Sest mul on asju öelda.

Ja mul on öelda asju, mis eraldi teemadena ei anna kokku ühte tervet postitust, aga mida ma pean endast välja saama. So here we go. Good old-fashioned Merilyn's rambling.

Mulle meeldib, et asfalt hakkab välja tulema. Mulle meeldib lumi ka ja mul on talve üle hea meel. Aga! Kui ma saan kõndida enesekindlalt, pea püsti ja ma ei pea muretsema selle pärast, kas ma kukun ümber või jään püsti... NII HEA ON! Sellistel hetkedel tunnen ma end nagu strong independent (black) woman, kes ei vaja mitte kedagi, et olla imeline!

Ma ei vaja mitte kedagi, et olla imeline. Ma ei julge isegi mõelda mingile suhte alustamisele, sest mu suurim hirm uue suhte ees on see, et ma kaotan oma iseseisvuse. Ma kaotan selle tahte minna sõbrannadega välja. Ma ei oska järsku enam ise lambipirni vahetada või ei saa ise toidukoti tassimisega hakkama. Ma ei saa nii! Mul võttis nii kaua - 22 aastat, to be exact - et aru saada, et ma olen täiesti imeline inimene! Et ma olen Merilyn. Et ma ei ole tema tüdruksõber või tema eks või tema sõbranna või tema fuckbuddy või tema... Kesiganes! Ma olen MERILYN. Ma olen mina ise. Ma olen kella poole viie ajal hommikul kirjutatud blogipostitused. Ma olen purgitäis kondenspiima. Ma olen raamat, mis minuga käekotis kaasa reisib. Ma olen mu muusika. Ma olen mu tikkimine, mu käsitöö. Ma olen... Ma olen mina.
Samas ei tunne ma end üldse halvasti, kui keegi tutvustab mind kui Mareti, Mattise või Miko õde. Ma tunnen end hästi olles oma emme ja issi laps. Mu perekond on nii imeline, et ma ei tunne end halvasti, kui identifitseerin end läbi nende. Maret on kindlasti parim väike õde, keda ma kunagi oleks osanud soovida. Ta on imeline! Ja ma ei suuda seda siin isegi kirja panna. Luban, et järgmine blogipostitus tuleb ainult temast, sest... Ta on nii imeline, ta on selle ära teeninud. Mattis on nii imeline väikevend! Need killud, mida suudab üks viieaastane poiss toota... See kuidas ta mind ootab. See, kuidas... Ta on minu! Ja Miko! Kas annab olla veel armsam?! Kuidas saab üks pisikene inimene, keda aasta tagasi veel ei olnudki olla mulle niiiiiii tähtis ja oluline ja imeline! Ma jumaldan teda ja ta ei oskagi veel midagi teha!
Ja mu vanemad... Mõlemad on elus näinud raskeid aegu ja nad on nii imelised! Tugevad, edukad ja targad ja... Ükspäev tahan mina ka selline olla. Selline, kes saab endaga ise hakkama.

Kell on nüüdseks viis. Ma istun voodis ja valan õnnepisaraid, sest mu Rebeka abiellub täna! Palju õnne sulle, mu Rebeka! Ja Remy ka, kuigi ma teda tehniliselt ei tunne, kuigi kord unes nägin...

Iseseisvuse teema juurde naastes - miks ma ei ole piisavalt tugev ja enesekindel, et üksinda kinno minna? Ilmselgelt nõrk.

Miks ma ilma Kätuta üldse olla ei oska?! Miks on nii, et teda pole kodus ja kõik mis mul siin toimub on pekkis?! Miks ma ei söö? Miks ma olen poole hommikuni üleval? Miks on temaga kuus tundi lihtsalt istumine parem variant, kui kodus millegi kasuliku tegemine? Miks ma olen nii... Nii codependent? See ei aita väga kaasa mu tahtmisele olla iseseisev ja tugev ja mis kõik!

Mulle meeldib me uus dušikardin. See ulatub täpselt maani, teeb miskipärast ruumi pimedamaks ja vaiksemaks ja kuivemaks. Mulle meeldib, et minu ja Kätu sotsiaalelu koosnebki uutest hambaharjadest, teepuuõli ja soola hambapastadest ja valgest uuest ägedast dušikardinast.

Ma ostan omale uue voodi. Ma olen otsustanud juba ära, et mul on seda vaja. Nüüd ootame palgapäeva... Enam ei ole kaua jäänud. Kümme päeva veel ja ma saan omale uue voodi.... Või vähemalt saan selle tellitud... Ja siis riidekapp!

You and I nursing on a poisin that never stung
Our teeth and lungs are lined with the scum of it
Somewhere for this, death and guns
We are deaf, we are numb
Free and young, we can feel none of it

Kell on veerand kuus.
Ma nüüd magan natukene...

Benjamin!

Tere, kallis! Pole sind ammu näinud!
Või noh.. Mis pole näinud. Koguaeg käin sind vaatamas. Koguaeg luban, et tulen ütlen sulle paar sõna. Muudkui avan selle siin ja... Ja siis ei ütle mitte midagi. Sest et seda on nii keeruline teha. Ma tahan, et ma saaksin end voodisse pikali visata ja lihtsalt arvuti süles istudes kirjutada. Aga sa ju tead, et mu Sebstian on katki...
Mõtled ehk, et kuidas ma nüüd siis järsku kirjutada viitsin? Viitsin, sest vedelen voodis ja saangi kirjutada täpselt nii, nagu ma tahan. Mõtled, et kirjutan õe arvutist? Mõtled, et ehk sain Sebastiani terveks?
Mõtle parem sellele, et mis oli mu üks ainukesi uusaasta lubadusi... Mu süles on Benjamin. Mul on uus arvuti. Võtsin lõpuks end kätte ja käisin küsimas ja vaatamas. Ja nüüd on mul süles üks Lenovo. Ta nimi on Benjamin. Ta meeldib mulle!

Nüüd on veel nii palju faile mida ma pean Sebastianist siia ümber tooma. Sest Sebastiani kavatsen ma ka tühjaks teha ja... Ja vaatame, mis temast saab. Praegu... Las ma praegu naudin seda, et ma saan kirjutada. Las ma naudin seda, et Benjamin kaalub vähem... Et Ben laseb oma ekraaniheledust muuta ainult ühe nupuga! Et Ben on uus ja huvitav...

Nüüd ma tunnen süümekaid, tänan väga.

Aga ega ma siia postitusse rohkem oskagi öelda. Las see nüüd olla. Las olla nii, et te ütlesite Benjaminile tere ja ma tulen jälle varsti blogima! Näeme!

Esimesed ja viimased...

Tulin täna koju ja saan jälle Mareti arvutist blogida. Uue aasta lubaduste sees on uue arvuti muretsemine endale. Nii ei saa jätkuda... Ma ei saa sellise sureva arvutiga midagi teha.

Aga ma ausalt ei tulnud sellest rääkima...

Tänavune aasta on olnud... Veider. Ma ei oska sellele muud väljendit leida. Ehk oli eelmine aasta samal ajal tegelikult veidi hullem, sest lahkuminek oli värske, olin töötu, vihkasin kooli... Kõik oli keerulisem. Nüüd on ju paremaks läinud - mul on töö, mis mulle reaalselt meeldib, ma olen endaga rohkem rahul... Mul on veel üks väikene vend! Kõik on nii hea...

Ja samas ka nii halb...

Me Mikol on tänavused jõulud esimesed. Emme rääkis, et kuusk on toanurgas laua taga peidus justnimelt sellepärast, et üks noormees tahtis seda ehtida. Ise ei oskagi veel.
Mu pisikene Miko. Just, kui koju tulin, käisin teda ka vaatamas. Tudus teine oma voodis. Nagu täiskasvanu! Kuidagi nii suureks oli kasvanud mu pisikene poiss. Mu pisitillu Miko, keda aasta tagasi veel ei olnudki olemas füüsilisel kujul me juures... Magas üks käsi tekil ja kuidagi küljega ja... Beebid peaksd teistmoodi magama! Ja mis värk sellega on, et paned tite voodisse ja titt jääb voodis ise magama? Misasja? Miks mu Miko kohe nii suureks on kasvanud?
Miks ta end juba kuu aega tagasi püsti ajas seisma, kuigi ta ei oska veel istudagi? Mu pisikene kribal. Nüüd on siis käes tema esimesed jõulud...

Esimestega tuleb mõelda pahatihti ka viimaste peale. Näiteks, et millal oli viimane kord, kui... Ja nii edasi ja nii edasi.
Täna aga koju tulles rääkisime laua ääres niisama kodustest asjadest ja liikus jutt selleni, et meie Põks pole paar päeva korralikult kuudist väljas käinud. Ei ta söö, ei ta tule välja,.. Vahepeal haukus natukene. Aga seda ka kuudis, mitte õues... Ja nii jäävadki need jõulud tema jaoks tõenäoliselt viimaseks...
Tobe kogu asja juures on see, et ma olen piisavalt täiskasvanu, et endale teadvustada, et see oleks varem või hiljem niikuinii juhtunud. Selles suhtes, et ega me keegi täpselt ei teadnud, et vana me Põks on. Me ju saime ta majaga kaasa ja mingit täpsemat infot tema kohta ei ole...
Ja kuigi mu täiskasvanumõistus ütleb, et ju tal siis on aeg minna, ei suuda ma siiski teda lahti lasta. Arutasime ka emmega, et tegelikult on me koerad veidrad - nad mõlemad on üpris tobedad ketikoerad, kellest sisulist kasu ei ole. Aga nii sügavale hinge on nad pugenud, nagu magaks mõlemad iga öö me voodi ees...
Enne sauna minekut käisin Põksile tsau ütlemas. Kükitasin kuudi ees lumehanges ja nutsin. Ütlesin tsau ja nutsin. Ja nutan nüüdki...Kinnitan endale, et ju siis nii peab olema ja ikkagi... Ikkagi ei suuda lahti lasta...

Sellised kurvad mõtted veel enne jõule vaja kirja panna... Aga ju siis on vaja! Ju siis oli vaja end välja elada...

Olgu. Järgmine kord rõõmsamatel teemadel, sest tegelikult on rõõmsaid teemasid mu elus niivõrd palju...

"That's not very healthy."

"Nope."

Viimasel ajal olen seda vestlust pidanud päris mitmel korral. Ja iga kord mõtlen, et tal on õigus. Ja iga kord tean, et ma ei saa sinna hetkeseisuga midagi eriti parata...

Teate, kui raske on seda siin hetkel kirja panna... Ma tahaks alustada algusest ja rääkida kõik ilusti ära, aga ma tunnen, et ma ei saa. Tunnen, et mu blogil on väike tsensuur peal ja... No ei ole seda julgust, et kõike ära rääkida. Loeb siin ju teinekord inimesi, kellel on minust veidi teistsugune arvamus. Siinkohal mõtlen, et aga võib-olla peaks seda arvamust muutma? Võib-olla peakski siis kõik välja elama ja rääkima nii, nagu asjad on ja siis oleks kõigil minust sama arvamus?
Aga raske on. Sest erinevate inimestega olen ma ise ka täiesti erinev inimene. Keeruline, kas pole?

Mingil veidral põhjusel hakkasin vaatama sarja perekond Duggarsitest. Sellest perekonnast, kellel on TLC's saade 19 Kids and Counting. Olen seda kunagi varem ka vaadanud. Vist kirjutasin sellest isegi siia, ei mäletagi enam. Aga taaskord sattusin selle peale mõtlema... Mõtlesin sellele, millised on nende väärtused, millised on mu enda väärtused ja kuidas need on ajaga muutunud.
Kunagi kui ma nägin seda sarja esimest korda, tundus mulle veidi veider, et inimest, keda sa korra-kaks elu jooksul näinud oled võib armastada nii palju, et tahad temaga otsekohe abielluda. Aga samas olin ma õnnelik, et nad on õnnelikud ja tahavad abielluda. Las noored olla õnnelikud, kes olen mina, et neid hukka mõista!
Veidram tundus mulle see, et ei toimu mingit deitimist. Käiakse paar korda saatjaga väljas, on juhtumeid, kus isegi käest kinni hoidmine on liigne füüsiline kontakt enne abiellumist... Ja nii paljud neist ei amele oma kallimaga enne abielu! Sinna juurde kuuluvad ka mingid veidrad küljelt tehtud kallistused... What? Okei, mida mina ka tean.
Ja siis üks arvamus, mis mul nüüdseks muutunud on - abielueelne seks. (Siinkohal mainin, et ka hilisemalt tuleb postituses sel teemal juttu ja kui sai soovi seda lugeda, siis... Noh tead küll. Ma hoiatasin vähemalt!) Kunagi vaatasin seda sarja ja mõtlesin, et nii vahva oleks, kui sul olekski elu jooksul ainult üks seksuaalpartner. Nii vahva oleks, kui ootaksitegi mõlemad selle pulmaööni ja mis kõik. Tundsin end too hetk veidi litsakana, sest mina selleks hetkeks süütu polnud, kui seda sarja vaatasin.
Nüüd seda uuesti vaadates... Ei tundnud ma end üldse halvasti! ÜLDSE! Veider, kas sa ei leia...

Umbes kuu aega tagasi käisin Maarja ja Maretiga väljas. Nemad tahtsid minna, mina otsustasin ka peale tööd kiire tiiru linnas teha. No mis mul paremat ikka teha! Kodus magada vä? Lol, ei.
Seisime Rüütli tänaval Möku ees ja pidasime plaani, et mis edasi teha. Järsku astusid meie juurde mingid tüübid ja küsisid midagi. Ei mäleta enam, kuidas nendega jutule saime. Ühel hetkel ütles Maarja:"Rääkiga parem Eesti keeles edasi, teie aktsent on nii halb." Noormehed ei saanud aru, teatasid hoopis:"We're from Latvia, we don't understand Estonian."
Kohtusime lätlastega. Muidugi tegime nendega mitu-mitu-mitu lätlastenalja ja hängisime siis nendega natukene aega. Nad tahtsid klubisse minna. Me mitte. Nad ei tahtnud klubi eest maksta - me veel vähem! Juhatasime nad Shootersisse. Käisime ise Naiivis vetsus ja otsustasime siis, et ebaviisakas on lihtsalt minema kõndida me uute "sõprade" juurest. Astusime korraks sisse. Shooters hirmutas mu ära ja me Maretiga läksime välja tagasi. Maarja pidi me uutele sõpradele teada andma, et me ei taha Shootersis olla ja me lähme ära.

Seisime Shootersi ees ja järsku seisid me ees mingid tüübid, kes ka inglise keeles rääkima hakkasid. Või vähemalt üks neist. Esimene asi, mis ma märkasin - tema keel oli palju puhtam! Nii vahva! Küsis, et mis me edasi teeme ja kuhu läheme. Seletasin siis, et ootan oma sõbrannat, ta on seal sees ja sinna me enam ei lähe, sest see hirmutas mu ära ja ma ei julge enam.
Mingil põhjusel küsis, et kui hea see sõbranna mul on, ma siis teatasin, et tegemist on mu parima sõbrannaga. Küsis, et palju mul neid on. Ütlesin, et kaks. Hiljem mõtlesin kolmanda ka sinna juurde, kes esimese hooga ei tulnud miskipärast, eks oli mind ka järsku fakti ette pandud. Küsis, et kumb parem on. Vastasin, et see, kes hetkel Shootersis on. Vaatas Maretile otsa:"You must be pretty sad that you're not the best friend?"
Mina:"She's my sister!"
Tema:"What?!"
Mina:"Yeah. She's my little sister!"
Tema:"What?! Little sister? You sure?"
Mina:"I'm four years older than she is."
Tema:"O.O" Ei jaganud välja.
Siinkohal mainin, et kui sama lugu hiljem oma uuele töökaaslasele rääkisin, kes Maretit veel näinud ei olnud, ei uskunud mind. Samal õhtul, kui ta Maretit nägi, ütles, et ma näen jah noorem välja. Ja ma pole isegi mitte õnnetu! Kuigi teinekord on veidi keeruline inimestele seletada, et Maret päriselt ka on must neli aastat noorem ja ma ausalt olen 22 ja ma ausalt olen Mareti vanem õde... Oehjah.

Liikusime selle noormehega edasi. Ja Maretiga. Ja Maarjaga. Ja selle tüübi sõbraga. Rüütli poole tagasi, sest et Shooters oli hirmus. Lätlased jäid meist selleks hetkeks korraks maha. Hiljem ühinesid taas. Või ühinesin selleks hetkeks mina? Hmm...
Kõndisime, rääkisime, ühel hetkel avastasin, et seisan keset Rüütli tänavat ja amelen mingi Ameeriklasega ja päris tore on. Siinkohal viskan vahemärkuseks, et kurat, kui keegi veel küsib, kas ta on lühike, siis ma löön kedagi, tegelt ka. Ta on minust koguni 20 cm pikem. Ma ei tea, kuidas nii juhtus! Ma ei tea, miks ta must lühem ei ole või miks ta minuga sama pikk ei ole. Ma ei tea. Aga nii oli. Nii oli, et Merilyn, kes kunagi mõtles oodata seksiga abieluni ja vaatas ainult lühikesi/enda pikkusi kutte, vihkas avalikku amelemist ja mida kõike veel, seisis kest Tartu kõige rahvarohkemat tänavat ja ameles mingi Ameeriklasega, kes oli temast pikem ja keda ta vaevalt 15 minutit teadis.
Laskumata detailidesse, läks paar nädalat mööda, kohtusime uuesti, veetsime öö koos ja... Ja mina olen segaduses. Ma unustasin oma vuntsidega kaelaketi tema poole ja kuna see mulle emotsionaalselt väärtuslik on, tahtsin seda tagasi. Kuivõrd ta pidi bussile minema, leppisime kokku, et lähen ka bussijaama enne, kui ta minema pidi ja saan oma keti kätte. Seisime siis seal, rääkisime juttu, sest ebaviisakas tundus niisama minema kõndida. Ta läks bussi, ma liikusin kodu poole ja ma olin veel suuremas segaduses.
Kuidas sai nii olla, et mul ei olnud selle aja peale arenenud mitte ühtegi emotsiooni? Kuidas nii, et mulle täitsa sobis, et ma kõndisin minema? Kuidas nii, et ma ei tundud vajadust temaga rääkida, ei tahtnud temaga jalutama minna, ei tahtnud tema kaisus filmi vaadata ja what not?! Kuidas nii, Merilyn?!

Ja siis hakkasingi vaatama kodus seda sarja mingil põhjusel uuesti. Ja kui esimesel korral tekkisid kerged süümekad, et miks ma nii litsakas olen, siis seekord mitte midagi. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki peaks nüüd igaks juhuks mingi puhastustule läbima või...

Miks ma nii halb inimene olen ja end sealjuures nii imeliselt tunnen?

Üksi jäetud siia olen...

Mis tähendab, et mul on võimalus üle pika aja siia blogisse midagi kirja panna. Mis teeb mind õnnelikuks.

Viimasel ajal on tööl ka pidevalt nii kiire, et tee mis tahad, ei jõua seal süüagi, rääkimata siis kahe sõna blogimisest. Ja lisaks sellele hakkab mu lisaklaviatuur ka läbi minema ja paratamatult pean hakkama miljonäriks, et endale uus arvuti muretseda. No muud lihtsalt ei jää üle...
Maret tuli vaheajaks mulle külla ja otsustasin, et kui ta väljas oma inimestega on, siis ma natukene aega blogin. Olen sust puudust tundnud, kallis! Ja tunnen, kuidas nüüd on nii keeruline blogida, sest enam justkui ei oska. Kuidas need sõnad siia ritta käivad? Kuidas teha loetavaid lauseid? Kuidas, kuidas, kuidas...

Sedasi!

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, aga... Nagu ei ole tahtmist kõigest üksikasjalikult rääkida. Ei ole enam seda tunnet sees.

Üle pika aja on aga peal Tallinna igatsus. Kuulan praegu Metsatöllu ja tahan Tallinnasse. Tahan Rock Cafesse. Tahan Rock Cafes Metsatöllu kuulata. Uurisin info välja ja tuleb välja, et nad tulevad 22 november Tallinnasse. Hetkel huiavad mööda Ameerikat ringi.

Üle pika aja blogipostitus ja ma ei kavatsegi olla järjepidev ja arusaadav. Deal with it.

Üle pika aja mugav võimalus blogida ja ma ei oska midagi öeldagi! Kuidas nii saab?!

Mõtlesin siin mõnda aega tagasi... Noh... Mul tihtipeale käib peal üks mõte, mis on seotud vanusega, vanadusega ja arusaamisega. Olen sellest ehk teilegi rääkinud? Olete ehk ise selle peale mõelnud teinekord?

Mõtlesin siin, et pole tükk aega bloginud ja äkki ei peakski enam? Äkki peakski nüüd nii jätma ja blogi lõppeski ära? Ja siis ma tunnen jälle seda meeletut vajadust siia tulla midagi ütlema. Tahaksin öelda asju, et saada need hingelt ära. Tahaksin kirjutada sõpradele, kes käivad lugemas, aga kellega iga päev ei räägi. Tahan endiselt siin end välja elada.
Ja samas tunnen, et aega ja jaksu ja viitsimist ei ole. Viitsimist ei ole just tegeleda selle sureva arvuti ja selle sureva arvuti sureva lisaklaviatuuriga. Samas ei julge väita, et uus arvuti minus avaks selle poole, et ma tõesti viitsiks igal õhtul blogida. Et ma viitsiks paar korda nädalaski blogida! Aga ma usun, et aitaks kaasa küll...
Kui varem Sebastian ära ei sure, siis uuel aastal vahetan ta välja. Veidi raske, sest olen oma logusse nii emotsionaalselt kiindunud, aga tuleb emotsioonidest lahti lihtsalt lasta, mis seal ikka...

Emotsioone on mul üleüldse palju. On selline veider igatsus millegi järgi, mida tegelikult ei ole olnud. On tekkinud selline vastik igatsus asja järgi, mis kunagi oli, mis kunagi jälle olema saab, aga mida hetkel ei ole. Tunnen puudust inimestest, kellega tahaks... Tunnen puudust osadest inimestest ja teistest üldse mitte. Tahan olla sotsiaalne ja tahan kodus ainult magada. Tahan kellegagi voodis vedeleda ja filmi vaadata ja tahan mööda kaljusid ronida. Tahan kõike ja samas ei taha mitte midagi...

Tahan Teda. Ja Meid... Aga eelkõige tahan teda...