I've made up my mind.

No need to think it over.
I know I am right.

Me Mairoga läksime lahku. Tema algatusel. Sest tema leidis endale minuga koos olles teise tüdruku, kellega oleks tore sõnumeid vahetada. Tema oli kaks ööd kodust ära ja koju tulles küsis, kas nüüd on läbi. Ütlesin, et ju siis. Ütles, et tal on kahju ja ta ei tahtnud, et nii läheks. Ütlesin, et ei usu teda. Hea on, et ei uskunud. Nimelt armastab ta seda teist tüdrukut. Ja mul on hea meel nende pärast.

Türa, ma vihkan inimesi.

Aga ausalt öeldes olen ma tegelikult õnnelik. Ja samas nagu kurb samaaegselt. Ma olen õnnelik, et ma ei ole enam suhtes sellise valetava värdjaga. Aga ma olen kurb, et ma raiskasin sellise idioodi peale kaks aastat oma elust. Türa, ma oleks võinud midagi kordades paremat teha! Aga mu elu ei ole ju sellepärast veel läbi! Ei! Minu elu alles algab.

Ma ei ole tavaliselt inimene, kellele meeldiks oma probleeme avalikult välja elada. Aga seda ma pidin teile ütlema. Mul tegelikult oli valmis kirjutatud ilus postitus kus ma seletasin igasuguseid asju, aga persse see! Pidin ütlema asju nii, nagu need tegelikult on!

Seda tahtsin öelda, et me isegi mitte ei ole enam sõbrad. Olude sunnil elame veel koos, aga te ei kujuta ette, kui hullult ma seda värdjat vihkan! Meil ei olnud ilus lahkuminek, nagu mõned inimesed väidavad, et neil on. Ei, kindlasti mitte. Ja ma olen sellega rahul!