You must be my once in a lifetime...

Viimasel ajal veedan päris palju aega Youtube'is. Kes teab, miks. Ju siis tundub nii parem. Anygays. Mida seal ikka teha on. Miskipärast olen viimasel ajal läinud mindless entertainment rada ja vaatan inimesi, kes mulle tegelikult mitte midagi juurde ei anna. Selles suhtes, et mida mulle reaalselt annab mingi tütarlaps, kes räägib, millised on tema lemmikud huulepulgad? Aga teate, kui palju head ma olen tänu sellistele inimestele avastanud?

Ühte naist mulle meeldib kuulata. Mitte et ta räägiks kohutavalt tarka juttu, ei. Tema hääl on lihtsalt nii rahustav, et ma kujutan ette, et kui ta räägiks ka kohutavatel teemadel, oleks ma ikkagi rahul, sest miski tema hääles on selline, et mul on norm olla.

Ja siis üks neist tüdrukutest alles abiellus suvel. Pani siis mingi aeg tagasi siin oma profid pulmavideod üles ja no ma ei saa. Need laulud! Otsisin siis üles need laulud ka niisama ja avastasin, et need laulud on kellegi teise youtuberi omad. Ja nüüd istun siin. Kuulan Landon Austinit ja mõtlen, et tegelikult peaks olema asjalik, aga ma ei saa. Südamel on armas olla, sest you must be my once in a lifetime...

Samas olen suutnud mõningad tänased kohustused endalt juba maha veeretada. Näiteks ei lähe ma lõunakasse, kuigi mul selle jaoks aega on, vaid saadan sinna Mairo. Sest et miks mitte, eksole. Tagantjärele tarkus ütleb, et miks ma üldse pidin selle paki lõunakasse saatma, kuskilt kesklinnast oleks mugavam... Aga noh. Nii ta läks.

Mu raamat jõudis kohale. (:

Ostsin endale umbes nädal aega tagasi saumiksri. Drink all the smoothies!

Sellega seoses. Tööl kuulsin mitu korda ühe nädala jooksul, kuidas inimesed ei taibanud, et asja nimi on smuuti, vaid ütlesid smuut. Nagu... Smuut. "Üks smuut, palun." Miskipärast ajab selline asi mind kohutavalt närvi. Ma kohe ei salli, kui inimesed ei oska rääkida.

Mis mind veel närvi ajab on see, kui inimesed küsivad mult tööl ühe A. Le Coq õlle. Selle peale meeldib mulle vastata, et meil on kõik õlled A. Le Coq õlled. Teinekord lähevad kliendid närvi, sest teavad, et ma tean, et nad mõtlevad Premiumi. Aga olgem ausad - kui mul on valikus sulle pakkuda Premium kahes (vahepeal oli isegi kolmes variandis), Tõmmu Hiid, Special, Alexander... Siis ma ei pea teadma, mida sa mõtled A. Le Coqi õlle all. Ja häiriv on ka see, kui inimesed küsivad ühte õllet, siis vaatavad ringi ja kui ma küsin, et millist, siis näevad esimest korda, et mingi valik on ka. Veel enam ajab mind närvi, kui inimesed küsivad lihtsalt:"Üks A. Le Coq." Aa! Selge! Mitte et mul pea kõik, mis joodav on, A. Le Coqist ei tule! Üks A. Le Coq? Muidugi! Ikka saab! Ma jagangi siin õlletehaseid laiali, nii nagu endal parasjagu tuju tuleb! See ei tohiks mind nii kurjaks ajada, aga ajab. Ma ei saa sinna midagi parata. See lihtsalt ajab mind kurjaks.

Samas on mul ainult kaks korda juhtunud, kui keegi küsib Saku õlut. Kaks korda on keegi Saku Originaali küsinud. Misasja?! Sa tuled Tartusse, kus on A. Le Coqi tehas, tuled Aurasse, millele on ühe A. Le Coqi toote nimi suurelt peale kirjutatud... Ja sa küsid Saku Originaali? Nii purjus ei tohiks juba sissetulles olla...

Viieteistkümnes november...

I should go and drink my brunch.