"That's not very healthy."

"Nope."

Viimasel ajal olen seda vestlust pidanud päris mitmel korral. Ja iga kord mõtlen, et tal on õigus. Ja iga kord tean, et ma ei saa sinna hetkeseisuga midagi eriti parata...

Teate, kui raske on seda siin hetkel kirja panna... Ma tahaks alustada algusest ja rääkida kõik ilusti ära, aga ma tunnen, et ma ei saa. Tunnen, et mu blogil on väike tsensuur peal ja... No ei ole seda julgust, et kõike ära rääkida. Loeb siin ju teinekord inimesi, kellel on minust veidi teistsugune arvamus. Siinkohal mõtlen, et aga võib-olla peaks seda arvamust muutma? Võib-olla peakski siis kõik välja elama ja rääkima nii, nagu asjad on ja siis oleks kõigil minust sama arvamus?
Aga raske on. Sest erinevate inimestega olen ma ise ka täiesti erinev inimene. Keeruline, kas pole?

Mingil veidral põhjusel hakkasin vaatama sarja perekond Duggarsitest. Sellest perekonnast, kellel on TLC's saade 19 Kids and Counting. Olen seda kunagi varem ka vaadanud. Vist kirjutasin sellest isegi siia, ei mäletagi enam. Aga taaskord sattusin selle peale mõtlema... Mõtlesin sellele, millised on nende väärtused, millised on mu enda väärtused ja kuidas need on ajaga muutunud.
Kunagi kui ma nägin seda sarja esimest korda, tundus mulle veidi veider, et inimest, keda sa korra-kaks elu jooksul näinud oled võib armastada nii palju, et tahad temaga otsekohe abielluda. Aga samas olin ma õnnelik, et nad on õnnelikud ja tahavad abielluda. Las noored olla õnnelikud, kes olen mina, et neid hukka mõista!
Veidram tundus mulle see, et ei toimu mingit deitimist. Käiakse paar korda saatjaga väljas, on juhtumeid, kus isegi käest kinni hoidmine on liigne füüsiline kontakt enne abiellumist... Ja nii paljud neist ei amele oma kallimaga enne abielu! Sinna juurde kuuluvad ka mingid veidrad küljelt tehtud kallistused... What? Okei, mida mina ka tean.
Ja siis üks arvamus, mis mul nüüdseks muutunud on - abielueelne seks. (Siinkohal mainin, et ka hilisemalt tuleb postituses sel teemal juttu ja kui sai soovi seda lugeda, siis... Noh tead küll. Ma hoiatasin vähemalt!) Kunagi vaatasin seda sarja ja mõtlesin, et nii vahva oleks, kui sul olekski elu jooksul ainult üks seksuaalpartner. Nii vahva oleks, kui ootaksitegi mõlemad selle pulmaööni ja mis kõik. Tundsin end too hetk veidi litsakana, sest mina selleks hetkeks süütu polnud, kui seda sarja vaatasin.
Nüüd seda uuesti vaadates... Ei tundnud ma end üldse halvasti! ÜLDSE! Veider, kas sa ei leia...

Umbes kuu aega tagasi käisin Maarja ja Maretiga väljas. Nemad tahtsid minna, mina otsustasin ka peale tööd kiire tiiru linnas teha. No mis mul paremat ikka teha! Kodus magada vä? Lol, ei.
Seisime Rüütli tänaval Möku ees ja pidasime plaani, et mis edasi teha. Järsku astusid meie juurde mingid tüübid ja küsisid midagi. Ei mäleta enam, kuidas nendega jutule saime. Ühel hetkel ütles Maarja:"Rääkiga parem Eesti keeles edasi, teie aktsent on nii halb." Noormehed ei saanud aru, teatasid hoopis:"We're from Latvia, we don't understand Estonian."
Kohtusime lätlastega. Muidugi tegime nendega mitu-mitu-mitu lätlastenalja ja hängisime siis nendega natukene aega. Nad tahtsid klubisse minna. Me mitte. Nad ei tahtnud klubi eest maksta - me veel vähem! Juhatasime nad Shootersisse. Käisime ise Naiivis vetsus ja otsustasime siis, et ebaviisakas on lihtsalt minema kõndida me uute "sõprade" juurest. Astusime korraks sisse. Shooters hirmutas mu ära ja me Maretiga läksime välja tagasi. Maarja pidi me uutele sõpradele teada andma, et me ei taha Shootersis olla ja me lähme ära.

Seisime Shootersi ees ja järsku seisid me ees mingid tüübid, kes ka inglise keeles rääkima hakkasid. Või vähemalt üks neist. Esimene asi, mis ma märkasin - tema keel oli palju puhtam! Nii vahva! Küsis, et mis me edasi teeme ja kuhu läheme. Seletasin siis, et ootan oma sõbrannat, ta on seal sees ja sinna me enam ei lähe, sest see hirmutas mu ära ja ma ei julge enam.
Mingil põhjusel küsis, et kui hea see sõbranna mul on, ma siis teatasin, et tegemist on mu parima sõbrannaga. Küsis, et palju mul neid on. Ütlesin, et kaks. Hiljem mõtlesin kolmanda ka sinna juurde, kes esimese hooga ei tulnud miskipärast, eks oli mind ka järsku fakti ette pandud. Küsis, et kumb parem on. Vastasin, et see, kes hetkel Shootersis on. Vaatas Maretile otsa:"You must be pretty sad that you're not the best friend?"
Mina:"She's my sister!"
Tema:"What?!"
Mina:"Yeah. She's my little sister!"
Tema:"What?! Little sister? You sure?"
Mina:"I'm four years older than she is."
Tema:"O.O" Ei jaganud välja.
Siinkohal mainin, et kui sama lugu hiljem oma uuele töökaaslasele rääkisin, kes Maretit veel näinud ei olnud, ei uskunud mind. Samal õhtul, kui ta Maretit nägi, ütles, et ma näen jah noorem välja. Ja ma pole isegi mitte õnnetu! Kuigi teinekord on veidi keeruline inimestele seletada, et Maret päriselt ka on must neli aastat noorem ja ma ausalt olen 22 ja ma ausalt olen Mareti vanem õde... Oehjah.

Liikusime selle noormehega edasi. Ja Maretiga. Ja Maarjaga. Ja selle tüübi sõbraga. Rüütli poole tagasi, sest et Shooters oli hirmus. Lätlased jäid meist selleks hetkeks korraks maha. Hiljem ühinesid taas. Või ühinesin selleks hetkeks mina? Hmm...
Kõndisime, rääkisime, ühel hetkel avastasin, et seisan keset Rüütli tänavat ja amelen mingi Ameeriklasega ja päris tore on. Siinkohal viskan vahemärkuseks, et kurat, kui keegi veel küsib, kas ta on lühike, siis ma löön kedagi, tegelt ka. Ta on minust koguni 20 cm pikem. Ma ei tea, kuidas nii juhtus! Ma ei tea, miks ta must lühem ei ole või miks ta minuga sama pikk ei ole. Ma ei tea. Aga nii oli. Nii oli, et Merilyn, kes kunagi mõtles oodata seksiga abieluni ja vaatas ainult lühikesi/enda pikkusi kutte, vihkas avalikku amelemist ja mida kõike veel, seisis kest Tartu kõige rahvarohkemat tänavat ja ameles mingi Ameeriklasega, kes oli temast pikem ja keda ta vaevalt 15 minutit teadis.
Laskumata detailidesse, läks paar nädalat mööda, kohtusime uuesti, veetsime öö koos ja... Ja mina olen segaduses. Ma unustasin oma vuntsidega kaelaketi tema poole ja kuna see mulle emotsionaalselt väärtuslik on, tahtsin seda tagasi. Kuivõrd ta pidi bussile minema, leppisime kokku, et lähen ka bussijaama enne, kui ta minema pidi ja saan oma keti kätte. Seisime siis seal, rääkisime juttu, sest ebaviisakas tundus niisama minema kõndida. Ta läks bussi, ma liikusin kodu poole ja ma olin veel suuremas segaduses.
Kuidas sai nii olla, et mul ei olnud selle aja peale arenenud mitte ühtegi emotsiooni? Kuidas nii, et mulle täitsa sobis, et ma kõndisin minema? Kuidas nii, et ma ei tundud vajadust temaga rääkida, ei tahtnud temaga jalutama minna, ei tahtnud tema kaisus filmi vaadata ja what not?! Kuidas nii, Merilyn?!

Ja siis hakkasingi vaatama kodus seda sarja mingil põhjusel uuesti. Ja kui esimesel korral tekkisid kerged süümekad, et miks ma nii litsakas olen, siis seekord mitte midagi. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki peaks nüüd igaks juhuks mingi puhastustule läbima või...

Miks ma nii halb inimene olen ja end sealjuures nii imeliselt tunnen?

Üksi jäetud siia olen...

Mis tähendab, et mul on võimalus üle pika aja siia blogisse midagi kirja panna. Mis teeb mind õnnelikuks.

Viimasel ajal on tööl ka pidevalt nii kiire, et tee mis tahad, ei jõua seal süüagi, rääkimata siis kahe sõna blogimisest. Ja lisaks sellele hakkab mu lisaklaviatuur ka läbi minema ja paratamatult pean hakkama miljonäriks, et endale uus arvuti muretseda. No muud lihtsalt ei jää üle...
Maret tuli vaheajaks mulle külla ja otsustasin, et kui ta väljas oma inimestega on, siis ma natukene aega blogin. Olen sust puudust tundnud, kallis! Ja tunnen, kuidas nüüd on nii keeruline blogida, sest enam justkui ei oska. Kuidas need sõnad siia ritta käivad? Kuidas teha loetavaid lauseid? Kuidas, kuidas, kuidas...

Sedasi!

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, aga... Nagu ei ole tahtmist kõigest üksikasjalikult rääkida. Ei ole enam seda tunnet sees.

Üle pika aja on aga peal Tallinna igatsus. Kuulan praegu Metsatöllu ja tahan Tallinnasse. Tahan Rock Cafesse. Tahan Rock Cafes Metsatöllu kuulata. Uurisin info välja ja tuleb välja, et nad tulevad 22 november Tallinnasse. Hetkel huiavad mööda Ameerikat ringi.

Üle pika aja blogipostitus ja ma ei kavatsegi olla järjepidev ja arusaadav. Deal with it.

Üle pika aja mugav võimalus blogida ja ma ei oska midagi öeldagi! Kuidas nii saab?!

Mõtlesin siin mõnda aega tagasi... Noh... Mul tihtipeale käib peal üks mõte, mis on seotud vanusega, vanadusega ja arusaamisega. Olen sellest ehk teilegi rääkinud? Olete ehk ise selle peale mõelnud teinekord?

Mõtlesin siin, et pole tükk aega bloginud ja äkki ei peakski enam? Äkki peakski nüüd nii jätma ja blogi lõppeski ära? Ja siis ma tunnen jälle seda meeletut vajadust siia tulla midagi ütlema. Tahaksin öelda asju, et saada need hingelt ära. Tahaksin kirjutada sõpradele, kes käivad lugemas, aga kellega iga päev ei räägi. Tahan endiselt siin end välja elada.
Ja samas tunnen, et aega ja jaksu ja viitsimist ei ole. Viitsimist ei ole just tegeleda selle sureva arvuti ja selle sureva arvuti sureva lisaklaviatuuriga. Samas ei julge väita, et uus arvuti minus avaks selle poole, et ma tõesti viitsiks igal õhtul blogida. Et ma viitsiks paar korda nädalaski blogida! Aga ma usun, et aitaks kaasa küll...
Kui varem Sebastian ära ei sure, siis uuel aastal vahetan ta välja. Veidi raske, sest olen oma logusse nii emotsionaalselt kiindunud, aga tuleb emotsioonidest lahti lihtsalt lasta, mis seal ikka...

Emotsioone on mul üleüldse palju. On selline veider igatsus millegi järgi, mida tegelikult ei ole olnud. On tekkinud selline vastik igatsus asja järgi, mis kunagi oli, mis kunagi jälle olema saab, aga mida hetkel ei ole. Tunnen puudust inimestest, kellega tahaks... Tunnen puudust osadest inimestest ja teistest üldse mitte. Tahan olla sotsiaalne ja tahan kodus ainult magada. Tahan kellegagi voodis vedeleda ja filmi vaadata ja tahan mööda kaljusid ronida. Tahan kõike ja samas ei taha mitte midagi...

Tahan Teda. Ja Meid... Aga eelkõige tahan teda...

PRMKKK

Või PKMKKK. Parem Riided Mustaks Kui Kondid Katki versus Parem Ketsid Mustaks Kui Kondid Katki. Sest ketsid on veidi sopased... Aga ma ei ole õnnetu!

Käisin hüppamas. Ma hüppasin lennukist välja. Langevarjuga muidugi. Aga siiski. Ma hüppasin lennukist välja. Täiesti vabatahtlikult...

Ei tea, kas olengi sellest siin rääkinud, aga... Kord paar kuud tagasi tuli järsku Anneli mu juurde (FB tsätis) lingi ja jutuga, et lähme hüppama. Esimene reaktsioon oli, et kurat kuskile ei lähe! Ja siis, et ma ju tegelt tahan meeletult minna. Ma olen eluaeg tahtnud langevarjuga hüpata. Kunagi tahtsin benji-hüpet ja teha, aga noh. Igal festaril või asjal, kus ma neid hüppamas nägin, tahtsin, aga ei raatsinud 50 eurot sellele kulutada ja umbes nii nad maksid. Aga 129 eurot langevarjuhüppe eest? Vabalt!

Ja nii ta oligi, et paari päevaga oli vaja ära otsustada ja ma otsustasin, et kurat, sellist võimalust ei saa käest lasta.
Käisime koolitusel, tegime eksami, varuvarjuharjutuse ja närvitsesime. Kuni Anneli mulle laupäeva õhtul üheksa ajal teatas, et homme on minek, kas ma saan tulla. Sain küll. Vähem kui 24 tundi oli aega, et närvitseda. Mulle sobis. Nägin rahulikku und, kõik oli korras... Kuni hommikul miskipärast üles ärkasin ja järsku meelde tuli, et ma lähen hüppama. Ma lähen hüppan lennukist välja. Pooleteise kilomeetri kõrguselt. Üksinda. Minu külge ei ole seotud keegi, kes oskab õhus midagi teha. Ma saan loota ainult endale. Üksi...

Sõitsime Raplasse, närvitsesime, panime end kirja, närvitsesime, ootasime. Ootamist oli kaua ja selle aja peale kadus ka närv vaikselt ära. Päike paistis, tuult ei olnud, tingimused olid head, inimesed ülimalt toredad ümberringi. Kuni siis umbes poole neljast tuli meie kord. Panime end riide, varjud selga, kiivrid pähe, prillid ette... Ja lennukisse. Näidati meile lennukit, hüppasime maal korraks välja, et saaks selle õige asendi sisse, teeks selle nalja veel korra läbi. Hüppasin meetrikese lennukist maha... Praegu seda kirjutades hakkas süda sees sedasi peksma, et midagi hullu. Pidin kirjutamisest pausi tegema ja pesin nõusid natukene... Wow. Nii palju, kui ma sellest rääkinud olen ja sellele mõelnud olen, ei ole mu süda veel sedasi peksnud, kui praegusel hetkel. Mõeldes sellele, kuidas ma hüppasin lennukist meetri kõrgusele maha... Veidrik olen.

Ja siis saatis me instruktor meid lennukisse. Mäletan, et kui meil koolitus oli, siis me instruktor, vanem meesterahvas rääkis, kuidas tõenäoliselt saame me endale lennukisse mingi teise inimese, palju kenama noormehe, kui tema on. Naersime. Tahtsin temaga hüpata, sest... Ta oli oma inimene juba. Aga läks teisiti. Saime ühe teise instruktori. Talle oli päris kena otsa vaadata. Mida on veidi piinlik siin avalikus ruumis tunnistada, sest et noh... Aga mis siis, kui ta kunagi seda lugema juhtub, kiunub hääleke mu peas. Ja samas olen ma otsustanud, võtta oma mõistuse ja ütlemise vahelt ära ebavajaliku tsensuuri... Aga sellel teemal teine kord, sest mul on sellel teemal ka paar sõna öelda. Anygays.

Istusime lennukis, tahtsin endast kahel pool istuvatel poistel nii julguse mõttes käest kinni hoida, aga ei teinud seda siiski. Üritasin mitte nihverdada, et varjuga kõik OK oleks ja nautisin mõne minuti lendu. Järsku avastan, et minu kõrgusemõõdik ei ole liikunud nii palju, kui teistel on... So that's not good... Mõlemal poisil mu kõrval oli see hoopis kõrgem. Näitasin instruktorile seda, ta ütles, et kontrollime varsti. Oli nii, et kuna me tõusime, siis mu masin lihtsalt ei jõudnud korralikult järgi, aga hiljem oli täiesti korras. Siis, kui hüppamiseks läks...

Kui me koolitusel käisime, õpetas me instruktor meid uksest välja hüppama.
Istud lennukis.
Instruktor:"Püsti!"
Tõused püsti.
Instruktor:"Uksele!"
Astud uksele. Võtad sisse õige asendi.
Instruktor:"Valmis?"
Sina:"Valmis!"
Instruktor:"Mine!"
Sina astud lennukist välja.

Ja nii tegime me ka siis, kui me harjutasime meetri kõrguselt maha hüppamist. Ja sellepärast oli minu päris hüpe ka täpselt nii kiire ja sujuv. Täpselt nii, et ma astusin uksele, võtsin asendi, ütlesin, et ma olen valmis ja astusin.
Lendasin. Vaatasin, kuidas lennuk eemaldub... Ma ei julgenud hingata. Ma arvan. Ma olen endiselt üpris veendunud, et ma ei hinganud esimesed viis sekundit õhus. Üritasin hoida asendit ja mitte ära surra hirmu kätte. Tundsin, et vari avaneb. Hingasin. Vaatasin üles, vari oli korras:"Aitäh, vari, et sa avanesid!" ütlesin varjule kõva häälega ja haarasin juhttroppidest. Mõtlesin:"Miks ma ennast vihkan? Miks ma olin valmis end vabatahtlikult lennukist välja viskama? SEE ON IMELINE!" Ja siis naersin. Üpris hüsteeriliselt.

Edasi läks päris idülliliselt. Vaatasin Raplat linnulennult, leidsin manifestimaja ja parkla. Leidsin naaberpõllud, ei maandunud metsa... Nojah. Ideaalne see maandumine just ei olnud, aga päris metsa ka ei maandunud.

Mäletan, et viiesaja meetri pealt mõtlesin:"Varuvarju vist vaja ei lähe." Kuuesaja meetri pealt peab selle avama, muide. Hiljemalt. Kui selleks hetkeks avanud ei ole, siis oled surnud. Okei, mitte päris, aga selle otsuse pead sa varem vastu võtma. Ja usu, sul on selleks aega küll.
Otsustasin, et ma ei ole nii julge, et päris õigesse kohta maanduda ja ma ei taha, et lennuk must maandudes üle sõidaks, seega triivisin end veidi kaugemale. Tegin natukene maandumiskujundit ja otsustasin, et nüüd maandun. Kolme meetri pealt peab pidurid alla tõmbama. Ma tõmbasin veidi varem. Mul ei olnud mingit võrdlusmomenti, et kus täpselt on kolm meetrit, tundus, et oli varem. Ei olnud. Pahkluud kokku, põlved kõveraks, maapind vastas, kõhuli, lohisesin... Olin elus! Tõusin kiirelt püsti, et näidata, et ma olen elus. Käsi sai veidi haiget - kõrgusemõõdiku metallkinnitus sõitis vasakusse kätte sisse, muru kriimustas mu poolpaljaid käsivarsi ja sääre lõin ka veits ära. Aga ma olin elus. Ma olin täiesti elus ja terve. Kiskusin kiivri peast ja prillid eest ja hakkasin oma varju kokku korjama. Tegin troppidest ilusti patsi ja võtsin selle hunniku kangast endale sülle. Imeline.
Auto tuli mulle järgi. Anneli maandus minust veel veidi eemal. Käisime tal ka järgi.

Ma ei ole kunagi nii hirmunud olnud. Ma ei ole kunagi nii adrenaliini täis olnud. Ma ei ole kunagi nii hüsteeriliselt õnnelik olnud.
Ma tahan veel. Ja veel. Ja veel. Tuule suund on nord. Maandumiskujund tuleb teha selle järgi.

Ma olen ülimalt rahul, et ma selle siiski ära tegin. Ma olen ütlemata õnnelik, et Anneli mu kaasa kutsus. Imeline!

Olgu siis. Ma üritan sellest mitte rohkem palju rääkida. Aga see oli nii imeline, et ma ei saa sellest mitte rääkida!

Loodan varsti jälle kirjutada. Ütlemist justkui nagu on...

Ma hüppasin pooleteise kilomeetri kõrguselt lennukist alla. Üksinda...

Merilyn ja hambapesu.

Ma olen väga... Veider oma hambapesuga. Ma ei pea hommikul hambaid pesema, kui ma kuskile ei lähe. Ma ei saa välisuksest välja minna, kui mul ei ole hambad pestud.
Ma ei saa magama jääda, kui mul ei ole hambad pestud. Ja see on ühtlasi ka viimane asi, mis ma enne magamaminekut teen - kui Merilyn juba hambad ära peseb, then it's done. Off to bed! Olen korduvalt voodis edasi-tagasi tõmmeld, et miks ma magada ei saa, hambad ära pesnud (või uuesti pesnud) ja siis maganud nagu beebi. Või tegelikult... Nagu noh... Hästi ja sügavalt..

Täna hambaid pestes meenusid kaks eriti naljakat korda, kui ma olen hambaid pesnud.

Esimene kord oli siis, kui me Kätuga elasime alles Mõisavahes. Me tarbisime ühel öösel koos alkoholi ja otsustasime koos, et meil on vaja magama minna. Läksime hambaid pesema, ma seisin koridoris, Kätu istus vanni äärel ja ma hakkasin nutma - mul oli nii kohutavalt naljakas, et ma nutsin koridoripõrandal. Mu peas käis pilt, kuidas ma viskun ette, lükkan Kätu vanni ja ta sinna täiega sisse kukub. Kätu muidugi too hetk ei saanud aru, mida ma naeran. Ma ei suutnud end vist piisavalt selgelt väljendada. Me olime veidi joobes. Aga see oli niiiiiiii kohutavalt naljakas mu jaoks!

Teine kord oli alles paar nädalat tagasi, kui me Anneliga käisime õppimas, et kuidas mitte surma saada, kui hüppad lennukist alla. Olime Villu juures vannitoas ja Anneli istus WC potil, pesi hambaid, ma seisin. Järsku - sõnadeta - andis Anneli mulle mõista, et kraan näeb välja nagu peenis. Ma ei suutnud enam. Ma taaskord naersin. Vist mitte nii hullult, kui esimene kord, sest ma olin kaine... Aga siiski piisavalt. Ühtlasi oli võimatu hiljem seal hambaid pesta. Läksin kööki.

Kuratküll, kell on veerand neli hommikul, mu süsteemis on viiskümmend kilo suhkrut. Ma räägin hammastepesust... Ma lähen magama!

She DID have a good run!

Sest ta on kõhna ja sopane. Aga kodus!

Emme helistas just. Mu Tipsy tuli koju. Mu väike karvapall, keda ma niiväga juba igatsesin tuli üleni sopase ja kõhnana koju. Ma jumaldan praegusel hetkel kõike. Arutasime siin paar päeva tagasi tööl M'iga, et tõenäoliselt andis Tipsy rebasele ka peksa, enne kui see ta maha murdis. Nüüd on lood vist teised... Kui kuskilt Purdi lähedalt rebaselaiba leiate, siis Tipsy töö tõenäoliselt!

Mu pisikene Tipsykene! Ei suuda oodata, et saaksin koju! Ma tahan oma kiisupoega!

Olgu. Aitab emotsioonidest ja pisardamisest. Olen tööl. Pean tööd tegema. Ei tohi nutta.

Isegi mitte õnnepisaraid!