To dance again...

Ma olen juba kaua ega tahtnud kirjutada ühte head postitust. Ja ma ei ole end veel selleni viinud, et kirjutaks selle siis ka valmis. Ja nüüd, kus ma istun meie puhketoas, võiks ju seda teha? Mida mul paremat ikka teha on? Naingääg läbi vaadatud, feissbuukis midagi enam ei toimu... Lehe lugesin ka just nii palju läbi, kui huvi oli... Ja siin ma nüüd siis olen. Blogin su pooleks, kui ainult Sebastian võimaldab. Ta mul tsipa katki... Hiljem räägin.

Kõigepealt räägin teile, kuidas ma viimane kord Tartusse sõitsin. Oi, see oli ammu! A ma käisin Paides pesu pesemas ja seda suure kohvriga. Tahtsin voodipesu pesta, sellepärast. Igaljuhul! Ootasin bussi Maretiga, ta läks, ma lasin teised enne mind bussi, sest mul oli kohver, teistel mitte, ma tahtsin selle alla panna. Ootasin... Ootasin. Olin viimane. Bussis kohti oli, ärge muretsege! Mitte veel. Sain oma kohvri alla panna, ostsin pileti, hakkasin endale kohta otsima. Esiteks hakkas buss sõitma, mis tähendas, et ma pidin liikuma liikuvas bussis, mis ei ole väga meeldiv. Ja siis! Üks naine tuli peale oma lapsega, kes oli sülelaps muide. Ja ma ei ole siiamaani päris kindel, kas ta riietas last alles lahti või ta tahtiski neli pinki enda alla võtta, aga... Ta oli asetanud lapse jope või kombeka, või mille iganes endast kõrval olevale pingile. Sellele, mis oli üle pingirea. Ja... Ma siis astusin edasi. Igas pingis istus keegi. Igal pool vaadati mulle kas ükskõikse näoga otsa, või vaadati kõrvale. Küll istusid nad bussi keskelpool, küll akna all ja hoidsid oma asju kõrvalpingil... Ja see oli nii häiriv! Miks sa teed nii? Miks sa ei või lubada keegi enda kõrvale istuma? Miks sa pead nii palju ruumi võtma? Lõpuks istusin kõige viimasesse ritta, sinna, kus on viis pinki, akna alla ja mahutasin end terve reisi vältel praktiliselt ühele pingile. Sest ma ei tahtnud olla jerk ja võtta ära seal enne istunud tüdrukute võimalust laiutada või siis võtta kelleltki teiselt ära võimalus istuda sinna, sest minu asjad võtavad palju ruumi. Pidasin vastu. Vihkasin inimesi, aga pidasin vastu. Terve tee kuulasin üht laulu. Mõtlesin, et ehk tahad ka kuulata:

Jõudsime Tartusse. Teadsin, et Kätu ootab mind, sest tal just lõppes koolitus Taskus. Ja ta ütles mulle, et ootab mu ära ja lähme koos. Oodates mäki ees foori taga, nägin, kuidas kolm poissi tulid arvatavasti mäkist. Algselt jäi mulle mulje, et kaks poissi kiusavad kolmandat, sest üks neist astus kuidagi kogu aeg eemale. Aga samas, ta kiusas vastu ka. Sellest ma otsustasin, et päris bullying see ikka ei ole, pigem selline sõbralikum teema [millese ma tegelikult muide väga ei usu]. Nimelt, muide, loopisid poisid üksteist tatikuulidega läbi mäki kõrte. Ja siis! Vaatasin ja vaatasin neid poisse, mõtlesin, et kohe saan bussist välja ja kodupoole, poisid liikusid koguaeg sõiduteele aina lähemale ja lähemale. Ja siis ühel hetkel oli üks neist sõiduteel. Autod küll seisid kõik foori taga, aga ikkagi. Mina eeldasin, et ta astub kiiresti kõnniteele tagasi, aga ei. Teised ronisid talle sinna järgi - asfaldi peal palju parem ju kolmekesi lolli mängida! Ja nii nad seal jooksid natukene aega edasi-tagasi, kuni said aru, et autod hakkavad liikuma ja nad astusid jälle ära. Minu peast käis läbi mitmeid mõtteid. Ühest küljest oli mul neist natukene kahju - miks nad tee peal olid? Mis siis, kui auto oleks neist üle sõitnud? Teisest küljest ma tahtsin, et auto neile otsa sõidaks. Ma tahtsin, et buss neile peale kukuks, et nad äraminnes libastuksid ja autorataste all piisavalt viga saaks, et nad surma ei saaks, aga haiglas peaksid mingi aja veetma. Ma tahtsin, et politsei neid näeks ja nendega midagi teeks. Ma tahtsin neile nii palju halba! Ma ei tahtnud, et neil oleks hea, sest nii ei käituta. Ja siis ma mõistsin, et see on minust ebaviisakas ja halb. Nii ei ole ilus teistele soovida. Ma ei peaks olema halb. Mina, kui tulevane sotsiaaltöötaja, peaksin olema mures, peaksin mõtlema, kuidas lapsi tegevuses hoida, et nad ei jookseks mööda sõiduteid... Aga ma tahtsin neile halba! Südamest tahtsin ja ma ei vabanda selle eest.

Kui Paides käisin, läks mu Sebastian katki. Ma ei tea, miks või kuidas aga ta on mul hetkel pisikese defektiga ja ilmselt jääb nii mõneks ajaks. Nimelt ei tööta mu arvuti tiivik - ta ei jahuta ennast. Sellepärast istun ma kodusolles oma tumbaga voodi peal, Sebastian aknalaual, aken natukene lahti, sest siis on tal mingigi jahutus olemas. Muidu ta lihtsalt lülitab end suvalisel hetkel välja, mis on päris kurb.

Kujutage arvuti ette veel mu tumba, siis saate pildi kokku.

Te võite mind nüüd natukene mitte sallida, kui tahate, aga ma pean teile ka siiski rääkima, kui armas on minu mees. Ühel esmaspäeval läksime suhteliselt vara magama, sest miskipärast juhtus nii. Ja siis teisipäeva hommikul oli minul kella kaheksast äratus. Ma olin ikka väsinud. Tegin silmad lahti, panin äratuse kinni ja juba harjumusest keerasin end näoga toa poole, näoga Mairo poole. Tavaliselt on ta mu poole seljaga ja ma võtan ta veel mõneks minutiks kaissu, enne kui riidesse panen ja enda asju toimetama hakkan. Ja sellel hommikul oli teistmoodi. Minu Mairo vaatas mulle ärkvel näoga otsa, naeratas ja tervitas mind uue hommiku puhul. Ma ei saanud aru, mis toimub. Lükkasin ta selili ja ronisin kaissu - mina ei olnud ärkvel! Ja siis ta teatas, et on juba seitsmest saadik üleval olnud, et uni läks ära ja rohkem tagasi ei tulnud. Olime me ju eelmisel õhtul varem magama läinud. Küsis, mis kell Maxima lahti tehakse, ütlesin, et kell kaheksa, ütles, et ta nüüd läheb poodi. Ma ei saanud aru. Ütles, et tahab minna poodi, et osta asju, et mulle kooli lõunasöök kaasa teha. Olime Kätuga riisi teinud ja seda oli meil palju üle. Olin õhtul öelnud, et tahaksin hommikuks riisisalatit kaasa teha, et koolis süüa. Aga olin juba leppinud sellega, et kuna ma poes ei käinud, siis ma ei saanud seda ka teha ja olin valmis saia kaasa tegema. Täiesti rahul sellega, kusjuures. Aga mu mees tõusis, käis poes ja tegi mulle toidu valmis! Pakkis isegi ilusti karpi ja karbi kilekotti, et mu kotisisu hapukoorega kokku ei saaks, kui see peaks juhuslikult lekkima hakkama.

Minu ülesandeks oli võtta kahvel, veepudel ja enne Sotsioloogia Aluseid sööma hakata. Ma... Ma olin nii hämmeldunud, et miks mu mees mulle nii teeb, aga siis sain aru - ta on mul nii armas, et ta võib!

Kolmapäeval oli ilus ilm ükskord. Päike paistis, mul oli aega, ma helistasin Kätu loengust ära ja me läksime koos Lõunakasse. Ma kõndisin Lossist Tiiki, mu tee viis mööda Turvakodust. Eemalt nägin, et üks naine kahe lapsega läheb turvakodu väravast sisse. Nad olid tumedama nahaga, kui tavalised eestlased ning rääkisid mulle arusaamatus keeles, mis tähendas, et nad ei olnud eestlased. Vanemuise poolt tuli veel inimesi, mis mulle tähendas, et ehk nad liiguvad koos. Ja siis tuligi mulle üks väike poiss vastu. Ta ei olnud ka eestlane, seda oli näha. Ta oli ka natukene tumedama nahatooniga. Ma ei pööranud talle eriti tähelepanu, sest mulle ei meeldi inimesi jõllitada. Ja tema vaatas mulle otsa, ma vaatasin siis vastu, ta ütles:"Tere," oma armsa aktsendiga ja ma naeratasin. Tervitasin teda vastu ja tundsin, kuidas terve mu päev sellest palju paremaks muutus. Ja iga kord, kui seda meenutasin, tuli naeratus näole. Ilus oli olla, sest koledat ei olnudki.

Naistepäev oli ka päris ilus. Ja seda eelkõige sellepärast, et nii ilus ilm oli! Päike paistis, tuult väga ei olnud, ma olin saanud normaalselt magada. Küll oli ebameeldiv, et ma jäin bussist maha, millega ma oleks saanud nii, et ei pea Lossi mäest üles kõndima. Ma ei olnud siiski õnnetu. Tulin kesklinnas maha vist ja kõndisin lossi mäest üles. Ühes kohas on lossi mäes selline koht, kus autod sõidavad. Ja mina sattusin nii kõndima, et täpselt minu ees tahtsid autod keerata. Jäin seisma, viipasin käega, et lasen autol sõita. Auto sõitiski, tuli teine, lasin ka sellel sõita. Kolmas auto viipas mulle, et ma läheksin ja siis ma viipasin talle, et mul aega on, sõida. Ta sõitis. Ma naeratasin ja kõndisin mäest üles. Loeng ei olnud meeldiv, sest mulle ei meeldinud see õppejõud...

Peale seda saime Anneli, Virve & Sandriga Taskus kokku, et Paulale sünnipäevakinki otsida. Ootasime naistega, Sander ei tulnud. Ootasime veel. Virve helistas. Sander oli juba seal ühes poes. Läksime sinna, ta andis meile kõigile naistepäevaks roosi. Nii armas oli!

Armas Sander on armas. Ps. Üks lill on Virve oma.

Ja kodus tegi mu mees mulle süüa. Ja õhtul oli kursaõhtu, siis jõime kodus Kätuga terve Baileyse ära. Pesime hambaid, Kätu istus vanniäärel ja ütles, et ma ei tohi teda vanni lükata, et ta murrab siis oma kaela. Ma leidsin selle hirmus naljaka olevat - põlvitasin põrandal ja naersin ta üle. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Aga naljakas oli.

Eva trollis oma juustega mu laual.

Plaanisin ka blogida teemal, millel olen juba varem bloginud - ebameeldivad klienditeenindajad. Aga otsustasin nüüd, et mulle ei ole seda vaja. Otsustasin, et mina ei ole süüdi, kui sina tahad klientide abistamise asemele telefoniga eraasju ajada ja siis feissbuukis lihtsalt tühja seina vaadata. Jõudu sulle!

Ükskord vedasin sombreero kooli.