Kallis inimene. Palun ära veritse tänaval.

Täna bussipeatusest kooli jalutades nägin Silmakliiniku kõrval maas lumel väikest vereloiku. See tekitas minus vastikust, mille ma leidsin imeliku olevat. Mina, kes ma peaaegu esimese asjana kõik haavad tahaks laiali kiskuda, kõik verevalumid katki tahaks teha, kõik kärnad maha kiskuda... Mina, kes ma naudin haavade vaatlemist. Mul hakkas halb. Ei, ma ei läinud endast ka märki maha jätma. Vajusin mõttesse hoopis. Mõtlesin, et miks see mind häirib. Ühest küljest on mul küll veidi halb olla. Ma ei teagi, miks. Hommikusöök vist. Aga jõudsin ka teisele järeldusele. See häiris mind, sest ma ei teadnud kelle veri see on, või kust see tulnud on. Mõistad? Ma ei tea, kas kellelgi hakkas ninast verd jooksma keset tänavat, kas keegi sai peksa, kas keegi sai nuga, kas haav tuli lahti? Ma ei tea. Ma ei tea, kas see oli üldse inimese veri. Ja see häiris mind. See tekitas minus vastikust.
Sellest tulenevalt, kallis inimene. Palun. Ära veritse tänaval, kui ma sind ei näe. Ma ei oska ju sinu vereloigust midagi arvata ja mul hakkab halb. Ma tean, sa ei saa sinna midagi parata. Aga anna endast parim. Vastutasuks luban ma, et ma ka ei veritse tänaval ega jäta endast muudmoodi märki maha. Sest... Jah. Ma ei tea, kust see veri tuli ja ma ei tea, mida ma peale pean hakkama.