi mööda ja astus sekund enne minust bussist maha. Oli see siis seda väärt? Ju siis oli.
Ja sama hullud on tädid, kes arvavad, et neid bussi ei lastagi. Nad seisavad ukse ees kohe, kui buss kohal on ega lase teistel väljuda. Üks ühel pool, teine teisel pool ust ja mitte keegi kuskile liikuda ei saa. Vahel seisab ka keskel keegi. Trügi neist siis kohvriga mööda. I dare you.
Hea on, kui nad muidugi inimesed maha lasevad, enne kui ise peale ronivad. Olen näinud ka seda, kus alles rahvamass - ja tõsine mass - uksest välja läheb, kui osad vanainimesed juba sisse trügivad, et istuma saaks. No milleks?!
Olen väsinud.
Lähen pesen hambad kopsikutäie veega solgiämbri kohal ja jään magama.
