Sest miks mitte.

Mul on vahepeal olnud nii palju öelda. Ja ma ilmselgelt ei ole seda öelnud. Ja nüüd hakkan meenutama kõike, mis mul öelda on olnud. Ja sellepärast tuleb post väga katkendlik ja üldse mitte kronoloogilises järjekorras. Ma loodan, et suudate mulle andestada. Ja kui ei, siis... (╯°□°）╯︵ ┻━┻


Käisin Mairoga Paides üks nädalavahetus. Päris meeldiv oli. Pühapäeva hommikul tegin kella kuue ajal silmad lahti ja vaatasin üles - Tipsy seisis arvutilaua nurgal ja vaatas mulle otsa. Ta justkui hakkaks mulle peale hüppama. Teile, kes te mu kassist lugenud/kuulnud olete, mõistate ehk, et see ei ole just parim asi maailmas. Kiirelt sirutasin käe, paitasin teda kaks korda ja ronisin Mairost üle, avasin miisule ukse ja lasin ta välja. Keegi oli öösel ukse kinni pannud ja miisu ei saanud välja. Ta ei olnud rõõmsameelne.


Käisime vanaemal külas tema sünnipäeva tähistamas. Ja naljakas on see, et lisaks tavalisele vanaema käitumisele ja kõhu täis söötmisele, on minu vanaemal kodus nii palju alkoholi, et ta joodab meid ka täis. Naljakas vanaema mul. Nii armas on ta mulle. (:


Jalutasin ükspäev alles koju ja vaatasin taevast - pilvine, tume ja juba tibutas. Jäin Eedeni peatusesse bussi ootama ja vaatasin üle tee - seal jalutas üks naine oma koeraga. Siuke väikese nähvitsamõõtu koer oli. Koeral oli sinine vest seljas. Tädil oli samatooni sinine müts. Vaatasin neid sealt meetrite kauguselt ja arutlesin, et kui paljud, huvitav, panevad ennast riidesse selle mõttega, et sobiks koeraga kokku? Või kui paljud ostavad loomadele riideid sellise pilguga, et see sobib mu mantliga või mütsiga? Juurdlesin mis ma juurdlesin, välja ei mõelnudki.


Lugesin vahepeal raamatu läbi - The Hunger Games. Mul tekkis nii palju küsimusi vahepeal. Mõned neist said vastuse, mõned neist on juba ununenud. Üldiselt mulle raamat meeldis, kuigi oli ka neid kohti, mis mulle üldse ei meeldinud. Ühest küljest oli see kõik nii läbinähtav. Katniss valitakse mängudel osalema, ta võidab. Mis seal ikka, eks? Armastus Katnissi ja Peeta vahel, kuigi Katniss ainult teeskleb. Ja lihtsalt see teadmine raamatu algusest peale, et Katniss ei saa surma! Lihtsalt... Raamat algab enamvähem nii:"Ma ärkasin ja sirutasin käe välja. Madrats minu kõrval oli tühi." Sellest hetkest ma teadsin, et Kat ei saa surma. Ta lihtsalt ei saa, sest kuidas te kujutate ette seda:"Ja siis ma sain surma. Ma ei saanud kuidagi seda lugu oma vaatepunktist siis muidugi jutustada, aga mis seal ikka! Ma olen oosom, ma saan." Ma ei ole muidugi päris kindel, aga usun, et kui raamat oleks kirjutatud nii... Mitte biograafiana, siis oleks põnevam olnud. Pidev pinge, et kas Kat ikka jääb ellu. Vahepeal oleks võinud Peetast pikemalt rääkida, siis jälle Catost või Foxfacest või Clovest või kellest iganes veel. Lihtsalt, et ei saaks kohe aru, et Kat ei sure ja elu on lill.
Siiski oli seda, tunnistan ausalt, nii põnev lugeda, et võtsin raamatu neljapäeval kooli, lugesin teel kooli ja teel koju... Sest et tahtsin. Kodus istusin ja lõpetasin raamatu, enne kui Kätuga rääkima hakkasin või süüa tegema hakkasin. Nüüd loodan, et saan kuskilt füüsilise raamatuna ka teise osa, aga... Mine tea. Ehk saan ka e-bookiga hakkama. Kuigi....


Hetkel istun oma toa põrandal ja arutlen iseendaga, et kas on mõtet välja minna või mitte. Ei, mitte jooma ega midagi. Lihtsalt... Välja. Õue. Jalutama. Sest miks mitte, eks?


Täna päeval istusin Mairo kodus köögilaua ääres ja lugesin lehte. Mairo ka. Janek istus niisama ja rääkis juttu. Rääkisime midagi vanusest. Avastasin siis järsku, et kuu aega veel ja... Ja ma olen vana. Ma lihtsalt saan vanaks. Ma ei taha. Mulle meeldis olla seitseteist ja nüüd järsku saan kakskümmend? Ma keeldun!


Kord tundsin Maximas ennast hea inimesena. Järjekord oli pikk. Ma astusin ikkagi sinna järjekorda. Kõrvalkassas oli järjekorras üks tüdruk, kes vahtis koguaeg ringi. Minuga samasse ritta, praktiliselt minu kõrvale astus teine tüdruk, kes ka ringi vahtis. Tundus, et neil on kiire, aga kuna nad midagi ei öelnud, seisin oma järjekorras. Saba venis pikaks ja mina olin esimene, kes hakkas seda kurvi vedama. Tüdruk seisis minu kõrvale. Teisele poole, justkui sooviks vahele trügida. Astusin siis kindlalt oma kohale. Nägin, et nad olid närvilised. Otsustasin, et mul ei ole nii kiire ja küsisin ühelt tüdrukult:"Kas teil on kiire?" Ta vastas:"Jah, väga." "Ma siis lasen teid enda ette," ütlesin mina ja astusin tüdrukute selja taha, sest selleks ajaks oli ka teine tütarlaps sinna tulnud. Mina tundsin, et tegin õigesti. Tahaks, et keegi mulle ka kunagi nii teeks, kui mul kiire on. Samas usun, et ma küsiks mööda ja ütleks, et mul on kiire... Mine tea...


Mõtted kadusid... Lisan pildi või paar ja lähen õue. Otsustatud...

Eva ükskord. Tahtsin närvi ajada neid, kes mu fessbuukis ei ole.

Neljapäeval liikus Maarja ringi oma uue fotokaga ja me Mairoga nägime teda. Maarja hakkas meist pilti tegema, Mairo hakkas oma urri nägu tegema. Ma keelasin, ütlesin, et ei tee seda nägu, ühe pildi peal juba on see nägu. Siis me hakkasime naerma. Ja tsekk thiss aut - sündis teine pilt, kus me Mairoga kahekesi peal oleme ja meie näod näha on. Kaheksa kuuga kaks pilti. Sest miks mitte, eks? [Just to clear things up - esimese pildi tegemise ajal me ei olnud isegi koos mitte.]

Ükskord Selveris. Anne Selveris. Maarjal tekkis teooria, et ehk keegi tahtis majoneesi ja Skittleseid osta ja siis otsustas leti juures ümber, et tahab hoopis Lionit. Go figure.

Ükskord sain lõõtsaga bussiga sõita Tartus! Te ei kujuta ette mu õnne!

Maret käis Tartus ja võtsime ta loengusse. Me keegi eriti ei kuulanud...

See on kogu loengu tulemus...

Ükskord hakkasime Kätuga jooma. Ma ei mäleta, miks. Ju siis tundus hea mõte. Lugesime slängisõnastikku ja naersime.

Kõõlusin tugitoolis pea alaspidi ja otsustasin, et lampi on põnev jälgida...

Evaga vaatasime ühel esmaspäeval Potterit. Terve sotsiaalse diferentseerumise loengu ajal oli see DVD meie laual.

Mu laes oli vikerkaar, sest päike paistis ja mu aknalaual oli CDplaat...

Käisime Kätuga koeraga väljas lolli mängimas.

Kätu niisama. The mud is mud mäng vist?

Võtsime hoogu, jooksime ja hüppasime täiega lumme, sest me oleme täiskasvanud.

Tegime kumbki kuus lumepalli ja varitsesime, et Mairo saunast tuleks. Mängisime õue peal lolli ja tegime muidu nõmedusi - Mairo oli ammu toas juba. Enne äraminekut tegime talle siiski sõda. Mitte väga edukalt, peaks mainima...